Üks jälgimisvääriline moment on see, kuidas sõda on tekitanud moonutusi VF tööturul, nt turvateenuste valdkonnas. Kuna selles tihti töötavad endised pagunikandjad, kes mh oskavad ka relva käsitseda, siis nemad on eriti magus materjal kahuriliha värbajatele. Lisaks see aspekt, et tihti on turvamehe rolli sattunud endine sõjaväelane/miilits/jms oma sotsiaalse staatusega rahuolematu ja hea meelega läheb kerge raha ja nö sotsiaalse rehabiliteerumise lootuses rindele (järsku tulen tagasi kangelasena ja naine/suguvõsa hakkab mind jälle austama).
Nii on tekkinud olukord, kus on puudus turvameestest, eriti aga vahetuse vanematest ja muudest keskastme tegelastest valdkonnas, nende leidmiseks/töölhoidmiseks tuleb maksta järjest kõrgemaid palku (kohati palgatõus 70-80%). See aga tähendab turvateenuse hinna kallinemist, firmade konkurentsivõime vähenemist ja edasi juba arusaadavat sündmuste ahelat kuni ettevõtete pankrotistumiseni ja nendesamade meeste sattumist tööturule, kus konkureerib praegu ka VF armee nimeline hakklihamasin.
Teine näide – autojuhid on praeguses sõjas eriline kulumaterjal. Pole vahet, kas sa istud varustus-auto, soomuki või tanki roolis, sind jahitakse kõigi võimalike meetoditega alates miinidest kuni droonideni.
See on nt meie kõrval Loode-Venemaal loonud olukorra, kus tööpakkumiste arv autojuhtidele on suurenenud regiooniti 40-60% ning palgapakkumised vähemalt 40% (keskmine palk töökuulutustes u 100 tuh RUB, samas kui mullu oli see u 60 tuh RUB). Sellest tulenev sündmuste jada on jällegi sama mis eelmisel juhul, eriti arvestades et kui varem oli siin Euroopa naabruses lihtne teenida nii ettevõttel kui töölistel rahvusvaheliste vedude pealt (niimoodi liikus kaubagrupiti võttes kuni 60% kaupadest), siis nüüd on see sisuliselt kinnikülmunud äri.
Loomulikult leiab majandus ja ettevõtlikud inimesed alati meetodid, kuidas turumoonutuste tingimustes mitte ainult ellu jääda, vaid ka need moonutused ära kasutada, aga üldine pilt on ikkagi selge. Hetkel teeb jahtuv majandus koos kappava inflatsiooniga seda, et veel eile tavalist palgatööd teinud mehed satuvad tööturule ja on selle võrra altimad saamaks värvatud sõjamasinasse.
Kogu kirjeldatud protsessi eripära on aga selle ühesuunalisus hääbumise poole, kuna mängu tuleb demograafia. Venemaa sõdib seda sõda nii nagu I ja II MS ajal, hoolimata inimressursist, justkui toimiks toonane lööklause „küll eided uusi asemele sünnitavad!“. Vaata ei sünnita enam. Meie kõrval olev Pihkva oblast, mis on oma territooriumilt u Eesti suurune ja milles elas II MS eel u 1,7 miljonit inimest, on nüüdseks hääbunud u 600 tuhande peale ja see number jätkab kahanemist.
Mis on siis kogu selle loo moraal? Aga lihtsalt see, et kui keegi jälle üritab rääkida, kuidas Venemaale on kõik see sõda nagu nohu, viidates „suurusele ja vägevusele“, siis mõnikord tasub vaadata pisikesi detaile, et tajuda suurt pilti.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment