Ühest küljest on sisuliselt kogu elu- ja majandustegevus seotud Euroopa Liiduga. Isegi hiljuti avatud Bulgaaria-Serbia torujuhe ehitati välja EL rahade eest ning kogu trassi mõte on sõltuvuse vähendamiseks vene naftast, asendades seda Kaspia regioonist / Aserbaidžaanist tulevaga. Trassi rajamiseks kulunud 85 mln EURist tuli 75 mln Euroopa Liidult, sellest 50 mln dotatsioonina ja 25 mln madalaprotsendilise laenuna.
Serbia kodanikud – oh üllatust – sõidavad parema teenistuse järele sinna, kus seda pakutakse, peamiselt Saksamaa ja Austria, Šveits ja Prantsusmaa. Kellelegi ei tule pähe siduda oma elu, haridust ja tööotsingud Venemaaga, välja arvatud need vähesed, kes on alates 2014.a otsustanud sõdida nn rahvavabariikide, sisuliselt vene okupantide poolel.
Serbia balansseerimine Euroopa ja Venemaa vahel
Teisest küljest võib Serbia tänavatelt leida graffiteid, mis kuulutavad, et Krimm on Venemaa oma samamoodi nagu Kosovo on Serbia omand. Serbia impeerium (XIV saj) võib küll olla ammu ajaloo hämarusse ja muuseumiriiulitele kolinud, kuid impeeriumimeelsus ja kaasatundmine teisele endasugusele pole alateadvusest ja rahvuslikust minapildist paljude jaoks siiani kadunud.
Serbia pikaajaline president Aleksandar Vučić, kelle partei hiljuti taas valimisedu nautis, on omandamas tõelise habemenoa teral tantsija oskusi. Kui pikka aega oli Euroopa esivingerdaja staatuses Aljaksandr Lukašenka, siis praegu lööb tema Serbia kolleeg selle taseme üle.
Ühelt poolt rõhutakse Serbia meedias sellele, et Venemaa on vanem vend ja tõeline alternatiiv nn „soroslikule“ Läänele. Dramaatilisemad tegelased koguni teatavad, et praegu käimasolevas sõjas peab võitma Venemaa või vastasel korral saabub inimkonna hukk (Vladimir Krshlyanin raamatus „Uus ilm. Serbia. Venemaa. Hiina. Tulevik, mis on juba alanud“)
Venemaa mõjutustegevus on laiem
Serbia on üks väheseid Euroopa riike, kus vene propagandakanalid nii avameelselt ja otsekoheselt töötavad (RT Balkan ja Sputnik). Nende kaudu pumbatakse ühiskonda seisukohti, et alates XX saj alguse Balkani sõdadest, läbi Jugoslaavia lagunemise kuni siiani kõik kõik käib Lääne vandenõu alusel ja ainuke tõsine partner ning kaitsja on Venemaa.
Samal ajal teatab Aleksandr Vučić, et nii Krimm kui nn DNR/LNR on Ukriana territooriumid ja nii ka jääb. See ilmselge lõhe sisulise venemeelsuse ja formaalse „russofoobia“ vahel on viinud sinnani, et VF ametlikud kõneisikud räägivad Serbia „geeni-modifitseeritud“ rahvuslikust identiteedist, mida moondab ja väänab Lääs, üritades pressida serblastele peale EL liikmelisust.
Võib küsida, et mis on see meie asi, kuidas serblased ennast tunnevad ja väänavad. Asja moraal on aga see, et üsna samasugust suhtumist leiab ka palju laiemalt kui ainult Serbias. Et ühest küljest tahetakse elada Läänes, siinsete standardite ja vabaduste keskkonnas. Teisalt aga kirutakse sedasama keskkonda ja ka omaenda riiki, sõimatakse Venemaale vastuhakkajaid sõjaõhutajateks, kiites seeläbi kaude heaks seda poolmütoloogilist Venemaad, mis peaks näitama alternatiivi ja olema tuleviku majakas.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment