Moskva kirik on rahul

Vene õigeusu kirik (VÕK) on rahul. Riik on sõjas, inimesed surevad, aga patriarh on rahul, kuna pika-ajaline eesmärk on saavutatud. Kirik ja riik on sisuliselt ühte sulanud.

Kes millest, aga mina jätkan sellelgi aastal ikka Venemaa vaatlemist, olgu ta nii õõvastavas arengustaadiumis kui tahes.

Komistasin ühe eelmise aasta lõpus ilmunud teksti otsa, mis asetas ühe väga pikaajalise trendi minu jaoks paika. Umbes Vladimir Putini võimustumise aegu sirutas VÕK riigivõimule käe, tehes ettepaneku, et "hakkame koos valitsema".

Riiklik instrument

VÕK üritas järjest aktiivsemalt näidata ennast riigi välispoliitika jaoks hädavajaliku instrumendina, ajades nö pehme mõjuagendina riiklikku agendat.

Eelmise aasta lõppu jäi üks episood, mis ilmselt jäi enamiku inimeste jaoks nö radaripildilt välja. Nimelt tõsteti senine Pihkva regiooni kirikupea Tihon ümber Krimmi.

Tundub esmapilgul täiesti ebaolulise detailina, kas pole? Vene tegelikkuses aga tekitas see paksu arusaamatust ja pahameelt. Nimelt oli Tihonil Vladimit Putini vaimse isa staatus ning seeläbi oli ta Pihkva oblastisse ja Petseri linna / kloostrisse toonud määratu hunniku riiklikku raha (viimatine teade oli 40 mlrd RUB mahus, aga kõige üleslugemine viiks loo põhifookuse liiga kaugele ära)

Tihoni lähetamine

Tihoni kohta sosistati rohkem ja vähem avalikult, et temast võiks saada uus patriarh ... aga nüüd saatis praegune patriarh Kirill ta nö asumisele. Tihon ise eitas enda võimalust saada patriarhiks (seda juba puht formaalsetel/hariduslikel põhjustel, rääkimata väidetavast ambitsiooni puudumisest), kuid see ei muutnud ära suhtumist, et Tihonil on väga toimiv side riigivõimu kehastajaga Number Üks ning ühtlasi on ta ka nn effektiivne manager.

Aga see „asumisele saatmine“ (mida muuseas Tihon ise võrdles Kolõmale saatmisega) on vaadeldav ka täiesti teises valguses, mis muudab põhjalikult asja olemust. Nimelt on see riigi/kiriku seisukohalt oma parima sõduri saatmine raskeimasse rindelõiku. Tooma Krimmi tugevama riigikiriku kontrolli alla. Vaimses mõttes „kodustama“, kinnistama, siduma sealset elanik- ja vaimulikkonda Moskva külge tugevamate sidemetega.

Muuseas samas võtmes on tõlgendatav veel üks eelmisel aastal toimunud kiriklik rotatsioon. Nimelt saadeti Ungarisse metropoliit Hilarion, kes enne seda oli tosin aastat ülimõjukal ja olulisel ametikohal – nö VÕK välisministri ametis (Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juht). Asjakohane on märkida, et samas ametis oli u 20 aastat jutti praegune patriarh Kirill.

Riikliku mõjuvõimu muster

Kas on tajutav, kuidas need kaks sammu asetuvad ühte mustrisse – Tihoni saatmine Krimmi ja Hilarioni saatmine Ungarisse? Mõlemad lähevad sisuliselt täitma riiklikku ülesannet, sidumaks ja kinnistamaks piirkondi riigi huvidest lähtuvalt ... kusjuures VÕK on siinkohal instrumendi rollis! Riiklikult olulise, kuid möödapääsmatu ja asendamatu instrumendi rollis, kui tajuda seda kummalist segu geopoliitikast ja müstitsismist, sellest Suurest Missioonist, mis on ennast sisse seadnud Venemaa võimukoriderides, eriti peas Number Üks.

Siia juurde võiks veel juurde õmmelda kihte ja infokilde, kuid tulen lõpetuseks loo põhiteesi juurde ning ei tee seda mitte enda sõnadega, vaid tsitaadina loo alguses mainitud patriarhi kõnest: „VÕK on esimest korda ajaloos jõudnud sellisesse perioodi, kus toimub tõeline dialoog riigivõimuga. /.../ Praegu on välja kujunenud kiriku ja riigi suhetes unikaalne süsteem. Toimub tõeline dialoog patriarhi ja riigipea vahel. See dialoog on suunatud ühiste eesmärkide saavutamisele, mis on seotud meie riigi arenguga.“

Vene õigeusu kiriku praegune peremees on rahul, sest ta on otseses suhtes riigi praeguse peremehega. Vastastikuses sõltuvussuhtes.
---

lugu ilmus siin