Hetkel on Venemaal üheks kuumemaks teemaks kanamunade hind, mis on aastaga kerkinud ligi poole võrra. Põhjus on laias laastus sama – Venemaa valitsejate poliitika (sõda Ukraina vastu) on endaga kaasa toonud turumoonutuse.
„Suveräänne ja isetoimiv Venemaa“, millest hardunult räägib Vladimir Putin, on tegelikkuses sõltuv ülejäänud maailmast samavõrra nagu iga teine riik / majandus. Oh üllatust, ka sellises valdkonnas nagu kanakasvatus ja munatootmine ollakse nii tehnoloogiliselt kui kvaliteetse lähtematerjali mõttes seotud eelkõige Läänega, kelle vastu nüüd aga otsustati sõdida.
Sõda tõi endaga sanktsioonid
Lääs vastas sellele ründele kaupmehele omasel moel, seades sisse kaubanduspiirangud. Kuitahes punnis põskedega ja üleolevalt ka Venemaa võimsusest kaagutajad ... vabandust rääkijad ka ei puhiseks, on tagajärjeks see, et ka selles näiliselt ebaolulises sektoris on tagasilöögid.
Nagu ikka, üritab praegune ületsentraliseeritud ja „käsitsijuhtimisele“ allutatud Venemaa reageerida administratiivselt. Nii annab riiklik meedia uhkusega teada, et riiki lasti sisse tuua mune Aserbaidžaanist, tervelt 306 tuhat tükki!
Andmaks aimu, kui näiline on see meede, saab aimu etteheitvalt kõlavast materjalist „Hoiupanga meelest söövad venemaalased liiga palju mune“, mille põhjal saab teha lihtsa arvutuse, et keskmiselt tarbitakse Venemaal u 1 mln muna päevas. Ning ka selles loos tõdetakse, et mistahes moel ja hindadega välismaise kauba sissetoomine ei lahenda põhiprobleemi – kodumaise täistsüklilise tootmise puudumist. Täis tsükkel tähendab kaugelt enamat kui kana panemist õrrele munema ja kausitäit seemneid nokkimiseks, see on seotud nt ka omamaise põllumajandustehnika, väetiste kui ka nt vaktsiinide/ravimite jms tootmise võimekusega.
Vladimir Putin võimendas teemat oma isikliku ja talle omase labasevõitu sekkumisega teemasse (küsimus munade kohta põllumajandusministri käest – muuseas sellised võtted on poliit-tehnoloogilised väga hästi läbi kaalutud ja lähendavad teda rahvale). Ühtlasi aga lõi see ka paljudes peades seose Vladimir Putini ja munade / toiduhindade vahel.
Riiklik ülejuhtimine kõiges
Kuid tegelikult on olukord palju laiem ja keerulisem kui munakarpi ja selle hinda vaadates paistab. Ka neli sajandit tagasi polnud sool ju peamine küsimus, ehkki soola kui konservandi tähtsus oli toona üüratult olulisem, suisa elulisem kui praegu.
Küsimus on praeguse riikliku mudeli ülemäärases sekkumisest iga venemaalase ellu, alates vigase välispoliitika tõttu tõusvatest toiduhindadest kuni nendesamade venemaalaste sõtta- ja surmasaatmiseni välja.
Võrdlus XVII sajandi, nn mässude sajandi elanike käitumisega on mõistagi kohmakas ja eksitav ning bojaaride majade põletamist ning Kremli ründamist oodata oleks mõtetu. Kuid väga laias laastus pole sealse ühiskonna mentaalsus muutunud – toona algas Soolamäss katsest anda tsaarile üle palvekiri ning lõppes mässajate ninameeste hukkamisega, kuid selle protsessi sisse jäi ka streletside üleminek mässjate poolele ning lõpuks arusaam, et rahvas võib ikkagi vastu ka hakata.
Mine hullu tea, järsku võib see endaga tuua ka ketserliku mõtte, et järsku oleks ilma preguse tsaarita ja tema sõjata Venemaal parem elada?
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment