Monday, May 2, 2011

Venemaa politseistumise eripärad

Mäletate veel, kui Eestis taastati politsei ametinimetus? Kui palju kurjustavaid kommentaare kutsus esile miilitsa ümbernimetamine politseiks, halvustavaid hüüdnimesid ning lihtsalt kõveraid muigeid. Kõik see on aga lapselik lalin võrreldes Venemaal praegu toimuvaga.

Pool aastat tagasi seadusemuudatuse ettepanekuga alanud protsess hakkab nüüd jõudma ... ei mitte lõpuni, vaid elluviimiseni. Mitte iga miilits ei pea politseinikuks saama, vaid ainult parimad – nii kõlab loosung.

Parimate väljasõelumiseks on mõeldud atesteerimine, mille käigus peaks kasutatama koguni valedetektorit – millega varustati kiirkorras kõik suuremad üksused. Ikka selleks, et selgitada välja korruptante ning kuritegeliku maailmaga liig tihedalt sõbrustavaid isendeid.

Mitmekihilised eesmärgid
Ametlikuks eesmärgiks on vähendada 20% koosseisu (kuni 1,2 mln inimeseni), suurendada seeläbi allesjääjatele palka (nooremohvitseridel
e keskmiselt 30 tuh RUB ehk ca 750.-EUR). Poolametliku teisase eesmärgina soovitakse leevendada miilitsa/politsei kui peamise korruptandi kuvandit.

Mitte väljaöeldud, aga nähtavaks tulemuseks on lahtisaamine tervest pilvest miilitsakindralitest, kelle lõputul himul erisoodustuste, vilkurite ja muidu hõlptulu järele püsibki suuresti praegune kurb pilt „pahategijast pagunites“.

Suureks nö pealis-ülesandeks on aga paraku … reform reformi enda pärast. Kuna praeguse presidendi meeskond taob moderniseerimise trummi, siis toimib igasugune nähtav muudatus eesmärgina omaette. Järjekordse aruandekõnes kõlaks väide „jõuorganite puhastamisest“ pisut õõnsalt. Kuid nime- ja vormivahetus on miskit, mis jääb ajalukku. Vähemalt mõneks ajaks.

Ühiskond kardab muudatusi
Vaidlus ümbernimetamise teemal oli uskumatul laiaulatuslik ja tuline. Vene ühiskond on tavaliselt võimude kõikvõimalike reformikavade suhtes skeptiline, pigem õlgukehitav kui kaasarääkiv. Seekord aga haarati rahval kinni nö tundlikust kohast. Miilitsa, eriti liiklusmiilitsa teemal hammaste teritamine kuulu
b siiani Venemaal hea tooni juurde.

Mingis mõttes võib öelda, et kogu protsess algas juba umbes poolteist aastat tagasi, kui 2009.a sügisel pöördus video vahendusel Putini poole vene miilitsamajor Aleksei Dõmovski. Videost ja mehest endast sai sensatsioon ning mis eriti oluline, Dõmovski poolele asusid ka tema enda kolleegid. Seadusetus miilitsa enda ridades, väljapressimine ja korruptsioon – seda ei saa ju keegi heaks kiita.

Kõik, ka kõrged miilitsategelased ise, tunnistavad muudatuste vajalikkust. Kuid niipea kui selgus, et uue seadusega plaanitakse jõuorganeile anda ka uusi ning laialdasemaid volitusi, nii hakkas ühiskond ärritunult undama. Teravaim vaidlus käib mõistagi teemal: kas ja millistel tingimustel peaks politseinikel olema õigus siseneda korterisse või võtta enda kasutusse sõidukit.

Jawohl, herr Polizei!
Ning lõpetuseks tuleks tagasi loo alguses räägitud mäletamise juurde. Kui Eestis aitas kollektiivne mälu politseiks tagasinimetamisele tublisti kaasa, siis Venemaal kipub asi kohati vägagi teisiti olema.
Erilise pikantsuse lisab asjale ettepanek, et endise miilitsa poole peaks edaspidi pöörduma tiitliga „härra“.

Venemaa läänepoolsetel aladel mäletatakse politsei nime all midagi muud kui tublit korrakaitsjat. Teise maailmasõja ajal Saksa võimu alla jäänud aladel kisub paljudel seepeale hoopis rusikas rulli.

Kohalikus ajakirjanduses võib politseiks ümbernimetamise uudiste all kohata tihtipeale kommentaare: „kui mu partisanist vanaisa teada saaks, et politsei on jälle tagasi, siis ... !“

Vanale, tihti nõukapropagandast tulenevale vihale lisandub kiirelt veel uus kiht. Need militsionäärid, kes reformi käigus töö kaotavad, saavad koos lähikondsetega toimuvat veel kaua kiruma. Töötuks jääb hulgaliselt inimesi, kel on sidemeid ja relvakasutusoskust.

Kuid eks kõik need emotsioonid lähe mööda. Ühel heal päeval ei pane keegi enam imeks, kui nii siin kui sealpool piiri tervitavad üsna ühte nägu vormikandjad.


Karmo Tüür

26.04.2011
--------
lugu ilmus 30.04.2011 PP veergudel

No comments: