Vangla ju ei toimi!

„Venemaa vastu suunatud sanktsioonid ju ei toimi!“ – seda lauset on vast igaüks kuulnud. Öelduna kahjurõõmsa või parastava, kurva või ärritunud tooniga.

Olgu, mõistlikumad inimesed lausuvad seda väikese, ent olulise täpsustusega, et „santsioonid ju ei toimi sel määral, et sunniks Venemaad agressioonisõda Ukraina vastu lõpetama“.

Väliselt sarnased laused on sisult siiski väga erinevad. Esimeses lauses väljendud nn väikese inimese efekt, kes mantrana kordab pessimistlikku sõnumit: „ah minust ei sõltu ju midagi“. „Valimised ei muuda ju midagi, see kõik on vaid näitemäng“ või veel konspiroloogilisem: „kõike otsustatakse kuskil mujal suurte ja vägevate poolt“. Süvariik ja värk, teate ju küll – ning sinna juurde käib solvunud õlakehitus.

Teises lauses on aga mõistliku ja pragmaatilise inimese tarkust, mis saab aru igasuguse tegevuse ja vastutegevuse piiratud mõjust. Me kõik toimetame piiratud ressursside tingimustes ning 100% effektiivsust kohtab pigem muinasjuttudes ja motivatsioonikõnedes.

Plaanide jõustamise suhtelisus

Inimene teeb plaane, siis aga tuleb päriselu ja naerab natukese. Ning kõik toimib alati suuremate või väiksemate mööndustega. Samamoodi ka demokraatlik õigusriik. Ja ka isegi täiemahulistes diktatuurides ei toimi kõik Suure Juhi poolt antud käskude järgi.

Igasugune protsess, milles on rohkem kui kaks muutujat, annab suuremal või vähemal määral tõrkeid. Lihtsaimgi liigutus, olgu nt lüliti abil vooluringi sulgemine ja tuppa valguse tegemine, ei pruugi anda 100% garantiid, et nii ka läheb, kas pole nii?

Öeldes, et „sanktsioonid ju ei toimi“ võiks samamoodi öelda et „vangla ju ei toimi!“. Tsiviilelus kõige karmim karistus ehk vangistus ei kaota ju ära kuritegevust tänavatelt. Veelgi enam, isegi vanglas sees toimub kuritegevust ja vangikongidest korraldatakse ja juhitakse kuritegelikke skeeme.

Kas see peaks tähendama, et kogu see ressurss, mis on loodud meie ühiselu turvalisuse määra suurendamiseks, on kulutatud asjatult? Kõik need politseinikud, kohtunikud, juristid ja vanglaametnikud on muidusööjad, kelle tegevusest pole mingit tolku?

Julgeolek kui ideaal või illusioon

Panete tähele, ma ütlesin „turvalisuse määra“, mitte lihtsalt „turvalisust“? Sest vaadake nii nagu iga teine julgeoleku aspekt, nii ka turvalisus on illusioon. Omamoodi ideaal, mis ei ole kunagi 100% saavutatav ... ning vast oleks ka ideealis tappev, nii nagu 100% hapniku keskkonda sattumine? Aga olgu, see läheb oma filosoofilise järjega peateemast veidi liiga kaugele.

Mis on selle lühikese jutukese moraal, mis on valesti selles halisevas ütluses „aga sanktsioonid ju ei toimi“? Aga see, et neid sõnu lausudes me kordame Kremli jutupunkte, mis kutsuvad meiesuguseid üles vastupanust ja -tegevusest loobuma. Vaatama alistunult, kuidas „suured teevad, mida tahavad ja väikesed peavad sellega leppima!“

Sellise suhtumise korral võime me iseenda ja oma soovi elada vabas ning õiglases ühiskonnas valge lina sisse keerata ning hakata noruspäi kalmistu poole kõndima. Kui me seda aga ei soovi, peame leidma endas visadust ja südikust arutamaks, kuidas karistus sõja vallalepäästmise eest, Ukrainale kallaletungimise eest saaks toimida tõhusamalt. Kiht kihi haaval, samm sammu järel ehitama üles seda reaasust, milles meie soovime eksisteerida, mitte langema Kremli infosurve diktaadi alla.

RUSEXIT

Viimaseks, näitlikuks võrdluseks – kõik saavad aru, kui meeletult keeruline ja detailirohke on näiliselt lihtne BREXIT protsess. Demokraatlik ja õiguslik protseduur, milles üks riik otsustas välja astuda Euroopa Liidu ühisreeglitest. Vaadake see on lapselik lalin võrreldes RUSEXIT’iga, kus me üritame enda küljest lahti kangutada Kremli korruptiivseid haarmeid, karistavalt läbi lõigates ühe lõime teise järel.

Venemaa pangandusest on juba 95% sanktsioonide all, vabalt konverteeritava valuuta sissevoolamine agressori taskutesse on vähenenud 8-kordselt jne. Ümberlülitumine Hiinale kui asendajale on toimunu 15-40% võimekusega. Viimase uudisena tuli mugavuslipuriikide Panama ja Barbadose nõue võtta maha nende lipud vene „varilaevastikult“.

Nii et lõpuks kordan – alistuv/üleolev sõnumi “sanktsioonid ju ei toimi“ kordamine on vee valamine alla-andmise veskile. Õiguslikud toimemehhanismid ja kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, aga me peame tegutsema, sest alla-andmise hind oleks talumatu.

---

lugu ilmus siin