Praegu räägitakse meil siin enamasti numbritest, et kui palju gaasi jääb kuhugi tarnimata ning kui palju raha kellelgi selle eest saamata.
Taoline tähelepanu fokusseerumine rahale on ühest küljest loomulik, sest see on meie kui lääne kaupmees-kultuuri geneetikas, alateadvuses ja küünealustes. Sinu suurust ja olulisust määrab ära see, kui palju sa kaupu liigutad ja raha teenid.
Moskva infooperatsioon
Teisest küljest on see aga ka ebaloomulik ning on näha, kuidas seda rahale keskendumise juttu suunatakse läbi Moskva infotorude. Kui vaadata Kremli ametlike ja mitteametlike kanalite poolt edastatavate sõnumite sisule, siis taandub see enamasti näilisele õlakehitusele. Et noh, „kaotasime siin mingi turuosa ja mis siis. Selle eest loll lääs kaotas rohkem, nad peavad nüüd kallist USA gaasi ostma, aga see on juba nende mure“.
Taolise infosurve ülesehitamises on pisike, aga iseloomulik roll kanda Transdniestrial. See on üks osa jutust „see on nende probleem“. Et näete, nemad (Lääs) otsustasid loobuda meie (vene) gaasist ning nüüd on neil probleem – külmetavad elanikud Transdniestrias. Seda pedaali hakatakse ilmselt palju tallama, kuid see on detail suuremast pildist.
Selles suures pildis ehk Moskva kajas on olulised kolm elementi. Esiteks rõhumine rahakotile kui eurooplaste erogeensele tsoonile (vaadake kui palju pappi te kaotate) ja teiseks nn suveräänsuse kaotusele (Euroopa teenendab jällegi USA huve).
Ukraina kui riik või territoorium
Kolmas ja kõige olulisem on kõnelemata detail. Selles infopildis jäetakse sulgude taha Ukraina enda roll muuna, kui väikese tehnilise detailina. Et justkui Ukraina on lihtsalt tükk territooriumi, millel asub gaasikraan, mis nüüd vähemalt mõneks ajaks segastel asjaoludel kinni keerati.
Selle maailmapildi kohaselt on nö subjektsus ainult selle maailma suurtel ja vägevatel, väikesed peavad leppima oma instrumentaalse rolliga suurte poolt mängitavas mängus. Ja selles lugulaulus on Ukraina samasugune pisilane, kellel ei saa olla iseisvaid otsuseid. Kõik Venemaad ümbritsevad riigid on Moskva nägemuse kohaselt nn limitroofid, piirirahvad, kelle eksistentsi õigustuseks on Impeerium ja selle huvide teenendamine.
Ja nüüd me jõuame ringiga tagasi loo alguses mainitud Ukraina kui Russkii Mir sõltlasterritooriumi teema juurde. Vene omalegendis on Ukraina olnud ala, mille eest on Impeerium võidelnud teiste endasugustega (nt Vene-Türgi sõjad).
Peale jutumärkides iseseisvumist – sest ilma jutumärkideta ei suuda suurvenelane seda välja öelda – on talle omistatud aga alatuvõitu varasriigi kuvand. Keskmise vene inforuumi produkti peas on kinnistunud väide, et Ukrainas endas ei toodeta ega tehta midagi, istutakse vaid vene gaasitrassi otsas, varastatakse sellest kütust ning sellest elataksegi.
Impeeriumi infopilt mureneb
Meie lugeja võib siinkohal ära tabada sarnaseid noote lugudest Balti riikide kohta, et kuidas me siin elatuvat vaid vene transiidi teenendamisest. Kui see transiit kinni keerati ning sellele ei järgnenud kokkukukkumisi, siis oli kuulda ja tajuda arusaamatuse ja solvumise segu, mis muuseas siiamaani meie enda heade kaasmaalaste peades vastu kaigub.
Praegu on käes Ukraina kord. Vene Maailma adepti peas oli siiani selge pilt – ukrainlased on sõltlasrahvas, kes elatuvad pudinatest, mis nad suudavad varastada emakese Venemaa transiidikoormatest.
Kui nüüd aga Ukraina otsustas vene gaasi transiidist loobuda, siis keeras ta kinni ka hapniku, mis siiani toitis suurvene šovinistlikku mõttemaailma. Selle kohaselt oleks pidanud ka vaatamata sõjale säiluma senine süsteem, milles lahke ja toitev Venemaa lubab Ukrainal mängida oma vargusel põhinevat iseseisvuse mängu. Kaob vene transiit, kaob ka selle mõttekäigu väetis.
Nii et kordan selle loo põhisõnumit – praegu saab kahjustada Vene Maailma alusmüüt. Kaalul on rohkem kui raha. Kaalul on Impeeriumi eneseteadvus, tema informatsiooniline vundament.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment