See on järjekordne suurepärane põhjus mõelda isikute-keskse maailmapildi puudustele. Kui keskenduda pärisnimedele, siis jääb mulje lõputust rapsimisest. Et kõik muutub uue näo ja nime tulekuga lavale/võimule. Tegelikkuses kulgevad paljud protsessid objektiivsete seaduspärade alusel ning konreetse inimese sattumine juhtpositsioonile on pigem selle protsessi peegeldus, mitte vastupidi.
Tšernobõli näide
Toon väga lihtsa näite. Tšernobõli tuumajaama katastroof (1986) juhtus Gorbatšovi valitsemise ajal (1985-1991) või tõttu? See rajatis oli omamoodi kvintessents kõigest nõukogudelikust – potjomkinlusest, üsna tipp-tasemel teadusest, kohati (näidiseksemplaridena) toimivast tööstusest ja inimlikust hoolimatusest ning süsteemsest valetamisest.
Paljud ajaloolised protsessid saavad küpseks ammu enne seda, kui nende etteotsa satub inimene, kelle nime hiljem hakatakse kasutama ikoonina, rääkides et „Gorbatšov lammutas NSVL“ või „Mart Laar hävitas Eesti põllumajanduse“.
Kui teie laps juhtus sõitma jalgrattaga üle purde, mis samal ajal kokku kukub, siis kas see on teie lapse süü? Ei muidugi te hakkate rääkima, et see purre oligi mäda ja seisis ausõna peal koos. Laps aga juhtus lihtsalt samal ajal sinnakanti, kas pole nii?
Isiku roll ajaloos
Ühiskondlik-poliitilised formatsioonid nimega riigid tekivad, toimivad ja lagunevad paljuski objektiivsete protsessidena. Asjaolu, et neid protsesse teostavad enamasti inimesed, lisavad siia lihtsalt subjektiivse mõõtme. Protsessi etteotsa sattunud inimesel on mõnikord võimalik asjade kulgu mõningasel määral nihutada, kuid enamasti mitte ümber pöörata.
NSVL nimeline koloss oma karjuvas ebaefektiivsuses oli ammu jõudnud stagneerumisse ja allakäigutsüklisse, Mihhail Gorbatšovi poolt loodud vabaduse-ventiilid pidanuks masinavärki õlitama, kuid lasksid selle veelgi veretumaks.
Muuseas, selle üle võib küll mõtiskleda, et kas Gorbatšovi tõttu oli NSVL lagunemine vähem verisem kui olnuks juhul, kui võimu oleks võtnud putšistid.
Pendel vabaduse ja mittevabaduse vahel
Ja nüüd jõuamegi peamiseni. NSVL kui Venemaa impeeriumi veider uuskehastus kõikus vabaduse ja mittevabaduse pendlina. Oli karmide repressioonide aegu, oli lõdvenemisi. Gorbatšov otsustas kasutada vabaduse võtit, mida putšistid üritasid andetult tagasi keerata. Jeltsini ajal saavutas vabadus kohati anarhilise oleku, mistõttu paljude venemaalaste peas muutus sõna „vabadus“ kõige halva sünonüümiks, sõnast „demokraatia“ rääkimata. Venemaa Liberaal-Demokraatliku partei nimeline ebardmoodustis on selle kvintessents, irvitus nii liberaalsuse kui demokraatia üle.
Selles õhustikus oli loomulik, et varem või hiljem satub võimu juurde keegi, kes hakkab vabadusest eemalduma. Putinist (kes justnimelt sattus võimule, mitte ei tahtnud sinna saada) sai putšistide taaskehastus, ainult et edukamas võtmes, sest tema taha asus kogu riiki kontrollida tahtev vabaduse vaenlane nimega KGB/FSB.
Nii et lõpetuseks küsigem endalt taaskord, kas NSVL lagunes Mihhail Gorbatšovi võimuloleku ajal või tõttu?
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment