Kuigi geopoliitika mõistena on ilmselt paljudele tuttav mõiste, siis tutvustan siiski mõne sõnaga selle sisu. Tublisti lihtsustatuna räägib see geograafilisest ettemääratlusest, mille kohaselt mingi (suur-)riigi piirid peavad ulatuma loomulike, looduslike piirideni nagu mered, mäed vms. See, et sellel maa-alal võivad elada erinevate keelte ja kultuuridega rahvad, pole üleüldse oluline. Nad lihtsalt peava alluma geopoliitilisele determineritusele ja suurvõimu vägevusele nagu lambad või küülikud, kes võivad küll elada mõisahärra pargis, kuid kelle arvamust mitte keegi ei küsi.
Raššism kui mõiste on kõlaliselt ehk samuti mõnele tuttav, kuid ma ilmselt täidan seda üsna teise sisuga kui esmalt oletada võib. Ausalt öeldes tekkis see mu pähe üsna hiljuti, kui jäin veidi jänni ühe rahvusvahelise seltskonna ees kõnet ütledes. Saalist küsiti, et aga kuidas mina võtaks kokku nn Vene Maailma / Russkii Mir olemuse, olgu siis ideoloogiana või millegi muuga. Vastasin ma seal mis ma vastasin, aga head mõtted tekivad ikka alles tagantärele.
Raššismi olemus
Ütlen kohe alustuseks ära, et et raššismil pole midagi pistmist sõnapaariga „vene fašism“. Mulle taoline sõnamäng üleüldse ei meeldi, sest seda kasutades me läheme vene ajaloovõltsingute / histriosoofiaga ühte jalga. Sotsialistlik Venemaa hakkas natsionaalsotsialistlikku Saksamaad nimetama fašistlikuks lihtsalt eesmärgiga muuta vaenlasekuju eristuvamaks ja äratuntavamaks. „Lööme tagasi fašistlikud koerad“ kõlas toonases kontekstis ju arusaadavamalt kui tõene loosung „lööme tagasi sotsialistlikud koerad!“, kas pole?
Seeläbi loodi venelaste liba-ajaloolises ruumis võimas kujutluspilt fašistidest kui kõige halva kehastusest ning see on nii neetult sügavale juurdunud, et on muutunud osaks praegusest kurjakuulutavast Russkii Mir’ist. Seetõttu mina proovin seda sõna mitte kasutada, või kui, siis ainult koos seletusega, et miks ja milleks ma seda teen. Noh umbes nagu praegu.
Mis sisuga ma siis täidan mõiste „raššism“? See on rassismi veider erivorm, mis nii nagu ka geopoliitika ei jäta inimestele vaba tahte võimalust, vaid määratleb kellegi olema rohkem või vähem väärtuslik. Puhtakujulises laiatarbe-rassismis käib see peamiselt nahavärvi alusel, vene versioonis ehk raššismi aga Russkii Mir kuuluvuse järgi.
Et vat kui veneilmlased kuulutavad, et ukrainlasi omaette rahva ja riigina ei saa olla olemas, siis nii peab ka olema. Kui seda teadmist heaga kuulda ei võeta, siis tuuakse Russkii Mir tule ja mõõgaga kohale ning sunnitakse hävitava hirmu abil oma vaba tahet venemaailmale allutama. Et umbes nagu küülikud ja lambad võivad ukrainlased tollel maa-alal elada, aga see on määratud olema osa Venemaast, sest nii näevad ette geopoliitilised ja raššistlikud ulmad. Ei midagi isiklikku, puhas ettemääratlus.
Venelane või raššist
Samal üritusel esitati paljude muude hulgas veel üks teemaga haakuv küsimus – aga kuidas ma siis mõtestaks, et kes on „hea venelane“? Seletuseks niipalju, et vahepeal ringles Venemaalt pagenud inimeste hulgas idee hakata väljastama „hea venelase passi“, mis peaks justkui tõendama, et tegu on normaalse inimesega, kes on Ukrainas peetava Venemaa vallutussõja vastu.
Ilmselt oli asi minu kasinas kõneoskuses, et ma ei olnud suutnud selgeks teha, et kogu küsimus ei ole rahvuses ega isegi mitte kodakondsuses. Küsimus pole isegi „heas“ või „halvas“. Küsimus on selles, et kas sa oled impeeriumi idee pooldaja või inimene, kelle meelest igal rahvusel ja rahval võiks olla enesemääramise õigus. Küsimus on selles, et kas sa oled venelane / tatarlane / juut vms ... või sa oled raššist, sõltumata rahvusest.
Nonii, nüüd kuulan hea meelega ära sisulised vastuargumendid, et miks ma olen kõigest valesti aru saanud ja kuidas asjad tegelikult on.
---
lugu ilmus siin
7 comments:
Ma arvan et Russkii Mir on pigem sarnaste väärtuste kogum, ühiskonna suhtes. Kultuuri piir. Mitte keegi ei tohi saada vangilaagrist välja.
Üldistades väidaks, et teistel paradigmadel põhinev ühiskonna tõlgendamine. Tundub, et suur osa väärtusi on pärit vangilaagri hierarhiast (sh ole tagasihoidlik ja vait, midagi teha ei saa).
Mõned paradigma omadused:
* blatnoi lugupidamise mängud, armastus läbi peksu (olen kogenud isiklikult koolis sõjalise õpetajalt), peks ja (vaimne) vägivald on normaalne;
* meie/nemad, sh ohver on süüdi: "ma ei saa aru mida me seal teeme ja see on vale, aga ukraina on ise ka süüdi et talle mindi kallale";
(allikas yle intervjuu inimesega tänavalt, aga ei leidnud viidet);
* vastuolu mitte nägemine, näiteks: meid seal polnud, aga Krõmm našš;
* lisaks ükskõiksusest tulenev bardakk, lahendus on uputada mured sügavamale alkoholi/narkootikumi.
See on agressiivne, hoolimatu religioon, vangilaagri kui ainsa õige ühiskonna kultus (nagu saientoloogia on cult).
Kultusest välja astuda üritajat tuleb karistada, välja püüdlemine on sisse jääjatele isiklik solvang, nende isiklikus minas kahtlemine, nad kaitsevad enda minapilti.
vangla- ja maffiakultuuri kummaline ristand, seda küll
vanglast võid sa ju isegi välja saada, kuid maffiast väljumine on tõlgendatav reetmisena ja peab saama karistatud
Ma olen kogenud teistsugust vangilaagri kultuuri. Nad üritasid jõuga pressida välja suhtumist "uvažajes".
Oluline on üleoleku tunne (mõnest teisest grupist). Muide, minu arvates põhineb ka üks neljatäheline Eesti partei suhteliselt samadel väärtustel.
Mul on põhjust arvata, et maffia vähemalt mingilt tasemelt saab hästi välja, tõenäoliselt ei tohi küll petta ega jätta eelmisi kaaslasi hätta ehk äri lõhkuda. Päris maffia on mulje järgi keeruline ning seal on väga võimekad inimeste juhid, probleemid on keerulised, osade inimeste iseloom on väga keeruline, töö on niigi väga ohtlik ja ori ei ole usaldusväärne.
Võimalik et Russkii Mir on see, kus maffia pärineb vangilaagri füüsilise jõu hierarhiast ja on laienenud ühiskonda laiemalt, dedovtshina vmt on muutunud normaalseks suhteks.
Esimest korda kuulsin raššismi mõistet Dudajevi poolt antud intervjuus, ta arutles selle nähtuse üle pikalt, aga tema teksti mäletan uduselt. Fakt, et nähtus eksisteerib ja analoogiad selle ühe tahu puhul nagu maffia, dedovšina, vangilaager jmt pädevad, aga abstraktsemalt väljendudes põhineb see eeldusel, et kõikjal on tegemist hierarhiliste suhetega (st ka kahe inimese puhul peab üks olema tähtsam ja teine tunnistama, et on alam või siis on pidev pinge ja küsimus õhus ning ootab lahendust/vastust) ja jõukultusel. Kel jõud, sel õigus; eksole. Lisandub küünilisus, sest alati võib väita, et süüdistajad on silmakirjalikud ja pole raššistidest paremad jne. Viimane eredam ilming on avalik kuulutamine, et raššistidel on täiesti ükskõik, mida nendest arvab muu maailm jt. Võib veel lisada muidki ilminguid, nt inimelu hind on null jm. Kõik eelnev kokku iseloomustab antitsivilisatsiooni. Vastandtsivilisatsiooni. Aga kahjuks tekkinud ja arenev raššism ei ole ainult see anti. Impeerium, NSVL-i taastamise väidetav plaan jmt on ka tühi-tähi. Oluline on, et oma uues olukorras, isolatsioonis, sõjas, hakkab ruššism arendama oma, sisult paganlikku, osaliselt satanistlikku sisu. Ja arendab seda üsna sisuvaese Lääne kõrval. Aga paganlus on üsna kiiresti arenev ja vohama kippuv, kergesti erinevatesse oludesse muganduv jne nähtus. Vabandan, läheb väga pikaks.
Dudajevil oli see justnimelt "rašism" ehk vene fašism, mina rõhun laiemale ning sisuliselt arusaadavamale "raššismile" ehk vene rassismile.
vahe on selles, et fašismil pole tema massiivse väärkasutuse tõttu enam arusaadavat sisu. rassism aga määrab arusaadavalt ühed ülem- teised alamväärsemaks.
ning see hierarhiline, nõukogudeaegsetest massilistest koonduslaagritest pärinev kultuur on praegusel Venemaa eliidil sügaval naha all. nii sügaval, et nad ei saa isegi aru, et nad midagi valesti teeks. nad käituvad nii, nagu vangla/kriminaalne "aukoodeks" seda ette kirjutab
Hierarhilise suhte analoog on väga huvitav.
Kuulsin sõbralt kirjeldust, kuidas väikefirma omanik oli hädas ukraina töötajatega, nood ei aktsepteerinud meil tavalist suhtumist alluvatesse, nad muutusid nn võimatuteks. Ta proovis järgmist vahetust sõimata ja olla boss, siis oli kõik korras, inimesed tegid tööd, said hästi tasustatud.
Samas, hierarhiline suhe ei ole ainult russkii mir. Olen näinud hierarhia mänge näiteks Kasahstanis, aga need ei tundunud russkii mir, oli pigem mingi aasia dominantsus, teistsugune, mind tuntakse.
"hierarhiline, nõukogudeaegsetest massilistest koonduslaagritest pärinev kultuur on praegusel Venemaa eliidil sügaval naha all. nii sügaval, et nad ei saa isegi aru." Ma ei suutnud nii hästi ütelda. Vast see on inimese minapilt.
Mis juhtub siis, kui keegi/mõni ühiskond/grupp asub või hakkab saama sellest minapildist välja, kui need hierarhiad muutuvad primitiivseks ja ebaoluliseks? See võib olla isiklik solvang indiviidi vastu, see on isiklik rünnak, see on rünnak ka usaldusväärse maailmakorra vastu, ebakindlus. Siit: meid seal polnud, aga krõmm našš.
Ma kahjuks tunnen üht inimest, kes räägib õhinaga vene sõjaväe dedovtšinast, mitte et seal oleks söök olnud hea või elu tegelikult mõnus, aga ta kuulus ja sai istuda teistele pähe, olla primitiivne loom lihtsate reeglite järgi toimivas karjas.
Ma tean inimesi, kes elavad Kanadas ja peavad langevarjurite päeva. Samas olles kuulnud sõbra kirjeldusi GRU erivägede tegelikust elust, seal sööklas oli silt "per anus ad astra."
Ehk, pannes kokku, ülistame korda, kus on seinal silt: "per anus ad astra."
aitäh minu sõnavara rikastamast :)
https://www.latin-is-simple.com/en/vocabulary/phrase/1444/#:~:text=per%20rectum%20ad%20astra%20Phrase&text=a%20modern%20parody%20of%20per,complex%20problem%20is%20extremely%20convoluted.
Post a Comment