Äsja lugesin ma teksti, mis haaras mind saba ja sarvedega. Kolekirjanduslikku teksti. Kole nii sisu kui vormi mõttes. Selle teksti autori kirjandusõpetaja tõenäoliselt saaks südari. Nagu ka iga toimetaja, kes üritaks sellest tekstilaviinist teha midagi trükikõlbulikku. Aga võibolla ei peagi toimetama, las olla on robustses ja rohmakas kolevõlus?
„Ma ei mõista, miks on nii ebaõiglane see riik, milles inimesed annavad oma elu ja tervise sellesama riigi eest, kuid austus nondesamade inimeste suhtes taandub vaid propagandistlikule lobale föderaalsetel telekanalitel. Ma ei saa aru, kuidas meie ühiskond on nii mäda.“
See 145 lk pikkune lugu on kirjutatud sõjaväelase poolt, kes on sisuliselt üles kasvanud keset väeosa, milles teenis ta isa ning millesse asus ta teenima ise
„Ma ei olnud õnnelik Krimmi ühendamise üle, olin vastu LDNR nimelise jamale. Minu meelest polnud meil vaja Süüriat. Aga nüüd ma teenin ise ei tea kuskohas selle andetu juhtkonna all.“
Mees, kes peab ennast oma riigi patrioodiks, leiab et sõjavägi on selle riigi nägu ja tegu, ei mõista, kuidas see nägu saab nii truualamlik ja tegu nii andetult valelik olla
„Tõenäoliselt on kellelgi mingigi tegevuskava!? /:::/ Kus kurat on kogu see sõjaline võimekus, millest räägib telepropaganda?“
Mees, kes on esmalt pettunud oma riigis-sõjaväes ja seejärel oma riigis-korruptsioonivabrikus. Nüüd oli ta aga otsustanud just eelmise aasta lõpus astuda lepingulise sõjaväelasena (nn kontraktnik) taas sõjaväkke, taotledes enda saamist just sellesesamasse 56-väeossa, millega on tal emotsionaalne side ... ja satub selle aasta veebruaris Ukrainasse okupandina.
„On kuradima niru, kui taolises olukorras on ainuke abivahend mälestus ammustest kangelastegudest, kes hukkusid ammu ja teistes sõdades. Patriotism ettevalmistuse, varustuse ja kaasaegse tehnika asemel
/../
Ma sooviks, et kõik meie armees valitsevas roppuses ja bardakis süüdiolevad inimesed saaks karistatud“
Ta saab suurepäraselt aru, kui kuritegelik on see sissetung naaberriiki, kuid sõdurina annab ta endale aru, et ei tea täit pilti ja et ehk on sellele kõigele mingi sisuline ja pädev seletus.
„Minu jaoks polnud hirmus mõte surmast, kuivõrd oli solvav nii andetult anda ära oma elu, solvav kuna polnud aru saada, et mille eest ja mille nimel seekõik? Oli solvav, meenutades oma isa, kes teenis samas väeosas. Mind solvas see, et kogu juhtkond kuses meie peale kõrges kaares, demonstreerides igati et me oleme vaid tapale aetavad kariloomad. Mind solvas ainuüksi mõte, et enne sellesama sõja vallalepäästmise eel hävitati meie armee. Iga suurtükirünnaku ajal palusin ma vaid üht: „Jumal, tee nii et ma saaks ellujäämise korral kõike seda muuta“. Otsustasin tookord et kirjeldan kõik seda, missuguseks on muutunud meie sõjavägi.“
Autorit rabab see, et kuidas riik, kelle kogu olemus näis olevat keskendunud 9.mai ümber, suure sõja lõpetamise ümber, on nüüd muutunud uure sõja algatajaks
„Selles jutustuses proovin maksimaalse aususega kirjeldada toimunut, anda edasi neid mõtteid ja tundeid, mis valdasid mind tol hetkel. Anda edasi nii, nagu ma pihiks ise endale. Ma ei sea enda sihiks ei kedagi halvemaks või paremaks rääkida.
/.../
Ma ei uskunud oma kõrvu, kui kuulsin, et on keelatud nimetada seda sõjaks. Misasi see siis on, t**a küll?“
See on ahastav, meeleheitlik valang, millega autor püüab äratada oma kaasmaalaste ja –teenistujate hingi ja mõistusi, saades aru et tõenäoliselt on taoline tekst ühtlasi tema hukatus
„Kõigest sellest rääkimine on minu jaoks hullem kui olla sõjas. Ma saan ju aru, et süsteem jahvatab mind ära ja sülgab välja, nimetades „reeturiks“.
/.../
Ma jäin ellu, erinevalt paljudest teistest. Südametunnistus ütleb, et ma peab vähemalt proovima peatada seda hullust. Ma ei tea, kuskohast see tung minus tekkis, kuid pean täitma oma lubaduse“
Autorit ärritab see, et kõiki pettuste, ähvarduste ja lubadustega sõtta sunnitud seltskonda peetakse putinistideks
„Me ei ole Putini armee, me oleme Venemaa armee ja truudusvande me andsime Venemaa rahvale
/.../
Venemaa ei ole Putin, Venemaa on kõik Venemaa kodanikud“
Ta saab suurepäraselt aru, et muutumiseks on vaja teha pingutus, mitte olla karilooma staatuses, kes väidab „minust ei sõltu midagi“
"Lääne ühiskond ehitas demokraatiat vere hinnaga. Nii nagu USA kodanikud saavutasid selle staatuse võideldes Suurbritanniaga, saavutamaks iseseisvust ja kodanikuseisust! Nii nagu USA kodanikud suutsid saavutada sõja peatamist Vietnamis! Aga mida tegid sina? Pagesid? Teatades kogu maailmale, et see pole sinu armee! Et sul on häbi oma presidendi pärast, kes on saanud Tsaariks sinu enda arguse ja tegevusetuse pärast! Sa oled plebei, sa pole väärt olemaks kodanik!“
Sõjast läbi käinud ja selles selguse leidnud Kodanik: „Meile pole vaja impeeriumit, meile kõigile on vajalik normaalne, vaab, õiglane, kaasaegne riik!“
Mees, kes saab väga hästi aru oma süüst, ehkki räägib sellest kollektiiv/passiivses võtmes: „võitja-rahvast tehti kogu maailma silmis vallutaja ja agressor“
Lõpusõnadeks sobiv lõik: „Mina ei ole ori! Ma ei ole argpüks! Ma olen patrioot! Mul on kahju et minu saatus kujunes just selliseks. Mul kahju minu jaoks vennalikust ukraina rahvast! Kuid veel enam on mul kahju kuritarvitatud vene rahvast, endise suursuguse NSVL rahvastest, keda kasutasid teised, põhimõttelagedad inimesed, kes hukutasid suurima ja võimsama riigi maailmas“
Ja võta sa nüüd lõpuks kinni, kas see „normaalne rahuarmastav vene patrioot“, kes ei soovi impeeriumit, ikka saab aru, et see „suur ja võimas NSVL“, mida ta taga nutab, on seesama impeerium, lihtsalt veidi teistsuguse lipu ja retoorikaga.
No comments:
Post a Comment