Wednesday, February 28, 2024

Roosad ponid ja NATO

„Roosad ponid“ on ilmekas kujund, millega üks Eestis resideeruv Venemaalt pagenud inimene tähistab oma kaasmaalasi, kes jahvatavad midagi Venemaa võimalikust helgest tulevikust. Selle jahvatamise asemel tuleks aga tegutseda selle nimel, et Venemaa kaotaks enda algatatud sõjas Ukraina vastu, sest muidu pole jutud muutumisest muu kui tühi loba.

Selle pagenu nime ma ei maini, sest muidu takerdub tähelepanu persoonile ja jääb soiku arutelu idee kui sellise üle. Idee sellest, et me sisuliselt oleme kõik sõjaseisukorras. Meie kõik kollektiivse Läänena, eraldivõetult Euroopana ning eriti meie siin rinderiigis Eestis.

Sõjaseisukord mõistagi ei tähenda seda, et igasugused jutud ja arutlused alternatiivide üle oleks keelatud. Õnneks me elame demokraatia ja sõnavabaduse tingimustes, kuniks suudame maailmas pead tõstvaid vastupidiseid suundumusi mitte-vabadusele tõrjuda.

Venemaa tegutsemise tõkestamine

Kuid sõjaseisukorra teadvustamine peaks meid sundima idealismi asemel ümber lülituma pragmatismile, nii kahju kui seda ka teha pole. Venemaa ei muutu ise mitte-impeeriumiks, meie võimuses on vähendada tema imperiaalset toimimist läbi tema takistamise. Igasugune Venemaa katse toimida sõjalise jõuna väljaspool omaenda piire peab saama tõrjutud, selleks tuleb tegutseda ka meil.

Hiljuti saime kuulda suurepärast uudist selle kohta, et viimane tõke Rootsi saamisel NATO liikmeks on kadunud. Absoluutselt loomulikult tõi see endaga kaasa vaikse vaimustuse sellest, et Läänemeri olla nüüd NATO sisemeri ja seeläbi julgeoleku olukord siin kardinaalselt muutunud.

Peaks aga siinkohal meenutama, et NATO on sõjalis-poliitiline liit. Rõhuga sellel kaheosalisusel, eraldi sõjaline ja poliitiline pool. Poliitiliselt on nüüd tõesti asi muutunud, formaalselt istuvad nüüd Läänemere rannarahvad enamuses ühes paadis ... aga Venemaa ei ole siit mitte kuhugi ikkagi kadunud.

Mundrid alluvad pintsakutele

Teine pool, see va sõjaline on aga hoopis teine tera. Olemata küll ise sõjaväelane, tean ma aga väga täpselt, et mundrid alluvad pintsakutele. Teisisõnu – sõjaväelased saavad tegutseda ainult tsiviilvõimude poolt antud volituste ja ressursside raames ning range tsiviilkontrolli all. Pintsakud on aga tihtipeale needsamad roosad ponid, kui laenata algset kujundit. Mitte selles mõttes, et nad oleks Venemaa kodanikud, aga nad armastavad rääkida ja kardavad tegutseda, vastutamisest rääkimata.

Kordan sajaseitsmendat korda ühte lihtsat mõtet – NATO’l ei ole sõjaväge. NATO on katusorganisatsioon, mille kaudu saab koordineerida tema liikmesriikide sõjavägede (ühis-)tegutsemist. NATO on täpselt nii tugev kui on iga tema liikmesriik.

Kui kogu NATO’s olemise mõte taandub sellele lootusele, et „küll teised meid kaitsevad“, siis on see roosade ponide klubi. Tore ja armas, aga üsna kasutu. Võib kuidas iganes suhtuda USA eelmise ja võimaliku tulevase presidendi isikusse, aga idee sellest, et ka Euroopa liitlased peavad panustama omaenda sõjalisse võimekusse, on absoluutselt õige.

Raudteeühendus kui osa meie julgeolekust

Nüüd Rootsi liitumise järel kohtasin sellist imetabast mõttekäiku, et noh „nüüd on raudteeühenduse väljaehitamine süda-Euroopaga veel vähem mõtekas“. Vaidlen vastu. Raudtee ei ole taristuna kuidagimoodi vähem või rohkem sõjaliselt haavatav kui on lennu- või laevaühendus. Nad ei ole ka väga suurel määral üksteist asendavad. Vaadake kasvõi Odessa sadamat ja Kiievi lennuühendust.

See, et Läänemeri on nüüd NATO sisemeri ja laevaühendus võiks olla nüüdsest turvaline asendus raudtee-ühendusele, on illusioon. Muuseas, täpselt samasugune ideaal-ettekujutlus / illusioon on igasugune turvalisus. Me saame vähendada erinevate riskide tõenäosust, kuid ei saa kunagi luua absoluutset turvalisust. Riske tuleb maandada mh läbi nende hajutamise. Raudtee-ühenduse loomine kesk-Euroopaga on meie julgeolekupildis sama oluline nagu (kasin ja kallis) lennuühendus või jää- ja ilmaoludest sõltuv mereühendus. Lootus, et teised meid kaitsevad on tore, aga ise tuleb ka midagi teha.

Lõpetuseks tueb mõistagi tõdeda, et ressursse on alati vähe. Millessegi panustamine tuleb alati millegi muu arvelt. Praeguses sõjaolukorras tuleb aga eelistingimustel panustada julgeoleku tagamisse kõigil võimalikel meetoditel, alates Ukraina aitamisest kuni enda (logistilise) võimekuse ülesehitamiseni. Vastasel juhul oleme me roosade ponide klubi liige, kelle saatuseks on tahtetu unistamine ilusast tulevikust.
---
lugu ilmus siin

No comments: