Väga lihtsalt üldistades: suurim väärtus on see, mis toimub meie peades. Missugune on ühiskonna meelsus, mis on valupunktid, missugused teemad on potentsiaalselt kõige lõhestavamad. Kuhu, kuidas ja kellele tuleb survet avaldada, et saavutada soovitav eesmärk.
Mõistagi on olulised ka need nö klassikalised huvikohad, nagu et kus on see kivi, mille alla on peidetud relvad? Kes on need mehed, kes relva peavad haarama? Missugused sidekanalid neil on, missugused kaitseplaanid jne.
Kuid mina pole ei militarist ega nt andemsidespetsialist, nii et sellest poolest ma ei oska midagi pajatada. Samuti nagu tööstus- või teadus-spionaažist ja veel ilmselt kahekümnekuuest valdkonnast, mille kohta ma midagi isegi aimata ei oska.
Uurimisväärsus asub meie peas
Küll aga ma tean midagi ühiskonna kohta. Tean näiteks seda, et mitte see kivi ega relv ei kaitse, vaid inimene. Veel täpsemalt see, mis toimub selle inimese peas, missugune on tema motivatsioon tõusta oma riigi kaitsele ... või siis vastupidisele tegevusele.
Kelle poole see inimene vaatab kui moraalse autoriteedi poole, kelle sõnad, mõtted ja peanoogutus panevad võimalikku riigikaitsjat toimima. Töötama oma riigi ja ühiskonna poolt või vastu. Mis paneb seda tegelast vaikselt vandudes tegutsema või hoopis teiste tegutsemist takistama?
Esmapilgul lihtne ülesanne – mõista selle sihtmärgiks oleva ühiskonna sisemise toimimise mustreid, et neid hakata mudima, nügima ja mõjutama, pole kaugeltki nii lihtne kui see pealevaadates paistab. Et nt võtad aga nt mingi piiriäärse valla kodulehe lahti ja tuvastad need kuus nime, keda tuleb vastavasse nimekirja kanda / üles osta / ära hirmutada / kõrvaldada.
Ühe uurimuse lugu
Osalesin kunagi ühes laiavõrgulises akadeemilises uurimuses, mille metodoloogia tundus esmapilgul kummaline ja aegaraiskav. Selle käigus pidi iga võrgustiku liige minema uurimisobjektiks olevasse asumisse ning kõigepealt elama seal lihtsalt nädal aega. Selle käigus tuli välja selgitada, et kes on selle väikese sootsiumi sisulised liidrid, kelle arvamus tegelikult maksab, kelle poole vaadatakse lugupidamisega ning kelle juurde minnakse nõu küsima.
Oh üllatust, tihtipeale selgus, et need nö võtmeinimesed ei pruugi üldse olla formaalse võimu kandjad, ei tähtsad administratsiooniülemad ega isegi mitte suurimad tööandjad. Selleks võib lihtsalt olla kohalik kõige vanem memm või hoopiski postiljon või sotsiaaltöötaja jne.
Seejärel tuli minna ja ära kuulata selle inimese lugu, milleks võis minna tunde või isegi päevi, sest esmane umbusk ja/või mõistetav viisakus pani selle inimese otsima sulle kui küsijale sobivaid sõnu. Alles mõne aja pärast hakkas selguma selle inimese tegelik taust ja mõttemaailm, tema lugu ja selle sisemine loogika. Identiteet, enesemääratlus ja motivatsioon, kuidas iganes seda ka nimetada.
Nii sõprade kui vaenlaste hulgast
Milleks ma seda lugu räägin? Aga selleks, et oleks arusaadav minu peamine sõnum. Meie siin Eestis oleme mitmeti rinderiik, meeldib see meile või mitte. Piiriala. Seda nii passiivses kui aktiivses mõttes. Tsivilisatsioonilises ja militaarses võtmes. Omamoodi eelkindlus.
Meie ühiskonna ja riigi sisemine toimemehhanism huvitab kõiki osapooli, nii liitlasi kui vaenlasi. Selle mõistmiseks tuleb teada nii riigi ametlikku (kohati väga vasturääkivat ja seega raskeltmõistetavat) retoorikat kui ka sellele vastanduvat. Moodsas eliidivastases õhustikus on selle teise poole lugu, motivatsioon ja tegutsemisloogika veelgi olulisem (ning mõistagi oma kaootilisuses veelgi raskemini hoomatavam).
Nende kahe, omavahel kummaliselt põimunud mõttelaagri vaheliste konfliktide ja erinevuste peale saab mängida. Eriteenistused pole enamasti nende lõhede loojad, kuid kindlasti ärakasutajad ja võimendajad.
Mis siis on selle loo kokkuvõte ja moraal? Kui teie peaks endale püstitama ülesande purustada vaenlase kindlus, siis üritaksite ilmselt eelnevalt võimalikult vaikselt ja tähelepandamatult seda kindlust detailselt uurida ja murendada. Seda ongi siin luurata. Kui mind ei usu, siis vaadake Ukrainat.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment