Laias laastus pole siin muidugi midagi uut ega erakordset. Süü asetamine endast väljapoole on levinuim retooriline võte, millega soovitakse eelkõige iseennast rahustada. Saamatu inimene süüdistab teisi enda allasurumises, millestki ilmajätmises. Ennast väiksema/nõrgemana mõtestaja räägib ebaõiglasest süsteemist, vaenulikust keskkonnast jne. Indiviidi tasemel on kõik see mõistetav, kuid tajuhäire saab alguses sellest, et sedasi käitub riik, mis käsitleb ise ennast impeeriumina.
Krimmi kaaperdamisel tõi Moskva analoogiks Kosovo, Ukrainasse sissetungimise õigustuseks rääkis „oma huvide kaitsmisest“, viidates nii Afganistanile kui Iraagile jm juhtumitele, kui rahvusvahelised koalitsioonid on kasutanud jõudu, lahendamaks probleeme või ohjeldamaks vägivaldseid režiime.
Segadusekülvamine kui lahingvõte
See, et näiteid kasutati ilmselgelt vihuti, on segaduse külvamise võttena muidugi efektiivne. See on eesmärk omaette, panna ülejäänud maailm õhku ahmima, üritades mõtestada argumente ning ahelvalesid stiilis „need pole meie“, „kui isegi oleme meie, siis me pole süüdi“ ja „me pole kunagi varjanud, et need oleme meie“. Kuni parketi-diplomaadid kohmetunult arutavad, et „mis ta nüüd sellega öelda tahtis“, on jõhkard ennast juba sisse seadnud ning ootab, kuni teised nn uue reaalsusega lepivad.
Hiljuti lasti oma ametist lahti Venemaa USA ja Kanada uurimise instituudi juht, akadeemik Valeri Garbuzov selle eest, et ta julges kritiseerida praegust Venemaa poolt valitud postimperiaalset kurssi. Garbuzovi sõnutsi on praeguses maailmas kaks nö mitteformaalset impeeriumit – USA ja Hiina – ning Venemaa üritab sele foonil taas käima tõmmata ennast kui nö vanakooli impeeriumit. Kasutada ära vahepeal veidi tuhmunud, kuid siiski piisava negatiivse laenguga saed nimega „antikolonialism“ ja „antiamerikanism“.
Nö negatiivsele identiteedile, vaesusele, saamatusele ja solvumisele rajatud liidud on küll haprad, kuid oma lihtsuses ja omamoodi lapsemeelsuses toimivad. Nö ilmaolemise ja saamatuse raevu on üsna lihtne käima tõmmata, näidates näpuga sobivale ning nähtavale süüdlasele. Teha selgeks, et just SEE kuri jõud on kõigis individuaalsetes hädades süüdi. Seda omamoodi lolluseni lihtsat skeemi võib nimetatada raevu kui energia instrumentaliseerimiseks, mida rakendavad populistlikud jõud üle maailma. Et „vaadake, tema on meie hädades süüdi“, olgu selleks „temaks“ siis kas globalism või liberalism, Soros või vabamüürlased (nimekiri on avatud, lisa puuduv nimetus).
Mida siis teeb praegune Venemaa, üritades taastada oma kunagist hiilgust ja kohta maailma suurte laudade taga. Kõigepealt – kuningas üritab luua endale õukonda.
Kui teistel on impeerium, siis mina tahan ka!
USA on siiani atraktiivseim riik nii oma majandusliku, teadusliku, haridusliku, sõjalise kui ka nt kultuurilise standadri mõttes – parim tõestus on vaatamata karmile migratsioonipoliitikale riiki saabuvad miljonärid üle maailma, liht-inimestest rääkimata. Hiina on saamas atraktiivseks riigiks eelkõige oma oskusliku finants-majandusliku poliitika tõttu – parimaks tõestuseks on kümned ja kümned riigid, mis ennast Hiina raha poole küünitades võlaorjusesse satuvad.
Venemaal pole enda atraktiivseks muutmiseks neid hoobasid, ta peab kasutama midagi muud. Nii üritabki ta ennast kõigepealt suureks mõelda, tungides kallale oma naabritele, näitamaks oma sõjalist võimekust. Teiseks üritab ta kokku klopsida seda „vaesemate riikide internatsionaali“, nimetades seda „maailma enamuseks“ ning püüdes täita konstruktsiooni anti-amerikanismi sisuga.
Mis siis on kogu selle loo kokkuvõte. See, et Venemaa üritab ennast (taas-)kehtestada, pole ju midagi erakordset, enamik riike teeb seda mingil moel. See aga, et Venemaa teeb seda teisi ja ka ennast veristades ning samal ajal näpuga näidates teistele kui süüdlastele (alates globaalsetest vandenõudest kuni biolaborite ja lahingsääskedeni), muudab ta tegutsemise infantiilseks.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment