Venemaa tükeldumisest

„Peale Venemaa möödapääsmatut kaotust tuleb see territoorium jagada vastutusaladeks teiste riikide vahel samamoodi nagu tehti Saksamaaga peale Teist Maailmasõda“. Hiljuti esitati mulle see tees koos küsimusega, et mis ma sellest arvan. Teesi esitaja seisukohalt olla see ainumõeldav lahendus, ellimineerimaks imperialismi retsidiive Venemaal ja võimaldamaks väiksemate, normaal-mõõdus ja normaalselt käituvate riikide teket selle territooriumil.

Esiteks – sellise mõjualadeks jaotamisele peaks eelnema totaalne lüüasaamine Väga Suures Sõjas ja sellele lõppev kapitulatsiooniakt. Nii et selle jaotamise eelduseks oleks nii palju verd ja kannatusi, et selle teesiga ei tahaks isegi teoreetilise spekulatsiooni korras edasi minna.

Teiseks, juhul kui sellise jagamise eesmärgiks peaks olema nö impeeriumipisiku väljauhamine venemaalaste ajudest, siis ma pole üldse kindel, et jaotamine/allutamine poleks vastupidist tulemust tootev. Igasugune sund tekitab trotsi ja muudab vastikuks viimatise sundija ja „kuldseks vanaks ajaks“ eelmise ehk impeeriumi perioodi.

Kolmandaks – juhul kui Lääneriigid püstitaks endale sellise ülesande, siis mille poolest nad erineks oma mõtteviisilt praegusest Venemaast? Vene imperialism teotseb praegu Ukrainas sama loogika alusel, pidades Ukrainat kui riiki mingiks väärituks ja mõtetuks moodustiseks, mille asukatele tuleb tule ja mõõgaga selgeks teha, kuidasmoodi tuleb „õigesti mõelda“ ja oma vallutajaid armastada.

Neljandaks – võibolla aitab näidetest, kui oleme üritanud kellelegi jõuga oma reegleid peale suruda? Afganistanist ei piisanud?

Jah loomulikult, enda julgeoleku eest peame me hoolt kandma rohkem kui iial varem, kuid seda siiski enda kaitse- ja heidutusvõimet tugevdades, mitte naaber-riigi tükeldamist ja (ajutisele) kontrollile allutamist planeerides.

Ma muidugi möönan, et oleks hea lõpptulemusena näha enda lähedal normaalselt ja pragmaatiliselt tegutsevaid riiklikke moodustusi, tinglikult Pihkva ja Novgorodi vabariike, iseseisvat Ingerimaad jne, kuid selle lõpptulemuseni jõudmiseni peavad viima Venemaa sisemised arengud, mitte välised sekkumised, ammugi siis mitte sõja jõul.

See, et praegune andetu juhtimismudel viib Vene impeeriumit järjekordse lagunemisetapi poole, võib laias laastus kindel olla. See impeerium on eri aegadel, põhjustel ja meetoditel kaotanud kontrolli nt Alaska, Poola ja Soome üle. Seejärel kaotanud NSVL lagunemise käigus Lõuna-Kaukaasia ja Kesk-Aasia, Balti riikidest rääkimata. Praeguse sõja tõttu kaotab ta Ukraina ning nii see Impeerium kahaneb nagu šagrään-nahk.

Kõik see muidugi ei tähenda, et impeeriumi ja üldse kõvakäelise valitsemise ihalus kaoks selle impeeriumi praeguste ja endiste asukate peadest võluväel. Omamoodi atavismina istub see paraku ka paljude meie kaasmaalaste kuklasagarates, rääkimata Venemaa elanikest, keda agressiivne riiklik ajupesu on mõjutanud aastakümneid peale seda, kui meil siin õnnestus sellest vabaneda.

Kokkuvõtteks aga – selle asemel et lasta ennast tõmmata Venemaa tükeldamise avantüüridesse, peame me ennast nii tugevaks ehitama, et vabaduse vastased jõud ei suudaks meid tükeldada. Ja et Venemaa tükeldumise aegu suudaksime aidata selles välja ujuda neil, kes seda tõepoolest tahavad – nii nagu meil aidati välja ujuda NSVL varemetest.

---

lugu ilmus siin