Soome laht NATO sisemereks

Eesti ja Soome territoriaalvete (uuesti) kokku viimise idee pole küll uus, kuid praeguses kontekstis oleks see igati mõistlik samm. 30 aastat tagasi tekitati nende vahele rahvusvaheliste vete tsoon, kuid praeguseks on kontekst muutunud.

Kes konkreetselt ja miks otsustas 1993.a sellise reveransi teha, ma ei tea ja see pole ka hetkel oluline. See vastas toonasele „Venemaa positiivse hõlmamise“ üldisele õhustikule ning see soov oli laias laastus vastastikune. Idealistlik? Võibolla. Tagantjärele me oleme kõik targad.

Igatahes on jutt muudatusest meie välis- ja julgeolekupoliitikas. Igasugune muudatus on hea siis kui ta on a) enam-vähem üheselt arusaadavalt põhjendatav ning b) teostatav ja c) tulemuslik.

A) Arusaadavuse osas pole ilmselt pikka seletamist vaja. Küsimus pole mitte niivõrd meie idanaabri agressiivseks muutunud käitumises (ärgem laskugem „me oleme lihtsalt sunnitud“ laadsetesse infantiilsetesse eneseõigustusse). Küsimus on laiemas muutunud jugeolekukeskkonnas ning vajaduses kontrollida EU ja NATO piire.

Kõigi taoliste klubiliste ühenduste poliitikad on tõhusad siis, kui neid tehaks koos, kasvõi regionaalses mõõtmes. Kuna nüüd on ka Soome NATO liige ning me jagame enam-vähem ühiseid väärtusi ja riske, siis on mõistlik panna seljad kokku. Seekord siis keset Soome lahte ja muuta need veed ja piirid tõhusamalt kontrollitavaks.

B) Kas see muudatus on teostatav? Seda tuleks muidugi küsida eelkõige rahvusvahelise ja mereõiguse spetsialistidelt, kuid senikaua pole kuulda olnud ühtegi tõsiseltvõetavat vastuargumenti. Jutud stiilis „ärgem provotseerigem“ pole hetkel ei adekvaatsed ega õiguslikus mõttes kohased.

C) Kas see muudatus on tulemuslik? See on ilmselt kõige nõrgem koht, sest igasugune piirang muutub mõtestatuks juhul, kui seda suudetakse jõustada. Antud juhul reaalselt meie merepiire ja territoriaalvetes toimuvat kontrollida. Kas meil on piisavalt elektroonilisi ja mehaanilisi vahendeid, meestest rääkimata?

Ilmselgelt on ressursse alati vähe ning kui küsida vahetult füüsilise julgeoleku teostajatelt, siis pole nendel soovidel ja vajadustel kunagi ülempiire. Kuid meeles tuleb pidada, et igasugune julgeolek, sh ka kõige kindlustatum välispiir on illusioon ja fiktsioon (tuletage meelde kasvõi Iisraeli turvatara ja praegu seal toimuvat).

Nii ehk naa, ka selle nähtuse nagu julgeoleku suurendamise või nõrgendamise jaoks on vaja tahet. Poliitilist tahet, et hakata valitud suunas tegutsema. Praegu võiks seda tahet ju ometigi leida?

---

lugu ilmus siin