Kordamine pole antud juhul tarkuse ema, vaid pigem meie saamatuse mõõdupuu. Nii nagu me ei saa suurt midagi ette võtta klimaatiliste nähtustega, nii ei saa ka lisaks jälgimisele kuigivõrd kontrollida seda, mis toimub juba tuhandeid aastaid selles piirkonnas, mida tänapäeval tähistatakse kui „Iisrael-Palestiina konflikt“ kitsamalt või „Lähis-Ida“ laiemalt. Me ei saa tühistada tuuli ja vihmapilvi, samuti nagu sõdu ja vihakobaraid. Need lihtsalt on osa sellest reaalsusest, milles elame.
Politoloog saab aga endale lubada luksust hinnata asju ilma kasutamata emotsionaalseid termineid „vabastati“ või „vallutati“, „omad“ või „võõrad“. See on kohati ilgelt keeruline, kuid aitab hoida mõistuse selgema ja isiksuse vähem-lõhestununa. Lihtsalt üks jõud allutas mingi piirkonna oma kontrollile ja/või kaotas kontrolli selle üle.
Meetodid ja mõõdikud
Üks oluline muutuja selles muudatuses, kontrolli saavutamises või kaotamises muidugi on. Seda justnimelt politoloogilises, mitte nn ajaloolise õigluse vms raamistikus. See on küsimus meetodis, et „kuidas see juhtus“. Kas sõjalisel/vägivaldsel meetodil või demokraatlikult. Kas rahusvaheline üldsus seda tunnustab või mitte.
Loomulikult räägin ma praegu uuest ja omamoodi pretsedenditust vägivallapuhangust, mis puhkes Iisraeli poolt kontrollitavatel aladel. Selgus, et kontroll polnud siiski täiuslik, kuna seda teostasid inimesed (oh üllatust), kes omakorda liiga palju usaldasid tehnikat ning keda oli võimalik seetõttu nö primitiivsema tehnoloogia kasutusega hanitada (küberkontroll vs paberkandjatel kullerite poolt edastatavad sõnumid).
Nn moraalikompassidest on antud konflikti hindamisel väga vähe kasu. Mõlemad pooled on korda saatnud nii palju ja nii veriseid sigadusi, et nendest rääkides jääb hing kinni ning süüdistus „kasulikuks idioodiks“ olemises on imelihtsad tekkima.
Lääs vs Lõuna
Võtan kasutusele selle politoloogisest tööriistakastist teise instrumendi – võrdluse demokraatlikkuse skaalal. Iisrael on kõigi omapärasustele vaatamata demokraatlik nähtus, milles vabadel ja võistlevatel valimistel on oma kestev roll. Temale vastanduv jõud – nii Hamās vahetult tööriistana kui kogu tema taga olev raskuskese – on aga oma olemuselt sügavalt ebademokraatlik ning nn läänelikke väärtusi pindmiselt narrikspidav, sisuliselt aga hävitada sooviv.
Asjaolu, et meil siin nn kollektiives Läänes on palju neid, kes samamoodi tahaks mis-iganes-motivatsioonil hüljata selle kohmaka ja manipuleeritava nähtuse nimega „liberaalne demokraatia“ (ja muuseas mitteliberaalset demokraatiat ei ole seni tuvastatud, tegemist on petuskeemidega), pole hetkel samuti oluline.
Võtame aluseks need paar mõõdetavat kriteeriumit, et kas meid huvitavad riiklusele pretendeerivad ühiskonnad on tunnustatud, vabad ja demokraatlikud.
Iisraeli tunnustab 165 riiki (85%), Palestiinat 138 riiki, see vahe pole just kardinaalselt suur. Vabaduse indeksis on Iisraelil 77 punkti sajast ja kategooria „vaba“, Palestiina 22 punkti ja „mitte vaba“, siin on vahe on juba vägagi märkimisväärne. Palestiina ja konkreetselt Gaza sektor pole juba ammu näinud midagi valimiste sarnast, ehkk demokraatia paradoksina tuligi Hamās võimule valimiste teel ... peale mida pole ta enam valimisi ise korraldanud.
Sümbolid ja väärtused
Nii et esiteks on ebademokraatlik jõud ründamas demokraatlikku vabariiki. Teiseks on aga laiemas pildis rünnaku all mitte niivõrd Iisrael omaette nähtusena, kuivõrd Lääne/USA sümbolkuvandina, omamoodi eelkindlusena.
Kogu selle jutu kokkuvõte on see, et vaatamata kõigile väga vastikutele ja veristele detailidele on tegu nn „globaalse lõuna“ järjekordse rünnakuga kõige selle vastu, mida meie siin Läänes elukvaliteedina nii väga hindame ja kuhu sellesama kvaliteedi tõttu ka pagevad tolle „globaalse lõuna“ asukad.
Veelgi lühemalt – mittevabad jõud on ründamas vabadust kui väärtust, tehes seda kaugelt rohkemates kohtades kui ainult Iisrael ja Ukraina. Pühkides katkiväänatud moraalsete kompasside verepisarad, võimaldab see tõdemus ehk asju veidi paremini mõtestada.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment