Geoprostitutsioon ja eetilised valikud

Ei ole midagi püsivamat kui muutused. Veel eile näis olevat Kaukaasias kõik suhteliselt selge. Armeenia näis olevat määratud olema Venemaa sõltlane, kuna konfliktis Aserbaidžaaniga polnud tal muud valikut. Gruusia näis olevat võtnud kursi Lääne klubide poole, olles eri partnerlusprogrammide innukas osaline.

Tänaseks näikse kõik olevat pea peale keeratud. Aserbaidžaan, tajudes Türgi tuge ja Venemaa nõrgenemist, lahendas enda jaoks ära lootusetuna näinud Karabahhi küsimuse. Armeenia, nähes oma võimalust muuta oma seni ettemääratuna näivat alluvussuhet, üritab end Venemaast lahti rebida. Gruusia aga libistab end juba üsna otsustavalt Venemaa ja Hiina embusse.

Riikide (välis-)poliitilise orinetatsiooni muutmises ja oma tegevuse ümbermõtestamises pole mõistagi midagi uut. Kõikvõimalikud „igavesed“ liidud lagunevad ja kujunevad ümber – see on nüüd see muutuste püsivuse osa. Kuid teine pool asjast on see, kuidas neid muudatusi tõlgendatakse ning missuguste väärtus-süsteemi seeläbi põlistatakse. Kas vabaduse või mittevabaduse koordinaat-teljestikku.

Geoprostitutsioon

Juhtusin hiljuti vestlema ühe Eestis resideeruva Venemaa kodanikuga. Tinglikult võiks teda kategoriseerida kui „hea venelane“, ehkki ta ise seda määratlust põlastab. Aga see liigimääratlus on õigustatud selles mõttes, et see inimene tunnistab oma koduriigi kuritegelikkust ja ebaõiglust Ukraina vastu peetava sõja kontekstis.

Nüüd oli see inimene hiljuti naasenud Armeeniast ja meenutas õndsa õhkamisega, et kui hea ja ilus ja maitsev ja külalislahke oli see kõik olnud. Et kuidas polnud mingi probleem olla selles ilusas riigis venelane, ilma et peaks end igal hetkel kontrollima keelekasutuse jms mõttes. Ja siis libises sellesama ilusa meenutuse hulka mõttekäik, mille kohaselt olla armeenlased pisut hirmunud mõttest, et nad peavad ennast nüüd Venemaa alt Lääne alla heitma. Sõnakasutusest ei jäänud kahtlustki, see määratles Armeeniat kui lõbunaist, kes peab end nüüd uue peremehe ees uurakile ajama.

Eksisteerib selline mõiste nagu „geoprostitusioon“. See on umbes sama nagu klassikaline klient-patroonriikide suhte kontseptsioon, ainult et veidi vähem akadeemilisem ja seeläbi ka arusaadavam. Inimesed, kelle peas valitseb impeeriumimeelne raamistik, eitavad riikide/rahvaste vaba tahet ning näevad kõiki suhteid läbi jõu- ja allutamise prisma.

Eetilised valikud

Selles realpolitik-keskses maailmanägemuses pole olemas mingeid vabadusi ise otsustada, rääkimata eetilistest valikutest. Tugevad teevad, mida tahavad ja väikesed vaadaku, kuidas nad suudavad ennast selles suures mängus elus hoida. Ja kui see väiksem ei suuda, siis pole kah probleemi, suurem loom neelab ta alla, korraks röhatab ja vaatab seejärel võidukana ringi – et kas kellelegi on midagi peale „resoluutse hukkamõistu“ kobiseda?

Väikeriikidel on aga võimalus valida, kumba maailmanägemust nad toetavad. Nagu vana indiaani mõistuloos, kus ellu jääb see hunt, keda sa ise toidad. Kas see pool, kus on olemas inimõigused, valikuvabadus ja õiguse jõud. Või see teine pool, kus on olemas jõu õigus ning inimelul ja tema vabal tahtel pole mingit väärtust.

Igasugune poliitika, sh ka välispoliitika peaks olema riigi pikaajaliste huvide teostamise instrument. Juhul kui me oleme otsutanud eetiliste valikute kasuks, siis me ei lase ennast juhtida ärihuvidel või hirmul. Meie välispoliitilised valikud peavad lähtuma sellest, et keda või mida me tahame toetada. Kas Venemaad või Ukrainat, kas Hiinat või Taiwani, kas totalitaarseid režiime või demokraatiaid.

See valik pole lihtne, ma tean. Igal valikul on oma tagajärjed. Kuid need valikud kutsuvad ka esile muutuseid. Ning pole midagi püsivamat muutustest.

---

lugu ilmus siin