Putin kui nakkushaigus

Pidin hiljuti kõnet ütlema ühele Venemaa opositsiooni esindavale seltskonnale, kelle loomulik huviasetus oli, et kuidas ikkagi kukutada võimult Vladimir Putin. Minu esinemine polnud muidugi pühendatud režiimimuudatuse esilekutsumisele Venemaal – see ülesanne olgu ikka venemaalaste enda lahedada, kuid saalist tulnud küsimused olid keskendunud suuresti sellele ühele küsimusele.

See tundub ju alati nii ahvatlevalt lihtne. Kukutada kuningas, lootuses et selle järel kõik muutub, kaob kõik halb ja kogu rahvas võtab kui halvast unest üles ärganuna üksteisel kätest kinni ning hakkab liikuma helge tuleviku poole, mis on ju otse siinsamas, ümber nurga! Tasub vaid teha see üks viimane ponnistus ning kõik hakkab surnud punktist liikuma.

Jah muidugi see kõik on väikene liialdus, Venemaa opositsiooni või „opositsiooni“ esindajad pole nii naiivsed, et uskuda ainult ühe isiku võimultkõrvalmise võluväesse, kuid see on nii üldinimlik. Projetseerida kõik halb ühele võimuesindajale ning kloppida üles tema vastu suunatud negativismi. Rumal, aga efektiivne mobiliseerimise mehhanism, mis oma poolehoidjate üleskehutamiseks kärab küll.

Venemaa reaalsus 2023

Äsja toimus Saksamaal konverents: „Maa ja maailm: vene reaalsus aastal 2023“. Varem toimusid sellesama sarja üritused Moskvas Sahharovi keskuses, kuid arusaadavalt pole vähegi vabama mõtte üritused enam Venemaal läbiviidavad.

Üks esineja sellel, politoloog Kirill Rogov sõnastas huvitava mõttekäigu. Selle kohaselt ootavat paljud Venemaa vabamaks muutmise ihalejad Vladimir Putini surma, lootes et peale seda saabub võimaluste aken millegi ärategemiseks. Rogovi hoiatu kõlas umbes nii: pole vaja karta seda, et Putini surma järel võtab võimu tema teisik; karta on vaja seda et võimu võtab keegi, kes näeb välja täiesti teistmoodi, kuid sisuliselt on täielik/täiuslik Putin.

Jätkan siitkohalt, tõukudes Rogovi sõnadest ja konverentsi pealkirjast, et Venemaa reaalsus 2023 ongi see, et Putin on lisaks konkreetsele inimesele veel ka meeleseisund. Nagu nakkushaigus, mis võib vahetada selle kandjaid ning esineda sarnaste sümptomitena suisa miljonitel inimestel.

Stalin kui efektiivne manager

Ennast Venemaa teemadega kursis hoidvad inimesed on kindlasti kuulnud seda väidet, et „oli mis oli, aga Stalin oli efektiivne riigivalitseja“. Stalinism kui võrdkuju kõvale käele, mis peabki Venemaad valitsema kõikjaletungiva hirmu ja „isakese armulikkuse“ ehk piitsa ja prääniku abil, pole kuhugi kadunud, olles tegelikult üks riigipiire mittetundev arhetüüp. Võim peab selle nägemuse kohaselt olema absoluutne, igasugune teisitimõtlemine peab saama karistatud.

See on nagu seeneniidistik, mis istub sisuliselt igas metsa-aluses või rahvas, oodates vaid soodsaid tingimusi, et oma nähtavaid viljakehasid vohama lasta. Mõni piirkond ja keskkond on lihtsalt selle mõtteudeli arenguks soodsam kui teine.

Inimestel kui ideede leviku keskkonnal on üks seaduspära, nad kipuvad kordama vanu käitumismustreid. Neid, mis on toonud varem edu ... või vähemalt tulemusi, mida on võimalik tõlgendada eduks. Venemaa impeeriumi asukatel on vähe kogemusi vabaduse ja demokraatia kui edulooga, kuid see-eest kuhjaga (genereeritud) teadmisi mittevabadusest kui enam-vähem turvalisest ja toimivast keskkonnast, mis võimaldab tunda vähemalt uhkust, kui mitte heaolu.

See mudel on ümberpööratav, kuid nende muudatuste esilemanamine on juba Venemaa enda asukate ülesanne, mitte minusuguse kauge vaatleja oma. Senikaua on aga Venemaal laialt levinud nakkushaigusena mõte, et sõjaliselt võimas mittevabadus on parem kui rahumeelne ja heaoluline vabadus.

---

lugu ilmus siin