Venemaa natsifitseerub taas

Venemaa ühiskond ei puhastu seni kuni ta seda ise ei taha. Aga seda soovi ei paista ka kuskilt tulemas. Seda välistab seni praeguse Venemaa riiklikult süvendatav enesemüüt enda rollist Teises Maailmasõjas. Paraku saab see soov kasvõi teoreetiliselt tekkida alles mingi ränga katastroofi, nt sõjalise kaotuse järel.

Ukrainale kallaletungi järel vallandus järjekordne väljarännulaine Venemaalt. Lahkusid eelkõige mõtlemisvõimelisemad isendid, kellele ei meeldinud see mis toimub, kes tajusid kurjuse surve tugevnemist. Lahkusid muidugi ka lihtsalt need, kes kartsid ise kahurilihaks sattumist, kuid hetkel on jutt just sellest esimesest kateooriast, intelligentsist ja „välisagentideks“ osutunud ajakirjanikest.

Hetkel on selle seltskonna kõmuliseimaks näitajaks telekanal Dožd, mis kandis oma tegevuse Venemaalt üle Lätti. Avalikult Putini-kriitiline seltskond jäi sealsetele võimudele hambusse sellega, et vabamõtlemist harrastavad ajakirjanikud osutusid siiski ühtlasi ka impeeriumi kui sellise idee toetajaks. Nagu juba korduvalt öeldud, et lihtne on ajakirjanikku välja tuua impeeriumist, kuid keeruline on impeeriumit välja võtta sellestsamast ajakirjanikust.

Suurvene šovinism

Suurvene šovinismi näiteid ei pea kaugelt otsima. Olgu selleks siis Doždi ajakirjanike poolt Läti keelenõuete rõhutatud ignoreerimine. Või teisest küljest Venemaal korraldatavad aktsioonid, mille käigus pannakse burjaate, ingušše või tuvalasi ennast „venelaseks“ nimetama. Aga ka Vladimir Putini sõnades, kus ta suvaliselt võib mingi riigi või rahvuse olematuks kuulutada ning rääkida vajadusest „vabastada põliseid vene alasid ja kaitsta vene inimesi“.

Samal ajal kui Doždi ümber end üles keriv skandaal päädis tegutsemiskeeluga, avaldas sama meeskond oma Youtube kanalil esimese seeria dok-filmist „Ebatavaline fašism“, milles räägitaks Hitleri-Saksamaa ja Putini-Venemaa sarnastest mustritest. Eetrikeeld ja filmi ilmumine ei ole omavahel seotud, sest rohkete arhiivikaadritega ja kommentaaridega dokfilme ei tehta valmis üleöö ning enda renomee puhastamiseks.

Vaatasin filmi ning mida kaader edasi, seda rohkem tajusin kuidas see, näiliselt õige asja eest seisev film (paljastades Putini režiimi ajal pead tõstvat kurjust) tegelikult suuresti sedasama kurjust põlistab. Sest et ta räägib nõukogude stampide keeles, süvendades nõukogude mütoloogiat. Sedasama narratiivi, mida põlistab praegune Venemaa riiklik propaganda.

Kahe sotsialistliku koletise pärandid

See mütoloogia räägib NSVL/Venemaa ohvrilugu. Seda, kuidas tekkis ja toimis kuri saksa „fašism“ (mida ei olnud) ning jätab rääkimata loo, kuidas tegelikult selle asemel tekkis ja toimis saksa natsionaalsotsialism. Seda paarisrakendis ning üksteist toetavalt NSVL sotsialismiga. Kaks sotsialistlikku koletist toimisid üksteist võimendavalt kuni sinnamaani, et nad tükeldasid omavahel Euroopa. Kuni sinnamaani, et omavahel tükeldatud Poola territooriumil alustas (natsionaal-)sotsialistlik Saksamaa rünnakut sotsialistlikku NSVL vastu.

Ehk siis Venemaa rahvas oli koos Saksamaa rahvaga ühtemoodi valmis osalema jäletus plaanis, mille sisuks oli naaberrahvaste alistamine, tapmine ja vägistamine. Saksamaa sai toonase sõja käigus lüüa ning rookis väga valulikult endast välja selle kurjuse alge – enda ülimuslikuks pidamise.

NSVL ei saanud kaotuse osaliseks ning suurvene idee sai sellest ainult toitu juurde. Ja seesama suurvene šovinistlik elajas tegutseb ning õilmitseb edasi, nüüd ilma liignimeta „sotsialistlik“, kuid jätkates Stalini traditsioone naabreid tükeldades, alandades ja ähvardades.

Nii et sisuliselt toimib Venemaa jälle selles samas natsistlikus võtmes, milles ta tegutses enne Teist Maailmasõda. Tegutseb, rääkides seekord vajadusest „denatsifitseerida“ Ukrainat ja kõiki teisi. Ainult et seekord peab Venemaa natsism ehk suurvene šovinism saama kaotuse osaliseks ning siis tekib lootus, et Venemaa rahvad saavad enda „venelaseks“ ehk ülimuslikuks pidamisest üle. Võibolla.

---

lugu ilmus siin