Veelgi suurema paradoksina võiks muidugi väita, et selle kõige eest peaksime olema tänulikud puutinlikule Venemaale ning eks selleski oleks oma tõeterake. Kuid ma siiski oletan, et kui Venemaa oleks sarnase agressiooni toime pannud nt Mongoolia suhtes, siis meie reaktsioon toimuvale oleks märkimisväärselt teistsugune. Seega jään oma algväite juurde – küsimus on ikkagi Ukrainas ning selle asukohal nii geograafilises Euroopas kui ka meie kultuuriruumis.
Aidates neid aitame end
Aidates Ukraina põgenikke, vaatame otsa endale kui inimesele ja selles inimeses olevale loomulikule võõrakartlikusele. Aidates Ukrainat majanduslikult, mõtestame oma suhet maksumaksjana kodaniku ja riigi vahel nng üritame ohjeldada küüned-enda-poole olevat mentaliteeti. Aidates sõjaliselt, peame paratamatult arutama liitlas-suhete ja liitude rolli laiemalt, olgu siis Euroopa Liidu või NATO võtmes.
Võttes vastu resolutsioone ja abipakette, sanktsioone jms vaidleme selgemaks enda olemist Euroopana ja eurooplastena, läänelike väärtuste olemust ja kõik muud, mida väljaspool kriisiolukorda jätaks mugavusest mõtlemata. Sest no tõepoolest, miks peaks muidu keegi mõtlema nt Euroopa Komisjoni või OSCE rollile, võimalustele või nende puudumisele. Kui nüüd väga vähesed spetsialistid välja arvata, siis nö keskmise kodaniku vaatevälja ei satuks enamik taolistest teemadest eladeski.
Igasugune kriis kiirendab ja võimendab taolisi protsesse. Aga ühtlasi sunnib ka mõtlema sellele, et igale jõule ja muutusele tekib suisa loodusseaduste kohaselt ja vastasjõud ja soov seda muutust vältida või tagasi keerata. Nii nagu globaliseerumise ajajärk tõi endaga vääramatult globalismivastasust, Euroopa Liidu tekkmine ning süvenemine sellele vastuseisjaid, NATO laienemine ja tugevnemine vastutöötamist.
Mida me võime ette näha
Kui isegi pööraseima unistuse ajel mõelda see sõda homme lõppenuks, siis võib üsna kindlalt ette näha mõningaid protsesse.
Oletame et Venemaa saab lüüa ja läbib karistuste ning sisemise kahetsuse kadalipu – sellega koos pannakse mulda seeme legendile „vanast heast vene ajast“, kui tsaarikull oli veel vägev ja vinge. Kus GULAG ja Stalin aitasid asju lahendada ning iga konn ikka ei ajanud oma õiguste asja!
Oletame et Ukraina väljub sellest sõjast võitjana, hülgab senised korruptiivsed praktikad ja muutub demokraatliku õigusriigi musternäidiseks, liitub sellisena Euroopa Liidu ja NATOga. Juba viis minutit ennem seda hakkab peale ussitamine, et kuidas ikka justnimelt Ukraina on kõiges süüdi ja kuidas ennem kõik loomulikum ning ilusam oli.
Mida me saame ise teha
Ma olen kaugel sellest, et väita, nagu oleks iga Ukraina, EL või NATO suhtes ebalev oleja kohe Moskva käpiknukk või isegi kasulik idioot. Rõhutan ja kordan – muudatuste pelgus ning soov „elada nii nagu ennemuiste headel vanadel aegadel“ on absoluutselt inimlik ning ühe rollina edumeelsuse kõrval ka populatsioonile kui tervikule vajalik.
Mida ma agan tahan öelda, on see, et ukrainlaste poolt peetav kangelaslik vabadussõda võimaldab muidu mugavustsoonis ja rahulolus loiuks ja bürokraatlikuks muutunud Euroopal end üles raputada. Igal inimesel eraldi ja riikide ning allianssidena endalt tolm kloppida ning mõelda, mida me tahame saavutada ja mis on nende eesmärkide jaoks sobivad vahendid. Igaüks saab personaalse võimaluse piisk- ja sõnahaaval panustada sellesse tulevikumudelisse, mida väärtustab.
Aitähh sulle selle eest, Ukraina! See veri ei tohi olla valatud asjata. Slava Ukraini!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment