Venemaa politoogid arutavad uue, radikaalse parempoolse partei loomise üle, tingnimetusega Prigožini partei. Küsimus pole mõistagi selles, et nn Putini kokana tuntud palgaarmee juht Jevgeni Prigožin oleks selline karismaatiline juht, kellel oleks oma massiline järgijaskond ning kes suudaks taolise populaarsuuse najal ise poliitikasse tulla. Küsimus on selles, et on vaja lahendada mõned ühiskondlikud probleemid, millest osa on universaalsed ja teised Venemaa-spetsiifilised.
Universaalne on see, et iga sõda muudab ühiskonda. Kui sõda on piisavalt suur ja sellest käib läbi märkimisväärne osa elanikkonnast, siis tekib reeglina efekt, mida meie siin Eestis võiksime nimetada „vabadussõjalaste ehk vapside efektiks“. Et on olemas hulk mehi, kes on rindelt läbi käinud ja veelgi suurem osa neid, kes isegi pole reaalselt sõjas olnud, kuid kelle psüühika on paratamatult pihta saanud.
Sõltumata sellest, et kas sõda võideti või kaotati, need inimesed radikaliseeruvad mõne aja pärast. Nad muutuvad oma riigi ja võimude suhtes karmilt kriitiliseks. Nemad on ju oma riigi eest verd valanud ja nüüd toimub siin riigis kurat teab mis. „Kas me selle eest võitlesime?“ – tuleb tuttav ette?
Sõjajärgne raev
Need mehed on näinud elu karmimat poolt, kus asjad on jõhkralt must-valged: sa kas tapad või sind tapetakse. Mingeid sisulisi kompromisse selles mõõtkavas pole. Ja nüüd peavad nad vaatama, kuidas poliitikud tegelevad pideva lehmakauplemisega ja lõputute kompromissidega. Loomulikult tõmbuvad selle peale rusikad rulli ning raevukad loosungid leiavad innustunuid järgijaid.
Novot, sellesama tekkiva ühiskondliku painega peavadki Venemaa poliit-tehnoloogid juba praegu tegelema. Igaks juhuks juba ennetavalt, sest stiihilisi arenguid Venemaal ei armastata.
Ja nüüd juba tulebki mängu Venemaa spetsiifika. Praeguse sõja äratuntavaimaks näoks ja nimeks on kujunenud mitte mõni minister või armeekindral, vaid kriminaal. Pikalt vangis istunud Jevgeni Prigožin, kes nüüd tegeleb topelt-kriminaalse sõjapidamisega. Topelt-kriminaalsega ainuüksi Venemaa enda seadustiku kohaselt. Esiteks on palgaarmee kui selline Venemaal keelatud nähtus. Teiseks vanglatest inimeste väljatoomine ilma mingisuguse õigusliku kattevarjuta ja neile relvade kätteandmine.
Kolmas kriminaalsuse moment lisandub Venemaa agressioonile veel rahvusvahelise õiguse mõttes, kuid see ei huvita antud hetkel Moskvat karvavõrdki. Kehtiv rahvusvaheliste suhete ja õiguse süsteem on Moskva meelest niikuinii ebaõiglane ja see tuleb sõjakaosesmurda – üsna sarnane tees XX sajandi alguses, kus Lenini ümber koondunud punt nägi vajadust varasem elukorraldus, Vene riik ja ühiskond oli vaja murda terrori ja õuduse abil.
Ängi kanaliseerimine
Aga tuleme tagasi nn Prigožini partei idee juurde. Väga lühidalt – Venemaa poliit-tehnoloogiline seltskond annab endale aru, et lähitulevikus tuleb midagi peale hakata ühiskondliku raevuga. Olgu sõja lõpp missugune tahes, osa inimestest hakkavad nõudma verd ja nüüd juba riigis sees. Sest et asjad on valesti (pole üleüldse oluline, missugused asjad ja mispidi „valesti“).
Selle ühiskondliku paine kanaliseerimiseks on mõistlik luua uus poliitiline jõud, kes saab selle ängi kanaliseerida. Olgu siis nt korruptsioonivastaste loosungite kaudu stiilis: „tsaar on hea, aga need korrumpeerunud ametnikud on kõik pekki keeranud!“ Või siis isegi õigeuslik-monarhistlike ideede all, ehkki sellele leiab ilmselt väiksema toetajaskonna.
Igatahes peab selline kanal võimaldama lasta ühiskonnast välja sinna sõja ajal ja järel kogunenud aur, suunata see vajalikku kanalisse ning kindlustada sel moel süsteemi üldine turvalisus. Kas selleks sobib vangiarmee juht Prigožin isiklikult või keegi teine, on juba puhtalt poliit-tehnoloogilise vormistuse küsimus.
Aga kuna mulle meeldib oma lugusid lõpetada mingi laiema pildi andmisega, nö loo moraaliga, siis – kõik see kirjeldatu ei puuduta ainult Venemaad, vaid paraku ka Ukrainat. Juhul kui see sõda saab olema Ukraina jaoks võidukas (olgugi suure vere hinnaga), siis saab ka neil olema oma „vabadussõdalaste fenomen“.
---
