Kõike saab muuta relvaks, ka „varilaevastikku“

Mõiste „varilaevastik“ on omamoodi kontsentraat hirmudest, mida keskmine läänlane kannab oma ajukurdude vahel. Seega selle kasutusele võtmine Venemaa mõjutustegevuse ümber kobrutavas infomullis on mõneti suisa geniaalne. Ja valmidus, millega see publiku poolt alla neelati, tõestab seda väidet parimal moel.

Lääne tsivilisatsioon on omamoodi kaupmeeste kultuuri kehastus. Pürjelid, kes suurtes kaustikutes lõid kokku tulusid ja kulusid, sattusid alati ahastusse, kui silmapiirile kerkisid kasvõi kuulujutud piraadilaevadest. Nendest äri- ja tujurikkujatest, kes lõid sassi praeguste Exceli-tabelit eelkäijad ja sedasid tegemast magusat geschäfti.

„Varilaevastik“ on kõigi nende hirmude koondkuju, jättes mulje millestki hirmutavast, salajasest ja kontrollimatust. Tegelikkuses on olukord mõistagi vastupidine – midagi salajast selles kõiges pole, on vaid üsna tüübiline vene värk, reeglite peale vilistamine ja susserdamine.

Neli teesi

Esiteks – „varilaevastik“ on väga eksitav termin, selles pole midagi varjatut ega salajast. Uudised selle kohta, et vene sõjavägi on hakanud seda nähtust konvoeerima, muudab selle veel vähem salajaseks.

Teiseks – kuna hinnalagi muudab selle „varilaevastiku“ kasutamise hetkel üsna mõtetuks, siis konvoeerimise lubamine on turvaline käik, kuna pole ka midagi enam turvata.

Kolmandaks – kui tegelikult ka hakata iga vene kaupa vedava laeva juurde panema sõjalist konvoid, siis muutub kogu säänne tegevus majanduslikult suisa mõtetuks või isegi miinusmärgiliseks, kuna – oh üllatust – ka sõjalaevade liigutamisel on riigi jaoks hinnalipik küljes, kuigi sellest ei räägita.

Neljandaks – kui neutraalsetes vetes liikuvate aluste kohale pannakse lendama vene sõjalennukid, siis süüakse ära suisa hindamatut ressurssi, nimelt lennumasinate lennutunde. See on aga taastumatu ressurss, mida lihtsa kütuse-masinaõli lisamisega ei suurenda.

Paradoksaalne järeldus

Kokkuvõtteks võib järeldada, et majanduspoliitilises mõttes on „varilaevastiku“ kasutamine, eriti selle konvoeerimise tingimustes täiesti mõtetu, suisa miinusmärgiline tegevus.

Kuid sõjalis-poliitilises mõttes on see hoopis vastasmärgilise sõnumi saatmine. Nimelt see, et Moskva suudab sel moel tõestada, et tees „Läänemeri on NATO sisemeri“ on sisutühi ja suisa ohtlik. Piisab ühe taolise aluse pihta või konvoi provotseeritud tegevusest avatud tulest, kui turvaline „sisemeri“ muutub ökoloogiliseks ja sõjaliseks ohuallikaks.

Mis on siis kogu selle loo moraal? Aga see, et nii „varilaevastik“ ise kui selle kovoeerimise võimalus on muudetav relvaks, mis võib halvata meie soovi probleemiga tegeleda. Võib, kuid ei pruugi.

---

lugu ilmus siin

"Varilaevastiku" konvoeerimise viis teesi

1) varilaevastikku kui sellist pole olemas, siin pole midagi varjatut 

2) vajadus selle kasutamise järgi väheneb seoses naftahinna vähenemisega, seega pole midagi eskortida 

3) konvoeerimise puhul lisandub naftamüügi majanduslik mõtekus riigi jaoks veelgi, sest sõjatehnika ringiliigutamine on kallis lõbu 

4) sõjalennukite õhkutõstmine konvoeerimiseks kulutab lisaks nende seadmete lennutundide arvu, mis on üsna lõplik suurus 

5) vene nafta muutub veelgi "toksilisemaks" ja kindlustusfirmade valmisolek neid aluseid kindlustada väheneb veelgi seega - majanduslikult võttes on tegemist endale jalga tulistamisega. sõjalis-poliitilses mõttes aga võimaldab see Moskval aga edukalt tõestada, et tees Läänemerest kui "NATO sisemerest" on ülepingutatud 

Sel teemal sai antud intekad nii eestikeelsele AK'le kui venekeelsele

Venemaa kriminaliseerumise uus laine

Vene ühiskond on kriminaalsest mõttemudelist nii sügavalt läbi imbunud, et nad enamasti ei pane tähelegi, kui kasutavad vanglažargoost pärit sõnumeid ja signaale. Mida maksab ainuüksi sõjakas loosung, et „võime korrata“, mille juurde kuulub vanglakultuuriga kaasnev homoseksuaalset allutamis-akti imiteeriv žest ja kehakeel.

Sealse ühiskonna uurijad on tõdenud, et asi muutus epideemiliseks nn Suure Isamaasõja aegu. Tegelikult algas isegi veel varasemast, tsaaririigi kukutamise järgsest ajast, kui koonduslaagrite praktika võeti laialdaselt kasutusele ning nendest läbikäinud inimesed hakkasid tagasi tulema ja oma kombeid, mõisteid ja sõnavara ühiskonnas laiali laotama.

Ellujääjad kujundavad meelsust

Stalini-aegsete massiliste repressioonide ja tema osalusel käivitunud sõja tulemusena roteerus märkimisväärne osa meestest läbi nii vanglast kui kaevikust. Ilmselgelt jäi neist ellu julmem ja kohanemisvõimelise osa ning needsamad tüübid võtsid hiljem üle ka juhtivad kohad ühiskonnas.

Ülimalt suure tõenäosusega kogu see seltskond, kes hiljem veteranidena austamist ja edutamist leidsid, ei olnud mitte tavalised vangid ja rindemehed, vaid pigem vangivalurid ja kuklalaskude spetsialistid, kriminaalid ja kagebiidid.

Kogu see, mitmeid inimpõlve kestnud ja sotsialistlikuks nimetatud vangilaagri eksperiment – koos igasuguse kodu- ja välismaise vabamõtlemise ellimineerimisega – päädis NSVL lagunemise järgse massikultuuriga, kus kriminaalide heroiseerimine vallutas praktiliselt kogu venekeelse meelelahutus-maailma. Selle kõige perversem ilming on nn „vene šansoon“ ehk glamuurses estraadisoustis esitatud vangla-laulukeste võidukäik.

Vana näidendi uus vaatus

Kõik see võiks ju näida kauge minevikuna, kui see ei saaks praegu uut vinti peale. Otse vanglatest kriminaalide viimine rindele oli selle uue laine algus. Avameelne jutt sellest, et rindelt läbikäinud tegelased peavad saama riigi uueks eliidiks, on selle teine etapp. Alles hoogu koguv nähtus, mille käigus värsked rindemehed hakkavad oma kodukülades ja -linnades uusi kombeid kehtestama, saab olema kolmas vaatus selles verises-rõvedas etenduses.

Ei pea olema olema just eriti innukas Z-maailmas kaevaja, et näha ebainimliku, nimme ja teadlikult inimlikkust hävitava käitumise tunnuseid. Hakkliharünnakud, kus värskelt rindele saabunud eilseid tsiviliste teadlikult orjadena surma aetakse, on alles õiekesed. Näha on olnud ka elajalikke stseene, kus sõdimisest keeldujaid pannakse üksteist tapma, pääsemaks julma piinamise käest. Saamaks sel moel võimalust oma „süüd“ lunastada, minnes peale kaasvangi tapmist rindele.

Hiljuti ilmunud ülevaates kirjeldati muuhulgas stseeni, kus pettusega rindele saadetud noorem-ohvitser kirjeldab, kuidas pidi kokku puutuma olukorraga, kus üks tema „alluv“ – vanglast toodud kriminaal – ajas kirvega taga tsiviilist värvatud palgasõdurit. Võib vaid oletada, kes sellistes „relvavendadest“ suurema tõenäosusega koju naaseb ning endale ühiskondlikku austust ja materiaalseid hüvesid nõudma hakkka. Ja mida ta teeb, kui ta oodatud respekti ja erikohtlemist ei tunneta.

Mis siis on selle kõige järeldus meie jaoks, kes seda kõike kõrvalt jälgida saame? Aga see, et riigi poolt ja sõja kaudu kinnitust saanud kriminaalseid väärtuseid ja jõupõhist kõikelubatavust hindav seltskond saab olema enesekindlam kui varem. Kahjuks ka siin, meie endi hulgas elavad Z-inimesed.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA, VF, Rumeenia, Poola, Portugal

- USA roll selles veidras ja verises "läbirääkimiste" nimelises tsirkuses, mida Kreml tegelikult kasutab Trumpi hanitamiseks

- VF "varilaevastik" ja väidetav sõjaline koondumine Soome suunal

- Rumeenias toimunud presidendivalimistel võitis napilt Euroopa ja Ukraina-meele suund

- Poolas pole olukord veel selge, valimistel võistlevad omavahel linlik/euroopameelne ja agraarne/euroskeptiline laager

- Portugalis on sotsiaaldemokraadid olnud võimul juba ligi 50 aastat ning nüüd tundub, et migratsioonivastasuse lainel tuleb aeg muutusteks

Selle hooaja viimases saates oli saatejuhiks Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade on järelkuulatav siit

Vene sõja tajuhäire

Üks tont käib meie peades ringi - Venemaa poolt peetava igavese sõja tont.

Selleaastase Lennart Meri konverentsi aegu avaldas üks selle osaleja oma ettekande teesid, mis osutusid tohutult populaarseks. Üle tuhande laigi ja ja ligi tuhat jagamist. Enamik kaaskirju stiilis – „lõpuks ometi on keegi asja olemuse ära tabanud!“

Asja olemus taandus väitele: "Mingit "peale sõda" ei tule, sest Venemaa on ennast lülitanud permanentse sõja režiimile. Vene ühiskond on selle seisundi rõõmuga vastu võtnud ning täidab oma funktsiooni".

Postituse autori nimi pole oluline, sest viia arutelu isikute tasandile oleks rumalus. Oluline on vaid tõdeda, et tegu on haritud ja adekvaatse inimesega, kes mis iganes põhjusel on võtnud levitada sama mõttekäiku, mida Kreml vajalikuks peab. Tõsi küll, see analüütik teeb seda süngevõitu pessimismiga, kuid mõte sellest ei muutu. Selle mõtte kohaselt on Venemaal soov, võimalus ja tahe sõdida Lääne vastu kuitahes kaua ning on selle kaudu juba muutnud maailmakorda.

Taustsüsteem on muutunud

Näen selles mõttekäigus kahte viga ja kahte soovmõtlemist ning proovin neid nüüd avada. Ennem seda aga kordan – ma ei ründa autorit, vaid vaidlustan mõttekäiku. Seda sünget ja fatalistlikku mõttekäiku, mille alusel on Venemaa paratamatul võidukursil ja Läänel pole isegi mõtet vastu sudida.

Jah, tõepoolest, Venemaal võimu enda kätte saanud seltskond on kasutusele võtnud permanentse sõja retoorika. Selle kohaselt on Venemaa olnud läbi aegade sõjas Läänega, on siiani võitnud ning küllap ta võidab ka edaspidi.

Ning tõsi ta on, et vene ühiskonnas on laias laastus see tees ka alla neelatud, sest see vastab enesemüüdile. Ohates tõdetakse, et „ei midagi uut siin päikese all“, et vaenlane on väravas ning vene rahvas peab taaskord asuma patriootilise kahuriliha rollis ning Suure Juhi käe all tegutsema.

Demograafia ja tehnoloogia

Kõik oleks selles mõttekäigus nagu korras, aga ei võeta arvesse muutunud tausta. Lineaarse mudeli kohaselt peaks uus sõda minema nii nagu eelmisedki, sest noh nii on ju kogu aeg olnud. Võrdlused varasemate sõdadega on paratamatud, sest no ei oska me ju millegi muuga opereerida kui juba tuntud, varem juhtunud protsessidega.

Aga see mõttekäik on siiski ekslik, sest esiteks on toimunud suur ja keeruline muutus, mis on taandatav ühele lihtsale sõnale: „demograafia“. Kui varasemate sõdade ajal – nii palga- kui rahvaarmee tingimustes – oli sõdurite värbamisbaas sisuliselt piiramatu, siis nüüd see enam pole nii. Venemaa on samamoodi hääbuva ja vananeva rahvastikuga nagu Lääs. Seda noorte meeste massi, kelle hulgast saata uusi ja uusi laineid hakklihamasinasse, lihtsalt pole enam samas mahus. Teoreetiliselt on muidugi see asendatav võõrvägede ja –sõduritega, kuid nende efektiivsus on alati kaheldav.

Teiseks tuleb mängu tehnoloogiline ressurss. Nii nagu kõiges muus, on sõjapidamises ärakuluva inimeste massi võimalik asendada tehnikaga, mis sõdade käigus on alati teinud ka arenguhüppe. Aga mitte kõike pole võimalik 3D-printeri ja salakaubanduse abil vajalikus mahus toota. Raske sõjaraua tootmiseks on vaja rasketööstust, piltlikult öeldes masinaid, mille abil toota masinaid. Venemaa sõjatehnikast on siiani absoluutne enamik toodetud nõukogude pärand-tehnikaga, mille ressurss on ammendunud. Kui eelmise suure sõja ajal toodi Venemaale Läänest sisse massiivselt sisse kõike seda, mille abil toota tanke ja muud vajaminevat, siis praegu pole midagi ligilähedastki kuskilt võtta.

Soovmõtlemine, aga kelle soov?

Nüüd siis see soovmõtlemise viga. Kremlipoolse soovi alusel mõtlemise viga. Selle alusel peaks igas objektiivses mõttes suurem ja rikkam ning võimekam Lääs alluma väiksema ning vaesema Venemaa soovidele, sest et ta on ... laisk ja arg? Jah, täpselt nii laisk ja arg, kui me ise ennast olla laseme.

Ning lõpetuseks see müüt maailmakorra muutumise teemal. Et Kreml olla juba saavutanud senise korra muutumise. Tõsiselt? Kui see oleks nii, siis miks toimuks praegu Istanbulis läbirääkimiste imiteerimise tsirkus, mille ainuke mõte on hoida Lääne võimsaim jõud ehk USA leplikul kursil.

Ja muidugi on arusaadav selle loo algpunktiks oleva sünge teesi – Venemaa on asunud sõjateele ja seetõttu võidab – populaarsus. Meie aju on niimoodi üles ehitatud, et võimendada kõike, mis tundub ohtlik. See on taganud meie kui liigi ellujäämise. Kuid arukate olenditena on võimalik oma hirm ümber lülitada tegutsemistahteks.
---

lugu ilmus siin

Ebadiplomaatiline diplomaatia

Diplomaatial on kaks üsna vastukäivat tähendust. Üks lepituslik ja riigimehelik ning protsessipõhine, teine pealesuruv ja tulemusele orienteeritud.

Ühest küljest on hea diplomaat see, kes suudab viisakalt ja osavõtvalt ära kuulata teised osapooled, saavutades lõpuks mõistliku kompromissi, millega küll keegi ei pruugi päris rahuldada, kuid teisalt siiski piisavalt vastuvõetav, et suudetakse vältida vastuolude teravnemist.

Teisalt on aga tulemuslik diplomaat see, kes suudab oma huvid kehtestada, balansseerides küll vägivalla, solvangute ja ähvarduste piirimail, kuid siiski ilma käsi ja relvi käiku laskmata.

Hetkel on see pikaldane rahuaegne diplomaatia üsna surnud ning käigus on rapsiv ja rahmeldav sõja-ajastule omane diplomaatia tõhusam.

Istanbuli näide

Vaatame seda tõhusust ühel väga päevakajalisel, kuid seda paljamal näitel. Ning peamine, jätame kõrvale oma sümpaatiad ja antipaatiad ning proovime olla niipalju objektiivsed kui see inimesele üleüldse võimalik. Ja veelgi enam – lepime sellega, et me teame protsessi pindmist, nähtavat osa, nö jäämäe tippu. Pinna all toimuv saladiplomaatiline sehkendamine võib olla küll aimatav, kuid selle kirjeldamine oleks spekulatsioon.

Vaatleme praegu Istanbulis toimunud kentsakat vaatemängu, mida läbirääkimisteks on ilmselgelt palju nimetada, pigem mingiks esmakontaktiks, millest teoreetiliselt võib kunagi välja kasvada ka sisuline läbirääkimiste protsess.

Võtame loo alguspunktiks selle kummalise öise „pressikonverentsi“, mille korraldas 12.mai esimestel tundidel Vladimir Putin. Mõistagi on ka sellel oma pikk eel-lugu, kuid kuskilt tuleb ju alustada.

Efektne avang annab eelise

Avapauk oli kõigiti efektne. Vladimir Putin garanteeris tähelepanu oma sõnumile mitte ainult selle sisu, vaid ka vormiga. Esma- ja erakordselt kokku kutsutud öine pressikonverents, millel ajakirjanikel oli ainult statisti roll, küsida nad midagi ei tohtinud, pidid olema vaid fooniks kõnelevale peale.

Selle kõneleva pea ehk Putini sõnum oli järgmine: taastame läbirääkimiste formaadi, teeme seda kohe, 15.mail Istanbulis. Initsiatiiv on Kremli käes, sõnum esitatud nii, et kõik kuulevad. See, et sõnum esitati mitmepoolse surve tõttu ja Donald Trumpile (ootusega kahepoolseks kohtumiseks Putin-Trump tandemina), pole oluline. Esimene skoor: 1:0 Kremli kasuks.

Sellele reageeris Vladimir Zelenskõi, teatades, et Ukraina on valmis ja tema tuleb ise kohale, valmis läbirääkimisteks! Sellega haaras tegi ta midagi ootamatut, haarates initsiatiivipalli enda kätte, põrgatades seda vastu kõlavat infolauda. Sisuliselt tõstis ta panuseid, sekkudes kahepoolsesse mängu, näidates et ilma temata Ukrainast ei räägita. Seis 1:1.

Moskva oli mitmeks päevaks jahmunud, suutmata omavahel kokku leppida, mida teha järgmiseks. Seda enam et nüüd teatas ka Donald Trump, et tema on valmis kohale ilmuma, kui Putin tuleb. Putin aga ei saa tulla, sest ta ei taha näidata ennast samaväärsena Zelenskõi suhtes.

Katse mängu üle võtta

Seejärel moodustas Moskva teadlikult võimalikult tühiväärse delegatsiooni, üritades lüüa Ukraina mängust välja, lootuses et Kiiev loobub alandavas mängus kaasa mängimast. Nii hetkeks ka näis. Seis 2:1.

Kiiev aga pani vastusena kokku vastasmärgilise meeskonna. Moskva tühjavõitu pintsakutele pandi vastu delegatsioon mundrikandjatest, kes olid valmis läbi rääkima vaherahust. Sellest, millest Moskva kuuldagi ei taha. Ilus käik, seis 2:2.

Moskva tõmbas aga protsessile vee peale, näidates et Kiievi ja liitlaste nõudmised on tühjad. Kui nood tahtsid saada relvarahu eeltingimusena, et läbirääkimised saaks üleüldse alata, siis Moskva näitas trääsa. Relvarahu ei tule, vaherahust võite vaid unistada ja üldse – lugege Moskva tingimusi, mida ei ole võimalik täita. Seis 3:2.

See protsess pole mõistagi lõppenud ega ainult antud tegevustega raamistatud, vaid on üks element suuremas mosaiigis. Kuid omamoodi arvepidamislik sissevaade praegusesse, vaid mõne päeva jooksul lahtirullunud diplomaatilisele sparringule on see siiski õpetlik. Selline ebadilomaatiline diplomaatia on meil laual ilmselt veel pikalt.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Istanbul, 9.mai, paavst, tribunal, diversioonid

- 9.mai kokkuvõte - Hiina liidri kohaletulek oli Putini jaoks isiklikult ja VF jaoks tervikuna edulugu, ülejäänu pole oluline

- Istanbuli läbirääkimiste ümber on meeletu tähelepanu ja seda Moskva üritab seda enda initsiatiivi hoidmiseks ära kasutada

- uue paavsti isikuga seoses selgub huvitav detail katoliikluses: nimelt Venemaa roll nn Fatima jumalaema loos

- rahvusvahelise tribunali loomise juures on kaks huvipakkuvat detaili: et uurimise alla võetakse sündmused alates 2014 aastast (mitte ainult alates 2022) ja et selle alla lähevad ka sõdimises avalikult osalevate teiste riikide juhtkond, st ka Valgevene ja Põhja-Korea

- vene agentuuri poolt värvatud diversantide teod on eraldivõetuna väikesed, aga üheskoos moodustavad juba osa sõjapidamisest Euroopa vastu

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Istanbuli kohtumise eel

See pole teadmine, vaid minupoolne tõlgendus asjadest:

- miks kuulutati kohtumine Puutini poolt välja 11.mai varastel hommikutundidel kentsaka pressikonverentsi (millel ajakirjanikud küsida ei tohtinud) ja teatas tulevasest kohtumisest Istanbulis? Sest sellel sõnumil oli ainult üks adressaat - Donald Trump - kes pidi seda kuulma kokkuleppeliselt 10'l mail ... ja Washingtonis oli veel kell 19.00 ja 10's mai

- miks kuulutati see välja 15'ks ja Istanbulis? sest et ainuke oluline inimene - Donald Trump - lõpetab sel ajal oma ringsõitu piirkonnas ning saaks mugavalt kohale tulla

- Kremli ideaalis oleks pidanud Ukraina alt ära hüppama (kuna pole tagatud eeltingimus ehk relvarahu) ja Trump ning Puutin oleks saanud kokku, allkirjastanud midagi ning mõlemad pooled oleks sigarahul

- Zelenskõi rikkus mängu ära, teatades, et tema tuleb ise kohale ... mistõttu nüüd Puutin ei saa ilmuda ise enda poolt välja kuulutatud kohtumisele

- meie mätta otsast vaadatuna ideaaljuhtum oleks see, kui Trump ja Zelenskõi kohtuks nüüd Istanbulis (jälle nii nagu Vatikanis) ja Puutinit pildil poleks - siis oleks väga keeruline rääkida Venemaa rahusoovist

- tõenäoliselt aga kohtuvad VF ja UA delegatsioonid, mida jälgib kõrval USA meeskond ning ... lepivad äärmisel juhul kokku selles, et plaanitakse milleski kokku leppida

- lahinguväljal ei muutu sellest tõenäoliselt midagi ei täna, homme ega ka mitte lähiajal

Kõigest sellest sai räägitud Uudis+ saates, küsijaks Margitta Otsmaa, saade järelkuulatav siit.

Trump’ism kui ideoloogiline usupõhisus

Igasugune võim tugineb müüdile. Seletusele, et miks just sellel inimesel/parteil/rahval on õigus valitseda siin ja nüüd. Seda võib nimetada poliitiliseks retoorikaks või „suureks narratiiviks“, kuid asja olemus sellest ei muutu ning toimemehhanism on üsna lihtne.

Tavaliselt tuginetakse selles müüdiloomes kahele jalale: suurele hädale ja suurele heale. Enamasti on need mõlemad jalad kinni tuttavas ja vajadusel muudetavas minevikus: kunagi oli suur häda (sõda, vanelane, ebaõiglus, halb valitseja), aga samas oli ka kuldne minevik. Harvem kasutatakse ka tulevikku, seletades et „kui meie ei pääse valitsema, juhtub suur häda“ ja/või „kui meie saame valitsema, siis saabub õnn meie õnnele“. Tulevik on tundmatu ja abstraktne, sellega on veidi keerulisem töötada.

Pannes need kaks elementi ühe jutukese sisse, seotakse need siis konkreetsete nimedega, kes siis kehastavad halba (kes ei peaks valitsema, kelle ajal/tõttu juhtus „suur häda“) ja teisalt nendega, kes peaks valitsema. Selle skeemi lihtsus, isegi primitiivsus ongi tema toimimise võti. Kui on vaja veenda laiu masse, siis on lihtsus edu võti ... kuni teatud määrani.

Poliit-tehnoloogiline sudimine

On ükskuid näiteid, kus need kaks elementi on kinni ühes ajahetkes ning seetõttu on tulevikuga töötamine veelgi keerulisem. Nii näiteks Venemaa riiklik müüdiloome, mis õigustab kõike, põhineb Suure Sõja ja Suure Võidu müüdil, mis muudab kogu riigi ja rahva sõjakeskseks. Või Iisraeli oma, mis põhineb Suurel Tagakiusamisel ja selle eest põgenemisel. Aga nende jms näidete arutamine viiks meid põhiteemast kaugele.

Põhiteemaks on hetkel Donald Trumpi ümber kootava müüdi vaatlemine. Selle üheks kirkalt halvaks näiteks on artikkel „Project 2025 arhitekt: Donald Trumpi hullumeelsuses peitub plaan“. See on ideoloogiline, arusaamatu ja usupõhine. St – liiga keeruline mõistmiseks ning ainult usku/lojaalsust nõudev.

Müüt on iseenesest lihtne ja kahetaktiline, sellega on kõik korras. Suure häda rolli täidab siin artiklis katastroofiliseks ja kükloopiliseks kasvanud riigivõlg. Sellega argumendiga on tõesti lihtne töötada – ei pea olema just ajuhiiglane, et mõista, kuhu viib kasvav puudujääk, millel ei ole tulukatet. Suure hea rolli täidab lubadus muuta USA taas suureks. Naaseda kuldsesse minevikku. Lihtne ja selge.

Arusaamatu arenduskava

Aga miks ma siis nimetan seda ikkagi kehvaks, ideoloogiliseks/arusaamatuks ja usupõhiseks?

Kehv on ta seetõttu, et keskendub ainult lammutamise poolele. Väitele, et „Trump kui kinnisvaraarendaja teab, et renoveerimistööde esimene etapp on lammutamine.“ Ja kurtmisele, kuidas seda suurt lammutustööd üritatakse takistada.

Kas teie usaldaks kinnisvara-arendajat, kes teatab, et plaanib vana maja maha lõhkuda ning ehitada selle asemele midagi suurt ja uhket ... kuid ta ei räägi, mida täpelt ja kuidas ta seda uut plaanib rajada? St, ta ei pane lauale kausta uue hoone ehitusplaanidega, vaid ainult lubaduse teha midagi „suurt“ ja „nii nagu vanasti!“

Veendunud trumpi-sisse-uskujad väidavad vastu, et nii peabki! Et Trump olla nimetanud oma vastasmeeskonna esindajaid lollpeadeks, kes räägivad sellest, mida plaanivad teha. Et aga siin tuleb ainult uskuda, et Suur Arhitekt teab oma peas, mida ja miks teeb.

Ülelihtsustamine vähendab usutavust, aga suurendab usku

Miks ma nimetan seda müüti keeruliseks ja ideoloogiliseks? Aga seetõttu, et loole üritatakse anda sügavust ja näivat usutavust, vehkides nii viidatud artiklis kui laiemalt terminitega nagu „progressiivsed“, „vasakpoolsed“, liberaalsed ja konservatiivsed. Need on oskussõnad, mille kasutamise üle vaidlevad isegi erialaspetsialistid, suutmata omavahel kokku leppida, mida nende all tegelikult mõista.

Tuues nüüd sellise sisult keerulise terminoloogia poliit-tehnoloogilisele tasemele, muutuvad need tühinimetajateks. Umbes samasugusteks, nagu meie idanaabri kultuuriruumis on sõnad „fašist“, liberaalid ja demokraadid. Või siis uuemas slängis „Šaitan“. Sõnad, millega tähistatakse kõike halba. Vihkamise sümbolid.

Ja miks ma nimetan seda kõke usupõhiseks? Aga seetõttu, et lülitades sisse madalamad instinktid nagu vaimustus lammutamisest (vt ka „Drain the swamp“), võõraviha (immigrandid) ja vaen bürokraatia vastu (USA’s väga palju rohkem levinud tunne kui meil siin), ei seletata, mida tehakse teisiti ja uutmoodi. Nõutakse ainult uskumist ja lojaalsust. Tsitaat alguses viidatud tekstist „Mina panustan Trumpile – arendajale“.

Lojalistlik, võitlusele ja senise lammutamisele ning ühele isikule-messiale keskenduv tegevuskava tekitab ausalt öeldes õõva, tuletades meeldse mitmeid varasemast ja praegusestki ümbruskonnast tuttavaid mõttemudeleid.

---

lugu ilmus siin

Putini "läbirääkimis-ettepanekust"

Putin tegi kolmetise välis surve all (USA, Hiina ja EL) ettepaneku asuda läbirääkimistele Ukrainaga Istanbulis. Kogu formaat peab Kremli meelest rõhutama seda, et :

- initsiatiiv on Kremli käes ning ainult tema otsustada on, kas sõda jätkub või mitte

- tegemist on "jätkuläbirääkimistega" samas kohas ja samal teemal, mis eelmine kord katkesid Kiievi süül, aga Kreml olla justkui alati olnud ootel, rahukäsi pikalt välja sirutatud

Tegelikult on see kohmakalt vormistatud soov jätkata sõdimist, saades selleks justkui õigustust mingite läbirääkimiste lootusest. Et "me lihtsalt ei saa ennem sõjapidamist lõpetada, kui oleme milleski kokku leppinud"

Väga lihtne ja kõigile mõistetav analoog - kui vägivallatseja jätkab oma ohvri peksmist ja vägistamist, väites et "ma lihtsalt tahan sinuga rääkida ja kokku leppida", siis kas see tema kõnelemissoov mõjub usutavalt?

Kõigepealt peab lõppema tapmine, peksmine ja piinamine (st sõjategevus), siis saab alles hakata läbi rääkima.

Sel teemal sai eile antud kolm intervjuud, üks Delfile, üks venekeelsele AK'le ja üks eestikeelsele.

Разбор полётов: 9.mai, India/Pakistan, Rumeenia, USA

- 9.mai tähistamine Moskvas (saade toimus 7.mail)

- India ja Pakistani vaheline konflikt on sama vana kui nende kahe riigi loomise lugu, seda ei saa vaadelda ilma Hiina faktori arvesse võtmiseta

- Rumeenia valimised: võib välja vahetada kandidaate, kuid ei saa välja vahetada elektoraati

- USA praeguse presidendi soov hoida meedia tähelepanu võtab kohati kentsakaid vorme, nii nt nüüd väljaöeldud soov panna uuesti tööle Alcatraz vangla

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Putini labor meenutab hiiglaslikku Gazat

Juttu ei tule nendest biolaboritest, millest Puutini propaganda vahepeal armastab rääkida. Ei, seekord on juttu inimkatsete seeriast, mida Kremli meeskond korraldab. Raske raha eest ja juba mitmeid aastaid. Omamoodi hiidlabor, milles kasvatatakse uut inimtõugu – palgasõdurite rahvast.

Sõdu on ju peetud inimkonna algusaegadest saadik, selles pole midagi uut ega Venemaale eriomast. Kunagi sõdis vajadusel kogu hõim teise hõimu vastu, hiljem aeti sõjaväena enda ees orje ja alistatud rahvaid. Kuid ajapikku muutus sõdimine ametiks. Väärikaks ja hästitasustatavaks. Kujunes välja palgaarmee mõiste. Neid hästi väljaõppinud ja relvastatud sõjamehi oli alati vähe, hiiglaslike territooriumite kuuluvust jms tüliküsimusi lahendasid tänapäevases mõttes narrilt väikesed väesalgad.

Prantsuse revolutsiooni aegu kujunes aga välja uus väevorm - rahvaarmee. Mundrit ja relva kandvate inimeste hulk kümnekordistus, samamoodi sõjaväljal hukkunute arv, nende asemele värvati üha uusi. Kuid seda tehti pigem sunni, kui raha abil. Hoopis teine mudel ja suhtumine, inimelu muutus selles väärtusetuks, kardinaalselt erinevalt palgaarmeest, kus iga väljaõppinud relvakandja oli tükikaup ja selle eest ka vastavalt tasustatud.

Palgaline rahvaarmee

Nüüd aga Putini Venemaal on loomisel hoopis midagi uut. Palgaline rahvaarmee. Kogu vene rahvas on sisuliselt palgaarmee staatuses, toimides värbamisbasseinina riigi jaoks. Riigipoolne rahaline hüvitis sõttaminejatele ja seal surijatele on kaugelt suurem kui selles riigis varem nähtud, koguni nii suur, et see muudab ühiskondlikke mustreid.

Ääremaade elanikud, kelle elus puudus reeglina muu perspektiiv kui see, et kas sõita suurlinnadesse paremat elu otsima või leppida kodukülas piskuga, on nüüd korraga saanud lootuse. Isegi kui konkreetsest prekonnast pole veel keegi otse sõtta läinud, on sõjakõlbuliku mehe/poja lähikondsed vähemalt korraks vaadanud mõtlikult aknast välja lagunenud teele ja mõelnud „mis oleks kui“. Jaganud mõttes tapmata mehe ... ptüi ... laskmata karu nahka ja mõelnud, et kuidas saaks need võimalikud miljonid kasutusele võtta, maksta võlad ja osta pisut kobedam eluase.

Võtan julguse väita, et kui nüüd miskipärast peaks sõda lõppema ja värbamis-surve ühiskonnale lakkama, siis järgneb sellele halvasti varjatud pettumus. Sest et mismõttes võetakse neilt see lootus muuta midagi oma elus? Mismõttes lõppeb olukord, kus katastroofilises tööjõupuuduses sai palgatööle iga sant ja seda varasemast kõvasti kõvema palga eest, isegi kui ei julgenud või tahtnud otse sõjaväega lepingut sõlmida?

Lootuste petmise efekt

Jah mõistagi on tõsi seegi, et ka vene rahvas on sõjast frustreerunud ja omamoodi väsinud. Nende eluajal pole ju varem niimoodi olnud, et sõjauudised on peamistena telekas juba mitmendat aastat järjest. Kuid kuna see sõda toimub kuskil kaugel ja – kordan ennast – pakub lootust parandada oma heaolu, siis selle lootuse kadumine võib paradoksaalselt tuua endaga palju suurema protestivalmiduse kui sõda ise.

See on küll hoopis teise välja pealt nopitud näide, kuid ainukesed tõsiseltvõetavad protestid vene ühiskonnas toimusid justnimelt murtud lootuste tõttu. Nn Bolotnaja protsess tõi 2011-2013.aa tänavatele kokku sadu tuhandeid inimesi ja seda mitte ainult Moskvas. Murtud lootus seisnes selles, et kui Medvedevi järel joonistati presidendiks taas Putin, siis tundis rahvas ennast petetuna, sest toona kehastas Medvedev endas lootust paremale tulevikule ning Putin tagasipöördumist vana ja lootusetu juurde. Jah mõistagi on nende sündmuste auditoorium ja loosungid sootus teised, kuid motivatsioon on sama. Oli lootus ja enam ei ole.

Kahetine surve

Praegune riiklik surve on kahetine – suruda mehi rindele ja naisi sünnitama. Sest on vaja uusi sõdureid. Juba olemasolevaid lapsi militariseeritakse täiesti moraalitute meetoditega, õpetades neile, et ainuke mõtestatud idee on teenida oma riiki. Seni veel olematute laste emasid survestatakse täitma oma kodanikukohust, oma eksistentsi mõtet – jääda võimalikult vara käima peale ja sünnitada uusi sõdureid.

Mõneti meenutab see psühholoogiline õhustik Gaza sektoris toimunut, kus sealsete naiste ainuke perspektiiv saada ühiskonna aktsepteeritud liikmeks oli toimida sünnitusmasinana. Kasinatesse oludesse sündinud uusi kodanikke oli aga hõlbus värvata mis iganes ülesannete täitmiseks, sest ka neil puudus muidu lootus paremale elule.

Selle hiiglasliku sotsiaalse inseneeringu labori psühholoogilised tulemused on omamoodi kentsakad – riigikodanik muutub rahaliselt väärtuslikuks alles siis, kui ta sõlmib armeega lepingu. Aga inimelu enda väärtus muutub selle rahalise väärtustamisega vastasmärgiliseks. Rahanumbri mõttes hinnaline ühik aetakse hakklihamasinasse jõhkruse ja hoolimatusega, nagu ilmselt kunagi tehti väärtusetute orjade või muude sõjavangidega.

Missugune on aga selle ühiskondliku lõimekanga muutuse pika-ajalised mõjud, ei tea aga ilmselt ka selle protsessi algatajad ise.

---

lugu ilmus siin

9.mai eelselt Mordorist Kuku Sihikus

- Ivangorod on valmistunud eesseisvaks reedeks, 9. maiks juba nädalaid. Ilmselt on sama teinud Pihkva, Kolõma, Perm, Kaasan ja kõik Venemaa suurlinnad, pealinnast rääkimata. On´s sealt siis oodata 80. võidupäeva puhul midagi pompöösset või enneolematut?

Kõige veidramaid ja värvikamaid pilte näeb hoopis väikelinnades ja asumites, kus võistlevad kaks tungi: innukus ja soov jamasid vältida. Nii näiteks Pihkvas kuulutas kuberner älja, et toimub paraad (mida pole enam aastaid toimunud alguses katku, hiljem sõja tõttu), kuid et Surematu polgu plakatite teibad ei tohi olla teritatatud.

- Viimatised küsitlused näitasid, et üle 60% venemaalastest peavad 9. mai tähtsaimaks pühaks ning paljud asetasid selle päeva tähtsuse ettepoole isegi omaenda sünnipäeva. Veel 20 aastat tagasi pidas seda suurimaks pühaks kõigest 15% vastanuid. Millest see kõneleb või kuidas on selleni jõutud?

Selleni on jõutud ühildamise läbi, suurte ja tugevate emotsioonide läbi – Venemaa on sõjas Läänega, kuid on seda teinud korduvalt ja alati võitnud – alates Ordust ja Napoleonist kuni Hitlerini välja. Endised võidud peavad sisendama usku ja valmisolekut sõdida kodumaa eest. Selline ohtlik ja innukas segu, mille kokkuvõte kõlab: ”võime korrata!”

- Paljud vaatlejad hindavad, et Venemaa võtab 9. mai suurejoonelise tähistamisega väga suure riski ja Ukrainagi hirmutab mordorit ja tema paraadikülalilisi mõnuga. Paraadi ärajätmisega riskitaks ilmselt palju hullemaga?

Iga risk on ühtlasi ka võimalus ning võib arvata, et vene eriteenistused loodavad sellele teisele variandile. See tähendab, et hoopis korraldatakse ise midagi, mida saab näidata kui Ukraina reeturlikku rünnakut, mida siis saaks nii kodupublikule, paraadikülalistele kui eriti Valge Maja peremehele näidata – näete hoopis Ukraina on see, kes ei taha rahu!

- Üsna kõnekas märk on, et kogu suurest riigist, välja-arvatud rindepiirkonnast Ukrainast on Moskva alla kogutud pea kõik õhutõrjekomplektid, mis võimalik. Seda kartust vist omade ees ära ei varja või kuidas seda põhjendatakse?

Üks on ametlik meedia, kus seda mainitakse üsna neutraalselt ja rahulikult, turvatunnet sisendavalt – et võetakse kasutusele ettevaatusabinõud. Teine asi on nn Z-kanalid, kes küll löövad lokku võimalike riskide teemal, kuid neid üritatakse praegu summutada, mh sellega et keeratakse Moskvas ja selle läheduses üsna kinni interneti- ja telefoniühendused, nii et ainukeseks infokanaliks jääb telekas

- Üsna suur ja oluline risk on ilmselt kaaluda millist tehnikat ja millises mahus saab paraadil näidata. Viimased aastad on vaatlejate hinnangul olnud selles vaates mannetud. Sel aastal on Putin lubanud rahvale tehnikat täies ilus, saab ta endale seda lubada?

Pigem ma arvan, et ka seekord näidatakse ajaloolist tehnikat, mitte midagi uut ja erakordset. Esiteks, midagi uut väga pole näidata – kui siis ainult droone, aga need pole ilmselgelt ei kuigi atratiivsed ega ka ilmselt lubatud paraadi ajal Moskva kohale lendama. Teiseks, kui näidata tavapärast rasketehnikat, siis tekib küsimus – miks selle kõige olemasolul ei võideta juba sõda?

- Milline pilt on nüüd maalitud või maalitamas külalistest, kes lubanud tulla, aga keda tervislikel põhjustel siiski 9. mail Kremlis ei näe (Vučič, Fico, Põhja-Korea sõdurite delegatsioon jt.)? Kas vandenõuteooriad nende mürgitamisest elavad tõsist elu?

Pean tunnistama, et vandenõuteooriad jätavad mind üsna külmaks. Küll on aga üsna keeruline ette kujutada, et kuidas siis need 29 riigi liidrid kohale peaks saabuma, kui lennujaamad on suletud ja nt ka Euroopa riigid ei lase Moskvasse suunduvaid lennukeid läbi. Nii et see kõik on üsna lahtine kuni viimase hetkeni.

Aga see, et keda me ei näe, on mõnes mõttes isegi huvitavam, nii näiteks asjaolu, et Gruusia ei osale – ehkki nii Armeenia kui Aserbaidžan tulevad. Ja et India peaminister ei tule samale lavale, kus on Hiina seltsimees Si

- Neil päevil linastus mordoris ka pompöösne dokumentaalfilm Venemaa. Kreml. Putin. 25 aastat. Ilmselt käib see maipühade pidustustega ühes komplektis, kas ka paistab selgelt sedamoodi või mis šedöövriga tegemist on?

See on katse näidata Putinit rahva isana, lihtsa mehena, kes kogu aeg mõtleb oma riigile ja rahvale, selline uus Stalin

- Kas ka mõni autentne II maailmasõja veteran veel elus on, kes ka reaalselt Punasele väljakule veetakse või on seal ammugi juba butafooria?

Võrdsustatud kategooriad, nt koonduslaagrites sündinud või Leningradi blokaadi üle-elanud, hilisemates relvakonfliktides osalenud inimesed, nii et veterane leiutatatkse juurde

---

saadet on võimalik järelkuulata siit