Olukorrast Mordoris - Kuku Sihikus

- Oleme läbi aegade harjunud kuulma Venemaa liidrite suurejoonelisi ja ähvardavaid sõnavõtte ning peaksime olema harjunud ka Ukraina sõja aegse retoorika ning ähvardustega. Ometi võtame me isegi hirmunult tsiteerida kui Putin hoiatab, et Euroopa „väikesed ja tihedalt asustatud riigid“ maksavad Ukraina sõtta sekkumise eest tõsiste tagajärgedega. On Teil Kaimo aimu, miks me seda teeme selmet Putin ja räpaseks ruuporiks muutunud Medvedjev üksi jätta soiguma?

Me oleme inimesed ja seeläbi ka manipuleeritavad. Inimpsühholoogia on selline instrument, mis keskendub võimalikule ohule ning seda saab ära kasutada. Kui kangialusest hüppab välja pätt ja hakkab nuga sõrmede vahel keerutama, siis me küülikuna fokusseerume sellele noale. Samas kui pilti kainelt hinnata, siis näeksime et selle noa vastu saab kasutada kasvõi portfelli või seljas olevat mantlit jne. Aga selleks, et mitte lasta ennast hirmust hüpnotiseerida, on vaja olla selleks valmis.

- Kas ja kui palju Putini suurejoonelised sõnad sisemaiselt vastu kajavad ja kas Tambovi oblasti külade mehed ja naised oskavad neist vaimustuda ning patriootlikumaks saada?

Patriootlikkus on mitte kuigi teaduslik ja mõõdetav termin. Kuid riigi sõnumid võivad olla nendele Tambovi külameestele kas arusaadavad või mitte. Sõnum sõjast kurja Lääne vastu on arusaadav, seda on pikalt ette valmistatud ning oskuslikult ära kasutatud, rääkides külameestele, et see on seesama pidev sõda juba Napoleonist ja Hitlerist saadik.

- Venemaa ”tagasivalitud” president on jätkamas Kremli mehitamist ja personalipoliitikat. Viimane uudis kõneleb Putini kunagise ihukaitsja ja Tuula kuberneri nimetamisest Riiginõukogu sekretäriks. Mis moodustis see riiginõukogu on ja kas sel ka mingit mõju on?

Aleksei Djumin, 52.a, väidetavalt Putini adjutant (mida ta eitab), väidetavalt Krimmi äravõtmise ja Janukovitši põgenemise korraldaja (mida ta ka eitab).

Riiginõukogu on moodustis, mis formaalselt on nö altpoolt ülesse toimiv - presidenti nõustav organ, kuhu kuuluvad peale presidendi enda ka peaminister, palamendi mõlema koja juhid, presidendi adinistratsiooni juht ja kõik kubernerid. Päris elus on see osa Putini nn võimvertikaalist ehk siis ülalt alla töötav instrument, mille kaudu Suur Juhi sõnum peaks jõudma täitmiseks kohtadele.

- Mis lugu sellega on, et Venemaa riigijuhte teenivatel ihukaitsjatel, sõna otseses mõttes silovikkidel on alati tulevikus riigiaparaadis väga kõrge koht anda? Juba Jeltsini ihukaitsja Koržakov tõusis kõrgele kohale, nüüd ka Putini kunagised valvurid?

See on nö mudelkäitumine, osundamine sellele, et personaalne ustavus ja pikk teenisus tasub alati ära, nö näitlik premeerimine

- Kas Putin on oma personalipoliitika ja pasjansiga nüüd lõpetanud-lõpetamas või on oodata jätkuvaid vangerdusi, Kremli administratsiooni juhi Vaino väljavahetamist, miks mitte Peskovi asendamist kellegi truualamlikuga?

See pasjans ei lõpe kunagi, see on mängu osa. Väga universaalses plaanis tuleb võimu juures olijaid välja vahetada ja kaardipakki ümber segada igas süsteemis, et ei tekiks halbade otsuste kumuleerumist. Demokraatlikus süsteemis on selle üheks sisendiks valimised, autoritarses süsteemist Suur Juhi tahe, mis peab olema alati segatud teatud kaootilisuse ja karistamise elementidega. Alfaisane peab näitama jõudu

- Kõneleme jätkuvast suurpuhastusest kaitseministeeriumis. Vahistatud on üsna mitu kindralit, olulised inimesed kindralstaabist ja reaalselt ka neid, kes Ukraina rindel vastutasid armee pealetungi eest. Vaatlejad on selle suurpuhastuse põhjustena välja toonud paljut – eeskätt seda, et Putin pelgab Prigožini mässu kordumist, aga võibolla tõesti tahab ka aparaati korruptsioonist puhastada. Mis on Sinu arvamus või nägemus?

Korruptsioonist puhastamist ei soovita kindlasti mitte. Korruptsioon on mitte lihtsalt vältimatu, vaid ka hädavajalik instrument, selle kaudu kasvatatakse lojaalsust, porgandi ja piitsa põhimõttel

Mis aga puudutab puhastust sõjaväe ladvikus, siis selle kohta on mul üks mõttekäik, mida pean üsna algupäraseks - nimelt võib siin näha seost "Crocus City Hall" terrorirünnakuga.

Kremli vaiba all purelevatest koerakarjadest kaks kõige mõjukamat on FSB vs armee. See u kahe kuu tagune terroriakt oli FSB räme läbikukkumine. Selle järel asus FSB töötama selle ressursiga, mida ta valdab ehk kompromaadiga, ladudes Lauale nr 1 kaustad armees lokkava gigantse korruptsiooni teemal, mis on ühtlasi kaasa toonud suhtelist edutust sõjaväljal. Laua nr 1 peremees otsustas selle järel viia läbi näitliku karistus-aktsiooni armee ladvikus ning FSB sai vähemalt mõneks ajaks kergemalt hingata.

- Kas selline mõiste kui ”kollektiivne Putin” eksisteerib? Ka nende vahistamisotsuste valguses?

Teda eksisteerib müüdina rohkem kui päriselus. Selles süsteemis valitsev igipõline müstifitseerimise piiril toimiv rivaalitsemine joonistab Putini ümber palju rohkem erinevaid varjundeid, kui Putin seda ise näeb. Nii et mütoloogias ja tajumaailmas see eksisteerib, pärismaailmas mõneti mitte.

----

küsisid Ainar Ruussaar ja Timo Tarve, kõnelemas Karmo Tüür, saatelõik järelkuulatav siitsiit.

Venemaa taotleb Teise Maailmasõja tulemuste ümbervaatamist

„Oot-oot, kuidas palun? Moskva on ju kogu aeg vastupidist väitnud? Rääkinud, et II MS tulemuste ümbervaatamine on keelatud ja karistatav ja puha!“ – nii reageerib ilmselt tähelepanelikum lehelugeja.

Tõepoolest, sõnades on Venemaa tagunud justnimelt seda trummi, et selle sõja tulemused on pühad. Et igaüks, kes kavatseb kõigutada vene versiooni sellest sõjast, on reetur ja fašist ja üleüldse üks paha inimene.

Vene versioon lõikab sellest suurest ilmasõjast välja enda jaoks sobiva jupi, nimetab seda Suureks Isamaasõjaks ning teatab, et hea ja üllas NSVL võitis selles sõjas alatut ja kurja Saksamaad.

Kollektiivsed müüdid

See narrus on nii sügavale pähe taotud tervetele põlvkondadele ja palju laiemalt kui ainult Venemaa rahvastele. Lausa nii sügavale, et näiliselt täiesti adekvaatsed inimesed on (eriti ingliskeelses maailmas) valmis rääkima kommunismi võidust fašismi üle, ehkki NSVL polnud kommunistlik ega Saksamaa fašistlik. Tegelikult olid mõlemad sõjakad sotsialistid, lihtsalt ühed hävitasid inimesi klassikuuluvuse, teised rahvusliku tunnuse järgi.

Kuid see arutlus viib meid liiga kaugele artikli põhiteesist, nimelt II MS tulemustest ja Venemaa pingutustest selle ümberkorraldamiseks.

Kui me jätame muud detailid kõrvale, siis toonase sõja üheks peamiseks tulemuseks oli nii Saksamaa kui Jaapani demilitariseerumine. Suisa nii kaugele, et Jaapan kirjutas enda põhiseadusesse sisse keelu omada sõjajõude (par 9), rääkimata jõu kasutamisest rahvusvaheliste tülide lahendamisel. Saksamaa piiras ennast veidi leebemal moel, kuid piltlikult öeldes veel eile lõid nad ise endale vastu näppe ainuüksi mõtte eest, et Saksamaa relvad võiksid olla kasutusel kuskil konfliktikoldes.

Saksamaa ja Jaapan muutumises

Nüüdseks on see kõik muutunud ja muutumas. Saksamaa kõhkleb järjest vähem ja vähem ning ka Jaapan on teatanud, et nad kaaluvad enda põhiseadusliku keelu tühistamist.

Tõsi küll, ma möönan, et kõik see ei toimu ainult Venemaa röövsõja tõttu Ukraina vastu (Jaapan on oma enesepiiranguid õhemaks lihvinud tasapisi juba ammu), kuid sõda Euroopas on mängumuutja ikkagi.

Rahvusaheliste suhete teooriate hulgas on olemas üks, mida nimetatakse julgeolekudilemmaks. See tähendab seda, et kui üks osapool tugevdab oma kaitsevõimet, siis teine pool võib seda tajuda enda julgeoleku ohustamiseks ning panna omakorda ennast tugevdama.

Julgeolekudilemma

Piltlikult öeldes ütleb üks naaber teisele: "ma kuulsin et sa kavatsed enda korterile tugevama ukse panna? No tea siis, et ma hangin endale rajuma kirve, millega see uks maha murda!"

Nii sai äsja teatavaks Venemaa teatest Jaapanile, et kui nood plaanivad loobuda oma senisest põhiseadusesse kirjutatud keelust omada kaitseväge, siis on VF sunnitud rakendama vastumeetmeid enda julgeoleku tagamiseks.

Seega võime kokkuvõtteks tõdeda, et ehkki sõnades võitleb Moskva II MS tulemuste ümbervaatamise vastu, siis tegudes teeb ta kõik vastupidi.

---

lugu ilmus siinsiin

Разбор полётов: Iraan, Iisrael, Slovakkia, Venemaa, Hiina

- Iraani presidendi hukkumine võib avada akna tervele muudatuste jadale, mis jätab mõneks ajaks peata ka HAMAS, huthid jt.

- Iisraeli peaministri kohta vahistamismääruse taotlemine osutub palju huvitavamaks juhul, kui asetada see laiemasse raamistikku

- Slovakkia peaministri pihta tehtud lasud: radikaliseerumise ajastu ja jäljendamise oht

- Venemaa - Hiina tippkohtumine, mille käigus Hiina näitas, et pole valmis andma Venemaale seda, mida Moskva tahab

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Iisraeli peaministri arreteerimise order: neli vaatenurka

Rahvusvaheline kriminaalkohus taotleb arreteerimisorderit Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu suhtes. Jättes kõrvale detailid ja protsessi juriidilise poole, pakub see teade lisaks infomürale ka parimat mõtteainet teemal – kuidas kontekst muudab meie arusaamu.

Esiteks nö üheplaaniline kontekst. Kohus soovib lasta arreteerida inimese, kes on süüdistatav kuritegudes. Kõik on lihtne ja loogiline.

Asjaolu, et see inimene on ühtlasi X riigi peaminister, ei muuda kontekstis midagi peale selle, et tõmbab suuremat tähelepanu. Aga asjaolu, et tegu on Iisraeli peaministriga, muudab palju. Ühelt poolt on maailmas palju inimesi, kes kurierutuvad Iisraeli/juutide mainimise peale. Teisalt aga võimaldab teistel tõmmata taskust välja primitiivse „antisemitismi“ loosungi ning hakata sellega kurjaks tembeldama igat Iisraeli suunal tehtud sõnumit.

Teiseks kaheplaaniline kontekst. Arreteerimisorderit taotletakse ju nii Iisraeli kui HAMAS liidrite kohta. See asetab need kaks osapoolt justkui ühele pulgale, segades ühesuguseks süüdlaseks nii ohvri kui agressori.

Ainult et stopp – kes on antud olukorras ohver ja kes agressor? Mõlemal osapoolel on oma tulihingelised kaitsjad, näidates süüdistusraevust väriseva sõrmega teisele poolele. Ja üleüldse võib väita, et antud juhul on ohvriks ühel kitsal maaribal massiliselt paljunenud rahvas, keda HAMAS hoiab pantangis ja keda Iisrael ajab ühest kohast teise. Seejuures mõlemad pooled külvavad samal ajal nälga, hirmu ja surma.

Kolmandaks – asetame siia kolmanda osapoole ehk Venemaa ja personaalselt Vladimir Putini, kelle suhtes on sama kohus taotlenud sama orderit. Selles plaanis võiks nagu hinge tagasi tõmmata ja hakata aduma, et tõepoolest, kõik kolm osapoolt on süüdi sõjakuritegudes.

Võrdlus paneb asja hoopis paremini tööle, ehkki tekitab täiendava küsimuse – kas antud kontekstis on Venemaa rohkem nagu HAMAS või rohkem nagu Iisrael?

Neljandaks nihutame mõttepiirid neljamõõtmeliseks. Ühes paarisrakendis on Iisrael ja HAMAS, kes sõdivad omavahel. Teises rakendis Venemaa ja Ukraina.

Täiesti uus mõtteruum, kas pole? Selle kohaselt on süüdistatavad ühtemoodi nii Iisrael, HAMAS kui Venemaa, kuid mitte Ukraina! Ja kas siin pole mitte juba nähtav hoopis suurem pilt õiglusest? Ukraina ju ei okupeerinud oma naabri territooriumit (nagu teeb Iisrael) ega tunginud ka naabrile kallale (nagu HAMAS ja Venemaa).

Mis on siis selle neljakäigulise targutuse moraal? Aga see, et ennem kiirustava ja „lõpliku“ hinnangu andmist tasub asetada algne uudis laiemasse konteksti, soovitavalt mitmesse erinevasse. Arusaam meist endist muutub sellest ainult huvitavamaks.

---

lugu ilmus siin

Vene-Hiina tippkohtumine: hiilgava põrumise nimekiri

Venemaa on võtnud endale missiooniks nö uut maailmakorda ehitada. Täpsemalt küll kõigepealt vana lammutada, seejärel tulgu mis tuleb. Vana on see va USA-keskne, ühepooluseline. Uus peaks olema õiglane, mitmepooluseline ja vastastikku lugupidav, nii nad seal Kremlis ütlevad.

Mihuke see uus olema peaks saama, ei tea täpselt keegi, aga ega ei saagi teada, sest ühtset tekstiraamatut selle kohta ei ole. Reeglistikku veel vähem, sest reeglite-põhine maailm on Kremlil eelkõige hambus, sest reegleid kehtestavat Lääs (loe: USA) ja see on halb.

Tõepoolest suveräänseteks riikideks loetakse selle plaani kohaselt kolme: Venemaa, Hiina ja USA. Igal sellel poolusel peaks olema siis oma „regioon“ või vastutusala, mille raames nemad saavad oma suveräänsust praktiseerida. Mille poolest see nüüd õiglasem on (eriti „vähemsuveräänsete“ riikide seisukohalt), selle tajumisega jään mina jänni, aga see pole ka antud loo teemaks.

Teemaks on aga Venemaa-Hiina tippkohtumine, mis olla justkui „kogu maailma arengut määravaks pikkadeks aastateks“ – nii vähemalt väitis VF välisministeeriumi kõneisik Maria Zaharova.

Tõepoolest, kohtumine toimus, Vladimir Putin teostas oma esimese riigivisiidi peale järjekordse elektoraalse tsükli läbimist (sest valimisteks seda nimetada ei saa) Hiinasse, näidates kahe riigi suhete olulisust. Jätame protokollilised jms detailid kõrvale ja vaatame, mida me sellest kohtumisest teame.

Teame me eelkõike seda rituaalset dokumentide allkirjastamist, millele järgnes mõlema juhi sõnavõtt.

Oletada võiks, et sääraste ambitsioonidega välja kuulutatud kohtumise käigus oleks sõlmitud ridamisi riiklikke lepinguid, üks suurem ja olulisem kui teine. Midagi Suurt, Säravat ja Strateegilist, eksju. Noh nt strateegilise koostöö lepped. Või siis vähemalt midagi vastasikust julgeolekut puudutavat ja maailma arenguid kõnetavat. Noh hädapärast kasvõi mingeid majanduslikke megaprojekte puudutavat.

Mida me aga näeme tegelikkuses? Proovin ülilühidalt ära markeerida need 11 paberit, mis allkirjastati. Esimene suurem ja pidulikum, millele panid oma allkirjad Nemad Ise. Ja seejärel kümme väiksemat, millele panid oma allkirjad ... eee ... ausalt öeldes kolmanda kuni kuuenda suurusjärgu tegelased.

1- Ühisavaldus suhete süvendamisest omavaheliste diplomaatiliste sidemete 75.aastapäeva valguses

2- Piiriülese looduskaitseala „Suurte Kasside Maa“ loomine

3- Venemaalt Hiinasse viidava maapirni kvaliteedikontrolli protokoll

4- Venemaalt Hiinase veetava loomaliha kvaliteedikontrolli protokoll

5- Suur-Ussuriiski saare ühisarengu kontseptsioon

6- Taristute rajamise ühise arusaamise memorandum

7- Juba eksisteeriva tarbijakaitse alase kokkuleppe realiseerimise plaan

8- Vene infoagentuuri „Russia Today“ ja Hiina „Xinhua News Agency“ koostöölepe BRICS teemalise foorumi korraldamiseks

9- Vene infoagentuuri „ИТАР-ТАСС“ ja Hiina „Xinhua News Agency“ koostöölepe

10- „Газпром-Медиа Холдинг“ ja Hiina Meediakorporatsiooni koostöömemorandum

11- „Деловая Россия“ ja Hiina väliskaubanduskomitee koostöömemorandum

Papun lugege see loetelu veelkord üle. Lugesite? Mis jäi silma ja meelde? Kui me nüüd strateegiliselt ühepoolsed maapirni ja loomaliha teemad kõrvale jätame? Imselt mitte midagi?

On selge, et kohtumist oli vaja mõlemale poolele, näitamaks oma ühistegutsemist. Sama selge on ka aga, et juhtiv roll siin on Hiinal, kes andis teada, mis teemadel on nad valmis midagigi avalikult allkirjastama.

Kui nüüd allkirjastatud dokumentide tühisus ja allkirjastanud inimeste isikud (nt Dmitri Kiseljov kui RT pealik) panna ühte hunnikusse ja suurte juhtide samaaegsed lühikõned teise (nt ilmselge mitte-kokkulangevus Ukraina teema käsitlemisel), siis saame kokku kaks pisikest ja ebaühtlast kuhilakest, millest mitte kuidagi ei paista välja Suurt Plaani maailma ümberkorraldamiseks (veel vähem Suurt Ühisplaani).

Kokkuvõtteks seega – Xi Jinping oli valmis mingi oma kaalutluse alusel Vladimir Putinit vastu võtma ning tegema ühispiltide seeria, kuid Putini lootus näidata seda kui maailma ümberjagamise Hiilgavat Ühist Plaani sai hoopiski Hiilgava Põrumise osaliseks. Mõtestatuse tasemelt jäi kohtumine umbes selliseks: olles saavutanud enda vastuõtmise tippkirurgi poolt, lepitakse kokku konsultatsioonide võimalikkusest sissekasvanud varbaküüne teemal.

Разбор полётов: Venemaa, Ukraina, Palestiina, Kataloonia, Gruusia

- Venemaa võimuvangerdused: huvitav jälgida, kuid sisuliselt mitte midagi muutev mäng

- vene vägede sissetung Harkivi suunal tuleneb soovist tõmmata Ukraina taas-saabuvat sõjalist võimekust nii kaugele kui võimalik Krimmist

- Palestiina sai ÜRO's juurde veidikene sõnaõigust

- Kataloonia valimistel on alati huvitav jälgida, kuidas piirkonnas, kus katalaane on vaid u 35% elanikkonnast, saavad iseseisvus-meelsed poliitilised jõud alati ligi poole häältest ja parlamendikohtadest (mis mõnikord annab võimaluse moodustada valitsuse, mõnikord mitte)

- Gruusia praegune suuromanik Ivanishvili läheb hetkel selgelt risti vastu rahva tahtele, kellest 80% soovivad EU liikmeks saamist - see aga võib sügisestel valimistel kätte maksta

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Venemaa Suur Illusioon

Venemaa on läbi viimas hämmastavalt suuremahulist sotsiaalset eksperimenti, mis oma olemuselt on aga primitiivsuseni lihtne. Selle sisu on luua Suur Illusioon vastasseisust hea ja halva vahel, milles Venemaal on täita oma taevakõrgune missioon.

Läbi aegade on olnud üks haaravamaid ja hämmastavamaid teemasid inimese võime uskuda täiesti abstraktsetesse asjadesse. Ideedesse, väljendugu need siis religooonide või ideoloogiate kujul. Soov näha käegakatsutavate ja enam-vähem arusaadavate asjade või sündmuste taga mingeid suuri, kuid mitte katsutavaid ja veel vähem arusaadavamaid.

Esmapilgul – mis saaks olla loomulikum ja ratsionaalsem kui keskendada oma vähesed ressursid päriselulistele küsimustele. Siin on sinu peenar ja kapsas, kõblas ja kaevuvesi – tegutse ja tööta enda ja lähikondsete elu ja hüvangu nimel. Aga näedsae ei saa nii, inimese aju on niimoodi ehitatud, et sellest toimimisest jääb väheks. Vaja puhkehetkel maha istuda ja mõtiskleda asjade olemuse üle.

Ideed, mis on suuremad kui elu

Ning kui iseomaenese mõttevõimest väheks jääb, siis saab võtta kellegi teise ideed ning nämmutada nende kallal. Mõelda need enda omaks. Hakata nende sisse uskuma ning veelgi enam – innustuda! Mõelda need mõtted ülevamaks kui omaenese elu ning minna nende nimel teisi veenma, tehes seda tule ja mõõgaga. Kasvõi omaenda elu hinnaga, sest mis on minu tühine elu võrreldes Maailmarevolutsiooniga. Või siis sellega ... Jumalaga näiteks. Ilma nimesid nimetamata.

Suuri sõnameistreid on olnud läbi aegade, tühja targutavatest filosoofidest kuni rakenduslike kihutuskõnelejateni välja. Kui esimesed teevad seda mõttetööd enamasti puhtast mõtlemise mõnust ägisedes, siis teised teavad täpselt mõtte ja sõna rakenduslikku jõudu, võimet panna teisi inimesi tegutsema soovitud eesmärgi nimel. Neid teisi nimetatakse tänapäeval poliit-tehnoloogideks. Või siis sotsiaalseteks insenerideks.

Selle teoreetilise sissejuhatuse lõpetuseks veel üks universaalse olemusega mõte. Taolise sotsiaalse inseneeria jaoks on kaks põhimõttelist lähenemist: kõneleda millegi poolt või millegi vastu. Identiteediloome seisukohalt on teine palju lihtsam, tõhusam ja innustavam. Leida ja/või luua vaenlane, mille vastu koonduda, on kordades lihtsam, eriti kui see vaenlase kuju on piisavalt ebamäärane. Veelgi enam ebamäärasem peab aga olema vastuseisu nö positiivne programm. Et me oleme kõige halva vastu (konkreetselt) ja kõige hea poolt (ebamääraselt).

Venemaa identiteediloome

Nüüd siis jõuame Venemaal toimuva juurde. Täiesti rakenduslikul eesmärgil – võimu absoluutne koondamine õigetesse kätesse – on võetud kasutusele vanim inimeste hanitamise trikk läbi aegade. Luua primitiivsuseni lihtne ühemõõtmeline skaala, mille ühes otsas on Kõik Hea, mida kaitsta. Aga selleks on kõigepealt vaja luua (justnimelt kõigepealt ja värvikalt, reljeefselt ja nõretavalt maalituna) see Kõik Halb, mille vastu võidelda, selleks et seda Kõike Head kaitsta.

Kõigeks halvaks on mõistagi anglosaksi maailm, mis on täis värdjaid, mädanemist, lagunemist ja koletuslikku kurja. Selle lühikokkuvõttena tasub vaadata Aleksandr Dugini intervjuud Tucker Carlsonile, kus u 20 minuti sisse mahub kontsentraadina kõik see, mis on halb. Lõputu kordamisena vasardatakse kuulaja pähe naelu nimega liberalism, progressivism, woke’ism, tühistamine, individualism, post-humanism. Vähemuste domineerimine enamuse üle. Ebaloomulikkus.

Sellise vaenlasekuju loomine on seda tõhusam ja osavam, et tõepoolest kõik need ilmingud on ka päriselt olemas. Oskusliku sõnameistri pintslitõmmetega maalitakse need lihtsalt üle-elu-suurusteks ja kimäärlikeks lõrisevateks põrgulisteks.

Putin kui Päästja

Ja selle üheteljelise skaala teises otsas on Kõik Hea. Venemaa ja tema liider Vladimir Putin. Mees, kes tõelise juhina kisub iseenda ja Venemaa juukseidpidi välja teda allaneelavast globalistlikust mädasoost, kaitstes traditsioonilisi väärtuseid. Noh teate küll, neid häid ja õigeid, mida ei pea eriti nimetamagi (mäletate, Hea peab olema ebamäärasem kui Halb, muidu on raske jüngreid koondada).

Selle headusekuju loomise juures on muidugi mõningaid puuduseid, aga nendest ei pea kihutuskõneleja ju ometigi rääkima. Noh kasvõi asjaolu, et traditsiooniliste pereväärtuste iseloomustamiseks sobib praegune USA president koos oma suurearvuliste perepiltidega miskipärast paremini kui 0-pereline Putin. Noh muidugi võib ju siia juurde ette kujutada, et Putin ongi abielus vaid Venemaa ja tema rahvaga, kuid see kujutluspilt muutub nilbeks.

Mis siis on kogu selle loo moraal? Aga see, et taoline primitiivne üheteljeline pilt on vanim ja tõhusaim identitediloome ja mobiliseerimise vahend. Ning et mida keerulisemad ajad, seda altimad ollakse alla neelama lihtsuse õngekonksu. Ja et mida kiiremad muutused, seda rohkem leidub „vana normaalsuse“ tagasitahtjaid, kuivõrd udune ja lootusetult valelik poleks selle tagasitoomise lubadus. Ning et selle konksu allaneelajad oleme me tihtipeale ise ja meie kõrval tegutsevad head inimesed.

---

lugu ilmus siin

Venemaa õukonnamängud verise sõja tingimustes

Üleeile sai kirjutatud siia:
---
Venemaa tipp-ametnike hulgas toimuva rotatsiooni jälgimisel tasub hoida meel jahedana ja pidada meeles: autoritaarsetes süsteemides peabki osa kaadriliigutustest olema meelevaldne. Sel moel tõestab karja ... ptüi ... ikka süsteemi juht enda olulisust, kontrollimatust ja ohtlikkust. Juhul kui ta seda ei teeks, aegajalt oma alluvatele peksa ei annaks, siis hakkab ülejäänutele jääma mulje juhi pehmoks muutumisest, see oleks aga kriminaalses taustsüsteemis surmahoop autoriteedile.

Praeguses vangerduses on niigi formaalset ja reeglipärast momenti liiga palju. Peale „presidendivalimiste“ näitemängu peab vana valitsus enda volitused maha panema ning asutakse moodustama uut. Pealegi – oh veidrust küll, osa sellest paneb kokku mitte president, vaid peaminister, mõistagi küll presidendi administratsiooniga kõike kooskõlastades, aga ikkagi.

Presidendi poolt otse pannakse paika nö jõubloki juhid: sise-, välis-, kaitseminister jne. Formaalselt jällegi kooskõlastades seda omakorda parlamendiga, kuid see on nii tühine detail, et ei vääri süvenemist.

Kuna riik on läbi viimas agressiivset sõda, siis on kõrgendatud tähelepanu all mõistagi kõik julgeoleku poolel toimuv ning siinkohal on luubi all kolm-neli nime: senine kaitseminister Sergei Šoigu ning isa ja poeg Patruševid ja uus kaitseminister Andrei Belousov.

Sõja ajal kaitseministri vahetamine on ilmne märk rahulolematusest seni toimunuga. Kremli siseheitlustes on vaiba all näha omavahel purelemas kahte kõige suuremat koertekarja: eriteenistused vs armee. Need pagunid pole kunagi ja kuskil eriti üksteist sallinud, kuid sõja ajal, eriti venima kippuva sõja ajal pinged süvenevad: keda saab näidata Suurele Juhile süüdlasena.

Sergei Šoigu üleviimine Julgeolekunõukogu juhi kohale näitab seda, et personaalse usaldusväärsuse Putini silmis on ta siiski säilitanud. Uueks kaitseministriks aga sügavalt majandus-taustaga inimese määramine mõjub koha kättenäitamisena armee-pagunitele: teie varastamine on ületanud lubatud piirid, nüüd me hakkame raha lugema ja ilmselt järgnevad karistused.

Isa ja poeg Patruševide vangerdus kannab aga klassikalise õukonnamängu mustrit. Endine julgeolekunõukogu juht viiakse hetkeks nö varju (teksti kirjutamise ajal pole teada, mis ametikoht talle määratakse), poeg aga tõstetakse põllumajandusministrist asepeaministriks. Kuna nii ühe kui teise kohta on sahistatud, et nad võiks olla Järeltulija staatuses, siis tähelepanu teravdub kordselt.

Aga kordan alguses öeldut: see kõik on osa Venemaa maffia-stiilis sisemisest võimumängust, mille üks eesmärk on mäng iseeneses, et kõik jälgiks hinge kinni pidades Suure Juhi käsi. Laias plaanis ei muuda see Venemaa praeguses agressori-kuvandis ja olemuses mitte midagi.

---

eile hommikupoole umbes samadel teemadel (aga ka Gruusiast ja Tšetšeeniast) Äripäeva raadiole

ja

lõuna paiku Kukule

---

üks tees, millest juttu polnud, aga mida ma tahaks lisada - mingeid müstilisi märke sellest, et nende vangerduste taga on "valmistumine pikalevenivaks sõjaks" (nagu paljud väidavad), ma ei näe. Näen lihtsat soovi kasutada ressursse efektiivsemal moel, selleks pole aga suletud süsteemil kuigi palju muid võtteid kui tõsta inimesi süsteemi siseselt ümber (sh ka vanglasse).

Разбор полётов: tuumarelv, Hiina, Iisrael, Gruusia

Seekordses saates jutuks:

- Kas Venemaa järjekordne tuumarelvaga ähvardamine on ära kuluma kippuv santaaž või jaa?

- Hiina üritab Euroopale lähenedes istuda kahel toolil korraga - jätkata Venemaa toetamist ja proovides selle eest karistamatuks jääda

- Iisrael kui tugevam pool kannab ka suuremat vastutust, kuid tema vastu toimuvad protestid on mh ka klassikalise põlvkondadevahelise konflikti viljad

- Gruusias võiks nüüd hakata toimima pendliefekt, mis viiks kontrolliohjad Ivanišvili/Venemaa käest ära

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemasHarri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.