Kuku raadios Gruusiast, Ukrainast, Ungarist, Koreast ja Venemaast

Gruusia valimistulemused on paljud lääneriigid rääkimata sealsest opositsioonist seadnud kahtluse alla ja ilmselt õigustatult. President on öelnud, et ta ei ole valimistulemustega nõus. Kas Gruusia riigipeal on üldse võimalik kuidagi otseselt seda protsessi mõjutada?

Teoreetiliselt võimaldab Gruusia kehtiv põhiseadus tal siiski midagi ette võtta lisaks sellele, et rahvast tänavatele meelt avaldama kutsuda.

Üks asi on presidendi enda võimalused põhiseaduse raames midagi ära teha – neid võimalusi on vähe, Gruusia on muutnud oma põhiseadust sel moel, et isegi nt enamik presidendi otsuseid peab saama peaministri kaas-allkirja, et hakata kehtima.

Kuid nt praegu valimiste järel peaks tööd alustama parlament, mille esimese istungi peab välja kuulutama president – vähemalt teoreetiliselt on tal võimalus seda mitte teha. Teiseks uue valitsusjuhi määramine – selle kandidaadi peab esitama peaministri büroo, seejärel kooskõlastama parlament ja lõpuks kinnitama president – jällegi vähemalt teoreetiliselt on tal võimalus seda mitte teha, vähemalt mitte kohe.

Gruusia põhiseaduses on aga hoopis teine säte, mille kohaselt parlament saab tööd alustada, kui selle otsuse on heaks kiitnud 2/3 parlamendi enda koosseisust – praegusel võimuparteil on aga vaid alla 60% kohtadest. Nii et kui opositsiooniparteid on järjekindlad, siis nad võivad blokeerida parlamendi töölehakkamist sel määral, et presidendil on võimalik parlament laiali saata ja välja kuulutada erakorralised valimised.

Mis mängu mängib õigupoolest Ungari peaminister Viktor Orban? Milleks oli tal vaja sõita valimiste järel pealinna Thbilisisse, et kiita grusiine „rahu poolt hääletamise puhul“?

Mida Orban sellega õigupoolest poliitiliselt saavutada soovib või püüab?

Orban ajab sellega eelkõige oma asja, kasutab võimalust näidata ennast kui tugevat, sõnakat ja juhitamatut liidrit, sellist omamoodi Euroopa Trumpi. Mh kasutab ta ära seda, et tema praegune roll Euroopa Liidu eesistuja riigi riigipeana annab tema sõitudele ja sõnadele tavapärasest veelgi rohkem tähelepanu. Kasutab ära seda, et rääkides vastu Euroopa liidu enamuse arvamusele, saab ta veel rohkem tähelepanu.

Ühest küljest kordab ta Kremli keskset sõnumit – iga katse eemalduda Moskvast suurendab tõenäosust, et kordub nö Ukraina stsenaarium, et tuleb leppida Moskva survega või muidu tuleb sõda. Kuid ma tahaks siis arvata, et ta ei tee seda niivõrd Moskva juhtnööride järgi, vaid et ta päriselt arvab, et nii on Ungarile parem.

Ukrainas jätkub sõda, aga see sõda on juba ammu kandunud ka Venemaale. Teisipäevane uudis kuulub justkui ulmevaldkonda, kuid ei ole seda. Droonirünnak süütas Tšetšeenimaal Vladimir Putini nimelise Vene erivägede akadeemia. Sellised teated võiksid ju ühel hetkel Venemaa elanike mõttemalli mõjutama hakata?

Viimane Levada keskuse uuring, mille tulemused avaldati 10 päeva tagasi, näitab meie jaoks siiski masendavaid tulemusi. President Putini usaldab 80 protsenti, armeed 69 protsenti ning julgeolekut 63 protsenti küsitletutest.

Ei need ei hakka kunagi mõjutama kriitiliselt suurt massi venemaalaste mõttemalli, sest esiteks see kõik toimub ikkagi kuskil kaugel, mitte aga nende kodudes. Pealegi oluline on see, kuidas asja peegeldab venemaa riigimeedia. Selles ei kajastata Ukraina vasturünnakuid kui midagi olulist, vaid räägitakse sellest, kuidas Venemaa “vabastab” ühe asula teise järel ning kuidas on vaja koonduda, mobiliseeruda, olla patrioot ning et kõik kulgeb plaani kohaselt.

Ukraina presidendi administratsioon omakorda teatas, et rahuläbirääkimiste alustamise eelduseks Venemaaga on agressori tagasitõmbumine joonele, millelt nad 2022. aasta 24. veebruaril sissetungi alustasid. Venemaa sellele ettepanekule ilmselt isegi ei vasta?

See tõlgendus ei tähenda varasemaid territoriaalseid loovutamisi Venemaale? Ega Ukraina Krimmi jätmist tõsiselt ei kaalu?

Ma arvan, et siin tasub vaadata tõsiselt otsa sellele sõnumile, mida on hakatud viimasel ajal üha enam levitama – Saksamaa näide. Et Saksamaa pidi ajutiselt loovutama ida-poolsed alad, saavutades seeläbi nii NATO liikmelisuse kui ka euroopaliku arenguvektori ning pidi seejärel ootama piinavalt kaua, kuni saavutas taasliitumise. See on kole ja paljuski kohmakas võrdlus, sest olud on radikaalselt teised, aga ikkagi, see on üks võimalus toimuvat tõlgendada.

Pealegi võib siin taga olla ka lihtsam, kuid küünilisem tõlgendus – Zelenskõi meeskond üritab praegu iga hinna eest hoida initsiatiivi enda käes, et maailm arutaks Ukraina rahuplaani, mitte vene, hiina või misiganes muu plaani üle.

Venemaa omakorda edeneb Ida-Ukrainas vaikselt edasi. Ma ei tea, kui palju aitavad sellele kaasa teated Ukraina piirile koondatud enam kui kümnest tuhandest Põhja-Korea sõdurist, aga Venemaa ja Põhja-Korea suhted on võtnud uue mõõtme. Venemaa peab selle eest midagi päris palju vastu andma. Raha? Naftat?

Teisipäeval saabus Moskvasse ametlikule visiidile ka selle stalinistliku riigi välisminister. Põhja-Korea sõjaväelaste saatmine võõra riigi vastu agressioonile võiks anda Lõuna-Koreale justkui hingetõmbeaega?

Venemaa peab praegu igasuguse välis-suhtluse eest andma palju ja odavalt. Eelkõige ma arvan aga, et Põhja-Korea režiimi huvitab eelkõige tehnoloogia, nii raketi- kui tuumavaldkonnas ning selles osas on Venemaa vaatamata kõigele arvestatav tegija.

Mingis mõttes aga ma arvan, et seda kõike saab tõlgendada ka kui Venemaa mängu Hiina suunal. Et kui siiani oli kuri-Korea jaoks Peking ainuke nö vanem vend, siis nüüd saab vähemalt osalt selle rolli endale Moskva ja Hiina kontroll selle kurja aktiivi üle väheneb. Sel moel loob kagebiitlik Moskva klassikalise kahetaktilise oukorra: alguses luuakse “probleem” ja siis ollakse nõus seda arutama. Võimalik, et sel moel loodab Moskva saada endale paremaid kauplemispositsioone suhetes Pekingiga

Mis aga puudutab Lõuna-Korea aspekti, siis on tulemus “hingetõmbeajale” vastupidine. Lõuna-Korea jaoks tähendab see vajadust kui mitte vastustada, siis vähemalt väga täpselt jälgida, et missuguseid sõjalisi võimekusi võib nende põhjanaaber selle sõja käigus omandada, kasvõi nt droonivõimekuse ja droonitõrjevõimekus osas.

---

saatejuhid Ainar Ruussaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Koread, Moldova, BRICS, Navalnaja

- kas kaks Koread võivad hakata Ukrainas omavahel mõõtu võtma?

- Moldova napp eurorefendum ja presidendivalimiste esimene voor

- BRICS või õigemini seekord RICS kogunemine

- Aleksei Naval'nõi lesk justkui nagu väga tinglikult, et võib kandideerida Venemaa presidendiks

Saatejuht Pael Ivanov, rääkimas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

See sõda pole läbi

Nii kurb kui see ka pole, ei saa tegelikult ükki sõda kunagi päris otsa. Eelmise sõja väljund saab uue sõja sisendiks. Ühe võidu „õiglus“ muutub teise „ebaõigluseks“, mida minnakse jälle lahendama, relv käes. Heal juhul on see inforelv ja poliitiline allutamine, halvemal juhul kineetiline ja surmakülvav vallutamine.

Poliitilise allutamise näited ei pruugi seejuures olla vähem-surmavamad, kuid see toimub väikese ajalise viitega. Eesti Wabariigi allaneelamine II MS käigus Moskva poolt toimus esmapilgul ju veretult (võimaldades Moskval rääkida „vabatahtlikkusest), kuid sellele järgenud repressioonid võtsid ja purustasid ehk rohkemgi elusid kui seda teinuks sõda.

Täägihaavadest mõneti sügavamadki on aga mentaalsed. Vägivalla ohvrite teadvuses toimuvad mõnikord hämmastavad muutused, mille käigus asendatakse enda mõttemaailm vägivalduri omaga, võetakse see omaks ja korratakse veel aastakümneid ja põlvkondigi hiljem kui tõde.

Slovakkia mälupoliitilised otsused

Slovakkia on selle moondumise näitelava praegusel hetkel. Mõni päev tagasi toimus seal ühe lahingoperatsiooni mälestusüritus (Karpaatia-Dukla operatsioon). Tõsi, tegu oli tõepoolest olulise ja dramaatilise pisoodiga suurest sõjast, kuid sõja-ajaloolised aspektid pole selle loo kontekstis olulised.

Oluline on see hinnangute pilv, mis nüüdsel mälupoliitilisel üritusel õhku paisati. Ning veelgi enam, nende hinnangute reaalsed tulemused tänapäevastes poliitilistes otsustes. Ning kõige olulisem – need on julgeolekupoliitilised otsused, millel on kaugelt laiem mõju kui ainult kitsalt Slovakkia riigipiiride sisse jäävad.

Jätan teadlikult mainimata nende mõtete ütlejate nimed (sest see viiks fookuse isikutele, mitte ideedele). Soovi korral võib hõlpsa vaevaga lugeda guugeltõlke abil läbi sündmust kajastanud loo ning leida vajalikud tsitaadid ja nimed.

„Vabadus tuli idast“

„Vabadus tuli idast ja mitte miski ei saa seda fakti muuta“ – see on see peamine lause ja kokkuvõte, mis tasub esile tuua.

Miks see on nii oluline? Aga sellepärast, et see seletab tänaseid poliitilisi otsuseid. Ning peamine – ühte otsust, lubadust blokeerida Ukraina liitumine NATO’ga.

Selle lihtsa, et mitte öelda primitiivse ideologeemi kohaselt päästis hea NSVL Slovakkia kurja Saksamaa käest. Ning et nüüd ei tohi Slovakkia tänutäheks lubada praeguse Venemaa huvide kahjustamist NATO laienemise ja Ukraina pääsemise läbi Vene Impeeriumi alt.

Kogu mõtteväärastumus seisneb selle kahetises määratluses „hea“ ja „halb“. See on puhtalt NSVL libatõe omaksvõtmine. Tolles sõjas polnud „head“ ja „halba“ poolt. Oli kaks kuritegelikku režiimi, kes soovisid omavahel Euroopat jagada ning läksid selle käigus tülli ja omavahelisse sõtta.

Mälupoliitika kui relv

Lääneriikide roll selle kahepoolse hiigelsõja mahasurumisel andis võimaluse NSVL’il hakata rääkima endast kui „heast“, kes surus maha „halva“ Saksamaa. Sildistades vennas-sotsialistliku Saksamaa värdterminiga „fašistlik“, suutis Moskva luua oma loo.

Ja näete see lugu leiab siiani järgijaid. Slovakkia juhtkonnas on mehed, kes vaatamata sellele, et nad sündisid põlvkond peale II MS lõppu, jätkavad selle loo rääkimist. Ja mis peamine, langetavad selle loo baasil tänaseid otsuseid.

Väikese teemarikkujana viskan siia teksti lõppu aga väikese vimka. Mõistagi ei saa välistada, et Slovakkia juhid proovivad „Türgit teha“ – blokeeris ju viimane Rootsi ja Soome liitumise NATO’ga, kuid hiljem selgus, et tegu oli kauplemiskäitumisega. Või nagu Ungari blokeeris Ukrainale abiandmise paketi, pressides välja järeleandmisi endale.

Tulles aga tagasi loo põhiteema juurde – II Maailmasõja pärand mõjutab praeguse Vene agressioonisõja kulgu. Moskva teab seda ja kasutab ära. Seega – see sõda pole veel läbi.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Ukraina, Hiina, Korea, Moldova, UK

- Ukraina rahuplaan koosneb viiest punktist ja selgusetusest

- Hiina ja Venemaa teevad rõhutatud sõjalist koostööd intensiivsemalt kui varem

- "strateegilise koostöö" lepe Põhja-Koreaga kui ajastu märk

- Moldova lähenevad valimised tõstavad venemeelsete jõudude panuseid

- kuidas lahendada territoriaalseid vaidluseid tsiiliseeritud moel: UK näide

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Kadõrov kui Prigožin 2.0

Esmapilgul võib tunduda kentsakas võrrelda Kadõrovit ja Prigožinit, kuid selles on oma iva.

Mõlemad mehed pakkusid alguses Kremlile oma teenuseid probleemide lahendamises, Prigožin tegi seda eelkõige välismaal vene mõjujõudu levitades, Kadõrov Kaukaasias. Seejärel aga hakkas Prigožin probleemide lahendamise asemel probleeme tekitama ning kadus radariekraanilt koos lennukiga. Kadõrov on hakanud nüüd samuti probleeme tekitama, minnes tülli oligarhina tööl oleva Kerimoviga, tõmmates sellesse tülli nii Dagestani ja Inguššia. Aga mis peamine, kaude on tülli tõmmatud ka Kreml.

Kõigest sellest ja mõnestki muust sai räägitud Kuku raadio saates Pärastlõuna, küsijaks Mart Mardisalu. Saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Lähis-Ida, USA, Slovakkia

- Lähis-ida lõputu konflikt, episood XYZ

- Ukraina argument USA presidendidebatis

- Slovakkia peaministri ähvardus blokeerida Ukraina saamist NATO liikmeks: kas see on väljapressimis-poliitika?

Sellest ja muustki saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saadejärelkuulatav siit.

Saksa vasakpoolsuse uus kuninganna: Sahra Wagenknecht

Nn „Moskva jutupunktide“ ühe edukama saksa esindaja edust läbi politoloogi prisma. Õhustiku tabamine, lühidus ja arusaadavus – see on edu võti!

Saksamaa poliitiline maastik on minu radarilt üldjoonte väljas, kuid nüüd tekkis sinna Sahra Wagenkncht nimeline figuur, mis tõmbas hääli kodumaal ja tähelepanu palju kaugemaltki. Juhtusin kuulma ühe Saksamaal elava poliitvaatleja Nikita Zholkver seletust(31:30-45:10) tolle pika ja eduka poliitiku-karjääriga vasakpoolse tegelase uuest tõusust, mis ulatub nii kaugele ja kõrgele, et pikaaegse Saksa vasakpartei pereheitmise järel sai ta hakkama tõelise vägitükiga – omanimelise poliitilise liikumise asutamisega ning selle üsna eduka käimatõmbamisega.

See kõik oleks pidanud minu jaoks jääma vaid põgusaks infokilluks. Noh olgu, tegemist olla ajakirjanike lemmikuga, kuna oskab haaravalt ja selgelt rääkida – sellest ka väga intensiivne meedianähtavus.

Oskuslik tekstiloome

Aga mis köitis sisuliselt mu tähelepanu, oli detail, mille nimetatud poliitikavaatleja välja tõi ... väljatrükitud kujul! Nimelt see, et Sahra Wagenknecht nimelise valimisliidu valimisprogramm oli vaid 4 lehekülje pikkune! Kirjutatud inimkeeli ja lühidalt. See on midagi viivõrd erakordset, et otsisin selle programmi üles ja lugesin guugeltõlke vahendusel läbi.

Tõepoolest, see on poliitilise sõnavaldamise kõrgklass. Tihtipeale minnakse lühiduse nimel üle tüüpvigadele: klišeedele ja primitiivsele konkurentide halvustamisele, siin on mõlemat suudetud peaaegu vätida.

Enamasti näevad valimisprogrammid välja nagu sügisene lehehunnik – suured, kuivad ja kirjud jutupunktide kuhilad, mida lugedes inimmõistus uinub. See siin on aga koostatud inimese poolt, kes saab aru, et ta peab inimesi kõnetama, rääkides ühe lihtsa loo. Justnimelt rääkides. Seda teksti on võimalik ka kõnena korrata, sellise mõõduka ja arusaadava 15-20 minutise kõnena. Puhtalt poliit-tehnoloogilise saavutusena on see imehea.

Meeleolude tabamine

Jutu sisu on inimlik ning eriti ida-Saksamaal kenasti pealeminev. Et „riik on kehvas seisus, probleemiks ebavõrdsus ja ülemäärane kampaanialik rohepoliitika koos pagulastega, sõjapooldamine ja Venemaa vastased sanktsioonid!“ See, kuidas mina igasse eraldivõetud jutupunkti suhtun, pole oluline, peegeldan vaid politoloogina seda teksti.

Jah, tegemist on puhtakujulise vasakpoolse populismiga. Vasakpoolse, kuna rõhutab ümberjagamise ja rikaste/ettevõtete maksustamise vajadust. Populismiga, kuna räägib vajadusest anda otsustamis-õigus inimestele tagasi. Jällegi, politoloogina ma ainult vaimustun, kui räägitakse selgelt ideoloogilist ühesuuna-juttu, mitte ei üritata kõnetada kõiki ja korraga.

Mõistagi ei suuda aga ka vist küll mitte ükski poliitiline jutupuhuja vältida meeldidasoovimise tuhinas vasturääkivusi.

Sisulised vasturääkivused

Nii räägitakse ühelt poolt vajadusest ümber jagada (st võtta ära edukamatelt) ja teisest küljest küljest meritokraatiast (st saavutustepõhisest individuaalsest toimetulekust, st edukas saab rohkem).

Räägitakse sellest, et relvade asemel on vaja rohkem panustada haridusse, tervishoidu ja keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse. Ja siis teises lauses tõdetakse, et Bundeswehr peab olema varustatud kõigega, mis on riigi kaitseks vaja.

Et on vaja edendada sõna- ja muid vabadusi. Ja et samas on aja piirata parempoolset mõttevälja.

Noh ja muidugi USA-vastasus (süüdistus rahvusvahelise õiguse rikkumises, viide riiki sissetungimises ja miljoni inimese surmas) ning Venemaa ja Hiina kui uue jõubloki olulisuse rõhutamine. Ning et sanktsioonid kahjustavad Saksamaa lihtsate inimeste huve, kuidas siis ilma selleta, eksole :)

Aga jättes kõrvale kõik selle, mis minu meelest on selles tekstis valesti, tõden ma politoloogina ikkagi kõnealuse poliitilise fenomeni ehk Sahra Wagenknechti edukust nii poliitilise konjunktuuri tabamisel ida-Saksamaa ühiskonnas kui ka võimekust see turunišš oskuslikult ära kasutada. Lühike ja inimkeelne poliitiline tekst toimib – tehke järele!

---

lugu ilmus siin

Moskva jutupunktide paradoks

Süüdistust „Moskva jutupunktide levitamises“ ja üldse kasulikuks idioodiks olemises kuuleb mitte ainult valimiste-eelsetes palavikupuhangutes ning kaugeltki mitte ainult Eestis. Kuna see on nii oluline ja valuline osa sise- ja välispoliitilises retoorikast, siis tasuks natukese ennast sellesse teemasse sisse mõelda.

Loomulikult ei tee ma seda mingite konkreetsete näidete ja ammugi mitte isikute baasil, sest see oleks vaid tülikobarate üleskloppimise kaudu pilgu selgust ja teksti fookust ähmastav.

Esiteks tuleb aru saada, et Moskva jutupunkte sisuliselt pole võimalik vältida. Neid on käibel nii universaalseid (nt kahtluste külvamine omariikliku sõltumatuse ja liitlassidemete pidavuse osas) kui spetsiifiliselt riigipõhiseid, kuid peamine on aru saada, et enamasti pole mitte Moskva see, kes mõtleb välja mingid teemad ja istutab tühjalt kohalt kohalike elanike pähe.

Olemasolevate teemade ärakasutamine

Absoluutses enamuses Venemaa nukumeistrid ja mõttemudijad ei leiuta ise midagi, vaid nad võtavad kasutusele teemad, mis on konkreetses sihtriigis või –rühmas niikuinii meelel ja keelel. Nii on lihtsam ja tõhusam ning ka vastavad teenistused ning propagandameistrid on enamasti ratsionaalsed inimesed.

Väga keeruline oleks nt mereäärses riigi kütta valitsusvastseid meeleolusid kõrbestumise teemadel või nt mägises kandis kivide puudumise osas – see lihtsalt ei läheks peale. Mõistlikum on korjata üles teema, mis niigi kõrtsilauas meestel hambus ja hakata sellelele okshaaval hagu alla panema.

Võtame näiteks kasvõi lihtsaima pedagoogilise võtte. Uut infot pole mõtet inimesele nö pangega pähe valada, seda tuleb teha olemasolevate teadmiste pinnalt. Korrates ja kinnistades juba teadaolevat ning lisades vaid tilkhaaval uusi detaile, mis tasapisi usutavateks käibetõdedeks lihvitakse.

Seega on enamik nn Moskva jutupunkte nii ehk naa ohver-riigi elanike seas teada ja tuntud. Nende taas ja taas kordamine (nt mingite „kahtlaste“ investeerimisprojektide või ebaõiglastena tajutavate reformide teemal) annab mõjuagendile omamehe oreooli. Informatsioonilises mõttes tegeleme me nii ehk naa grupisiseselt enamiku ajast üksteisele õlalepatsutamisega ja vanade teemade mälumisega, kinnistades seeläbi enda omamehelikkust.

Ründaja tahte tahtmatu täitmine

Teiseks tuleb jällegi eelkõige ise ja endale selgeks mõelda, et süüdistades teine- ja üksteist Moskva jutupunktide levitamises, teeme me täpselt seda, mida Moskva vastavad kontorid tahavad. Ei ole olemas paremat taktikat ründaja jaoks kui ajada rünnatava kindluse elanikud omavahel tülli, külvata hirmu ja omvahelisi kõõrdpilke stiilis: „ega mu naaber ometi reetur pole“.

Selles kõige pole mitte midagi Vene impeeriumi või kaasaegse Moskva spetsiifilist, neid lihtsaid võtteid on kasutatud aegade hämarusest saadik. Lihtsalt tänasel infomürgistuses viskleval ajastul on seda kõike võrratult lihtsam teha kui varem.

Seega tuleb mõista kahte baastõde. A) nn Moskva jutupunktid pole mingid kummalised kunstlikult siia istutatud võõrkehad, vaid Moskva poolt oskuslikult kasutusele võetud nö loomulikud teemad ja B) süüdistades üksteist Moskva käpikuks olemises teeme me täpselt seda mida inforündaja soovib – nõrgestame oma ühiskonda, riigist rääkimata.

Paradoksi olemus

Seega tasub võtta seda kõike maru rahulikult, kainelt ja mitte lahmida süüdistustega. Paremaks sellisest käitumisest ei muutu midagi, tüli tühja koha pealt aga küll.

Asjaolu, et tüli võibki olla mitmes mõttes eesmärgiks omaette, kuna mh saab seda kasutada poliitilise kapitali kogumise vahendina, kuid see on juba hoopis teine jutt. Käesoleva loo fookuse mõttes on oluline hoopis muu.

Mis on siis selle loo moraal? Aga see, et niipea kui avastame (eelkõige iseendas) soovi kedagi süüdistada Moskva jutupunktide levitamises, võiksime rääkimise asemel sügavalt sisse ja välja hingata. Paradoksaalsel moel võime me kahtlust külvates olla ise Impeeriumi tahte täitja.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iisrael, NATO, Austria, BREXIT

- Iraani raketilöök Iisraeli pihta ehk selle sisuliselt permanentse sõja episood, mille järjekorranumbrit ei jõua enam ilmselt keegi kokku lugeda

- NATO uus peasekretär, kas uus inimene võib tähendada ka mingeid muudatusi?

- Austria parlamendivalimised

- BREXIT pole ikka läbi, kas võimalik on mingil kujul re-BREXIT?

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Austria valimistest

"Austria parlamendivalimistel võitis ultraparempoolne Vabaduspartei" - selles väites on nii tõde kui ka vale, nii subjektiivset kui objektiivset.

Subjektiivsed hinnangud "äärmus", "radikaalne" või "ultra" on alati eksitavad ning näitavad pigem küsija/väitja ideoloogilisi eelistusi. Kui mingi "poolsus" ei meeldi, siis kipuvad need hüperboolid liigagi lihtsalt tekkima. Lepiks siiski kokku, et kui kõnealune seltskond ei kasuta otseselt vägivalda ja terrorit, siis ei ole tegu äärmuslusega.

Tõde on selles väites niipalju, et tõepoolest Vabaduspartei sai kõige rohkem hääli (28,9%) ja kõige rohkem suurendas ka oma kohtade arvu parlamendis (oli 31, nüüd 57). Tehniliselt võttes saab seda nimetada võiduks, tõsi.

Aga probleem on selles, et nende häälte kogumiseks kasutatud poliit-tehnoloogiline võttestik ja retoorika on olnud selline, et sisuliselt kaotas valimised võitnud poliitiline jõud võimaluse moodustada valitsus. Lihtsalt omaenda suuvärgi ja retoorika tõttu on nad ennast muutnud koostöö-kõlbmatuks ülejäänud erakondadele. Tuttav lugu, kas pole?

Lähemalt saab kuulata intervjuus, mille võttis Adrian Tšeremin, kuulata saab siit.

Venemaast Kukus

Hollandi endine peaminister Mark Rutte võttis ametlikult üle NATO peasekretäri ametikoha. Vene meediakanalite tähelepanelikult jälgijalt tuleb küsida, kui palju nemad sellele sündmusele tähelepanu pöörasid?

Vene meediakäsitlus on üsna neutraalne, isegi väikese positiivsuse noodiga. Ühest küljest tõdetakse, et uus peasekretär on tuntud oma Ukraina-toetuse poolest, teisalt aga markeeritakse teda kui väga oskuslikku kommunikaatorit.

Oktoobri esimesel päeval vilksatas kõigi suuremate Vene väljaannete veebikülgedel teade Eesti ja Soome kavatsusest sulgeda Soome laht Venemaa laevadele. Seda jõudis napisõnaliselt kommenteerida ka Venemaa välisministeerium. Kui lisada siia Venemaa presidendi abi ja salateenistuse kindrali Nikolai Patruševi hoiatus Baltimaade idapiirile rajatavast kaitseliinist, mis on justkui idasuunaliseks tõukepesaks NATO vägedele, siis on kõik jutumärkides „selge“. Kõik Venemaaga läänest külgnevad riigid on agressorid?

Ei, vene retoorika on teistmoodi fookusega: mitte need riigid ise pole agressorid, vaid nad on muudetud agressiivseteks vasallideks USA poolt. Et vaadake – endine ENSV ja endine venesõbralik Soome on nüüd alla neelatud NATO poolt ja vaadake milliseks on nad muutunud – see Soome lahe sulgemise idee pole ju nende riikide enda oma, see on neile ette öeldud Washingtonist!

Vene välisminister Sergei Lavrov hoiatas ÜRO Peaassambleel peetud kõnes, et Ukraina ja tema lääneliitlased ei peaks püüdma võitu vastasseisus tuumajõuga. Neid vihjed Venemaale kui tuumarelva omavale riigile on teinud ka president Putin. Kas me peaksime nendesse väidetesse suhtuma õlakehitusega?

Vaadake kui külas elab üks hull, kes regulaarselt tõuseb püsti ja teatab, et „kui te ei lase mul teha mida ma tahan, siis ma tapan kõik maha!“, siis esiteks ei saa te minna lõputu järeleandmise teed. Nii et reaktsioon peab olema jahe, aga kindel – see hull tuleb võtta kontrolli alla.

Mida õigupoolest kujutab endast Venemaa uus tuumadoktriin, millele on otsesõnu viidanu Putin?

See on paber, millele on veidi ümber sõnastatud seesama ähvardus: „juhul kui te ei lase mul teha, mida ma tahan ...“

Lõppkokkuvõttes ei sõltu tuumarelva kasutamine või mittekasutamine sellest paberist, vaid antud käsust ja siis selle käsu kas täitmisest või mittetäitmisest.

Mõned kuud tagasi teatas Venemaa, et asutas rahvusvahelise Lev Tolstoi nimelise rahupreemia. Kas nüüd on selgunud, kes selle jutumärkides „rahupreemia“ sai?

Preemia andmine Aafrika Liidule on VF välispoliitika mätta otsast vaadatuna väga nutikas samm, mis peab toetama Moskva soovi olla „globaalse Lõuna“ konsolideerija

Nutikas oli see ka järjepidavuse mõttes – viimase NSVL rahupreemia sai samamoodi Aafrika esindaja – Nelson Mandela

Igatahes on Venemaal vaja üha rohkem panustada sõjatehnikasse ja sõjaväkke. Blomberg viitab, et Venemaa suurendab järgmisel aastal sõjalisi kulutusi ja need moodustavad juba 40 protsenti kogu riigi eelarvest. Ilmselt tõusevad ka neil maksud. Aga kusagilt peab ka see riik kokku tõmbama. Kust?

Otseselt ei pea, sest nende kasutada on suvräänne rahapress, lükkavad aga inflatsioonile veel hoogu juurde ja saaad summad kaetud.

Teisalt aga kokkutõmbamise protsess käib ammu ja mitte selle sõja tõttu. Massiivne kohalike omavalitsuste reform vähendab nö alumise korruse bürokraatiat, mis annab märkimisäärse kokkuhoiu. Teiseks nt sotsiaal-asutuste, regionaalsete haiglate ja koolivõrgu optimeerimine. Kolmandaks on riik järjest enda pealt ära lükkamas enda jaoks mitteomaseid funktsioone, muutes seniseid munintsipaalettevõtteid äriühinguteks jne

Naljaga pooleks võib öelda, et kõva kokkuhoiu annab ka vangide hoogustuv saatmine sõtta – selle arvelt on juba saadud kinni panna terveid kolooniaid

Välisvaatlejad räägivad ka üha rohkem sellest, et Venemaa on sunnitud välja kuulutama veel ühe mobilisatsiooni. Tasapisi võiks see hakata murendama ju juba ka Putini võimu? Nagu ka peagi neljandasse aastasse jõudev agressioon?

Ei pea välja kuulutama „veel ühte“ mobilisatsiooni, sest formaalselt pole ka senine lõpetatud. Aga sisuliselt tõesti, mehi juurde on vaja ja sellest räägib ka seadusemuudatus, mille alusel saab rindele võtta ka eeluurimis-isolaatorites olevaid kinnipeetuid: neid on u 100 tuh meest, kellest loodetakse värvata 20-40 tuh.
---

Küsimas Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, vastamas siinkirjutaja, saade järelkuulatav siit