Wednesday, June 26, 2024

Kuku raadios Venemaast

- Venemaa "oli lihtsalt sunnitud" kuulutama blokeeritud rea EL meediakanalitest. 81-kohalisest nimekirjast sai endale märkimisväärsed kolm kohta Eesti (siinkohal erilised õnnitlused PropaStop portaalile!) Mõistagi sai hetkel Moskva jaoks vastikuim ja vaenatuim Prantsusmaa enim keelde peale (tervelt 9). Samas võiks aga teistpidi imestada, miks Ungarist läks löögi alla ainult üks (portaal 444) ja miks jäid nimekirjast üldse välja Horvaatia ja Luksemburg?

- Putini visiit kuri-Koreasse on saanud mõistagi palju tähelepanu, kuid minu meelest on sellest olulisemgi visiit Vietnamisse. Esiteks on need mõlemad retked tehtud selleks, et näidata, et Putinil on üleüldse kuhugi sõita. Teiseks selleks, et näidata Kremli soovi ajada ka Hiinast sõltumatut välispoliitikat (Hiina jaoks on need mõlemad riigid nö "tema mängumaa")

- näiliselt kaootilised terroriaktid Venemaal on ilmselt osa võitlusest FSB ja armee vahel, kus mõlemad üritavad nii et nina verine tõestada teineteise suutmatust täita oma ülesandeid

---

saatejuhid Ainar Ruussaar ja Jaur Rasmus Tammelaan, kõnelejaks Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

---
pilt võetud siit

Wednesday, June 19, 2024

Разбор полётов: rahusummit Šveitsis, Putin P-Koreas, Iisrael, Kreeka

- Vaatamata massiivsele vastutöötamisele õnnestus Zelenskõil kokku koguda rahusvaheline konverents Šveitsis ja panna algust loodetavasti pikemale protsessile, mis võiks viia mingitele kokkulepetele

- Samal ajal õnnestus Putinil esitada veider ultimaatum Läänele oma alluvate ees esinedes ja sõita Põhja-Koreasse, rääkides tollega "strateegilisest partnerlusest"

- Iisraelis saadeti laiali nn sõjakabinett ja käivitati selle asemel nn julgeolekunõukogu, tegemist näikse olevat Netanyahu katsega säilitada enda seisundit ning tõkestada lähimatel konkurentidel kasvatada populaarsust

- Kreeka rannakaitse olla aastaid tegelenud mitte ainult pagulaste maale-aitamisega, vaid ajuti ja kohati ka nende tõrjumisega

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harrit Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulata siit

Sunday, June 16, 2024

Kaliningradi vale

Mõni väike vale on kõnekam kui pikk tekst täis tõde. Ainult et sellest valest ja tema kõnekusest arusaamiseks on vaja teada ja avada tausta.

Äsjalõppenud Peterburi majandusfoorumil kurtis Kaliningradi kõrge ametiisik, et regiooni ümberasujate arv on vähenenud. Süüd selles olla ebasõbralikud riigid, kes „väljakujunenud geopoliitilises olukorras“ blokeerivat nii seda regiooni eraldivõetuna kui Venemaa riigiasutuste tööd tervikuna.

Esimene vale algab juba sellest „väljakujunenud geopoliitilisest olukorrast“. Selle mõttekäigu kohaselt olla justkui väljastpoolt loodud mingi olukord, kuhu Venemaa on vastu oma tahtmist sattunud. „Me olime lihtsalt sunnitud reageerima“ – tuleb tuttav ette, eksole? Et on see kuri keegi või miski, mis üritab Venemaad survestada ja siis Moskval-vaesekesel ei jää muud üle kui reageerida.

Tõde seisneb aga selles, et Venemaa on enda hädad enamasti ikka ise põhjustanud. Ka selle asjaolu, et Kaliningrad on sattunud suhtelisse isolatsiooni, on ikka põhjustatud Venemaa enda poolt alustatud sõjast Ukraina vastu, mitte vastupidi.

Teise asjaoluna see, et Venemaa välispiir Euroopaga on muutunud toksiliseks migrantide kasutamise tõttu relvasüsteemina, mille eest tuleb ennast kaitsta. Kaliningradi oblastisse müüdi inimkaubitsejate poolt eriti kalleid „pileteid“ nt Lähis-Idast tulevatele põgenikele, lubades siitkaudu peaaegu otseteed Saksamaa pudrumägede juurde.

Teine vale seisneb selles, et keset Euroopat paiknev Venemaa eksklaav jätab oma jutuga mulje, nagu üritaks Euroopast emakesele Venemaale tagasi pöörduda kaasmaalaste hordid, keda nüüd „ebasõbralikud välisriigid“ oma pantvangis hoiavad, laskmata neil sattuda Kaliningradi oblastisse.

Tegelikkuses on aga Kaliningrad Moskva ja Peterburi kõrval olnud kõige atraktiivsem piirkond, kuhu on soovinud ümber asuda eelkõige Tadžikistanist ja Kasahstanist, aga ka Armeeniast ja Ukrainast ümberasujad. Motiiv oli varem väga lihtne – nn kaasmaalased (ehk siis endised NSVL kodanikud) soovisid asuda võimalikult lähedale Euroopale, et ajada siin maitsvat äri ja nautida võimalust hõlpsalt pääseda Euroopa riikidesse.

See ümberasumise soov on aga alates 2023.a vähenenud kordades nii Venemaale tervikuna ja Kaliningradi oblastisse eraldivõetuna. Piirkonda saabus varem 2-3 tuh inimest aastas (16 aastat kestnud ümberasumis-programmi raames ainuüksi ametlikel andmetel kokku 54 tuh in), siis nüüd on see voog kuivanud sadadesse. Tõepoolest, kes ikka soovib ümber kolida sõdivasse riiki, mis järjest intensiivsemalt peab jahti migrantidele, sooviga neid sõtta saata.

Kolmas vale on aga üleüldse Kaliningradi oblasti kuulumine Venemaa Föderatsiooni koosseisu. Tegemist on Teise Maailmasõja jäänukiga, mille staatus on siiamaani udune. Noh umbes samamoodi nagu Kuriili saarte ja miks mitte ka Karjala küsimused.

Ma ei kutsu üles piiride muutmisele, ammugi mitte jõumeetoditega – see barbaarne ja kuritegelik moodus on õigusriigile kohatu. Kuid ma soovitan lihtsalt nii endale kui teistele meelde tuletada, et Königsberg on lihtsalt sõjasaak, mis tilpneb siiamaani Vene impeeriumi hambus. Ning selle kuulutamine „õiguspäraseks Venemaa Föderatsiooni osaks“ on lihtsalt üks vale, mis kõlab kõnekamalt kui mõni teine.
---
lugu ilmus siin

Разбор полётов: Europarlamendi valimised

- kas Europarlamendi valimised ikka tõid endaga kaasa paljuräägitud nihke "paremale" (mida iganes see ka ei tähendaks)

- miks Prantsusmaal kuulutati välja erakorralused valimised ja Saksamaal mitte, ehkki mõlemas said seni võimul olnud jõud endale ebasobivalt vähe hääli?

- Bulgaarias toimuvad juba kuuendad erakorralised parlamendivalimised viimase kolme aasta jooksul - ja kes see rida võib jätkuda?

- ÜRO JN võttis vastu nö rahuplaani Gaza sektori jaoks, aga kas sellest midagi päriselus muutub?

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Sunday, June 9, 2024

Laienemine kellegi arvelt?

„Kui toimub NATO ja EL laienemine, siis käib see ju kellegi arvelt“ – nii väitis mulle mõni päev tagasi üks täiesti mõistlik eesti mees. Kuna ma enam-vähem tean, missuguseid infovooge ja suunamudijaid ta jälgib, siis kuulasin huviga edasi.

„Venemaa ju ammu hoiatas, et mingit laienemist ei tohi olla. Et USA ärgu toppigu oma nina Ukrainasse, siis ka Venemaa ei hakka ka sisse minema.“ Kild killu haaval laoti lauale tükikesi sellest lihtsavõitu maailmavaatelisest puslest, milles toimib null-summa mängu reeglistik.

„USA hakkas juba ammu hammast ihuma Ukrainale, kus on must muld ja haruldased maavarad“ Ma arvan, et ei pea jätkama loendit sellest konspiroloogilisest nägemusest, mis justkui seletab ära kõik maailma protsessid, asetades need Suure Plaani ühesuunalisse liikumisse.

Huvid vs soovid

Mõneti on see mõttemudel ju arusaadav. Talupoeglikus maailmas, kus kogu kasutuskõlbulik maa on ära jagatud erinevate kasutajate vahel, saab kellegi omandi laienemine toimuda vaid teiste arvelt.

Aga teeks nüüd väikese mõttemängulise muudatuse. Asendame talupojaloogika härrasmeheliku klubilise loogikaga. Noh võtame nt Rotary ja Lions klubid. Või minu poolest kasvõi piljardi- või bridžiklubid. Jalgpalli- või golfiklubid.

On vist aru saada, kuhu ma mõttekäiku suunan? Et kas saab ikka alati öelda, et ühe klubi suurenemine uue liikme näol toimub teise klubi arvel?

Ja siin ilmnebki see erinevus, millele tahan rõhuda. Lihtsas omandipõhises mõttemaailmas (mitte palun segi ajada pärismaailmaga) on kogu asjatamine taandatud null-summa mängu reeglitele. Et kui sina võidad, siis mina kaotan.

Et kui sina võtad kasutusele mingi ressursi (nt kaubamärgi, maalapi, juurdepääsutee vms), siis mina kaotan sellesama ressursi kasutusõiguse. Inimene on vaid üks paljudest ressurssidest. Selle omandamine ja omamine on midagi pärisorjanduse aegadest saadik üheti mõistetav, kaspolenii?

Kaks erinevat maailmanägemust

Härrasmehelikus, tsivilseeritud maailmas on aga võimalus rääkida ideedest ja identiteetidest ilma rusikaid käik laskmata. Et siis nt mina võin otsustada ise, missugusesse kogudusse/kaubamajja/klubisse ma oma aega ja ressursse panustan, ilma et see oleks otseselt suunatud kellegi vastu.

Selles teises maailmas on inimestel oma tahe ja vabadus otsustada ise. Nii indiviidina kui kodanikuna, rahvana ja/või üheskoos enda valitud liitlastega.

Selles teises maailmas pole olemas Suurt Plaani, süvariiki ja kurjusest ning ahnusest nõretavat, kuid näota ja nimeta kurjust, mis proovib kogu maailma endale allutada. Eks ka see teine maailm on ülelihtsustamise kaudu absurdini viidav, vaba tahte ülimuse kaudu naeruvääristatav.

Reaalsus on see, et kindlasti eksisteerivad kümned või isegi sajad seltskonnad, kes päriselt istuvad tinglikes täis-suitsetatud tagatubades ja üritavad planeerida suuri ja pikki, keerulisi ja kõikehõlmavaid protsesse. Nad võivad isegi uskuda, et nende plaanidel on mingisugune mõju päriselule.

Kindel plaan vs vaba tahe

Kuid kui tegu pole just fanaatikutega, siis enamasti mõistlike inimestena nad saavad aru, et ükski plaan, eriti pikk plaan ei saa täies täpsuses realiseeruda, kui sellesse on kaasatud rohkem kui kaks-kolm inimest. Kommunikatsioonivead ning erinevad arusaamad asjadest on sisse kodeeritud isegi kõige lihtsamatesse, ajas ja ruumis piiratud ning kindlate reeglite alusel sadu kordi läbimängitud stsenaariumitesse, olgu selleks kasvõi pallimäng või sõjaväeõppus.

Seega võib lõpetuseks tõdeda, et nägemus, mille kohaselt mingi ühenduse, klubi või ka sõjalis-poliitilise alliansi laienemine toimib alati kellegi arvelt, pärineb orjameelsest maailmast, kus on ahned peremehed ja nende tahtetu omand. Vabast maailmast pärineb aga nägemus, milles nii inimesel kui riikidel on endal voli otsustada, missugusesse klubisse kuuluda, lähtudes omaenda huvide parimast tõlgendamisest.

Need valikud võivad olla stiihilised, emotsionaalsed ja ekslikud, seda küll. Teatud määral manipuleeritud, tõsi seegi. Kuid selle kõige tõdemine teebki inimesest kas kurja konspiroloogiasse kapselduja või vaba isiksuse, kes saab aru protsesside keerukusest ja halvastijuhitavusest.
---
lugu ilmus siin

Friday, June 7, 2024

Разбор полётов: Ukraina rahukonverents, Pariisi olümpiamängud jne

- Lähenev Ukraina rahukonverents näitab mh, et BRICS-nimeline ühendus siiski ei toimi, kuna I ehk India pole ühinenud ülejäänutega konverentsil osalemisest loobumise mõttes. Võib vaid ette kujutada, KUI suuri jõupingutusi Moskva praegu rakendab, tekistamaks mis iganes meetoditega konverentsi ettevalmistusi

- Teine nähtus, mida Moskva praegu torpedeerib kõikõimalike vahenditega on Pariisi olümpiamängud. Prantsusmaa on hetkel Venemaa jaoks muutunud mitmetes aspektides kõige ebameeldivamaks maaks

- Lääne relvade kasutusõigus Venemaa territooriumil

- "antifašistlik" / baltivastane konverents Peterburis

- Mehiko uus president

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit siit

Thursday, June 6, 2024

Peaks Venemaa kaotama

Lääs näikse kartvat Venemaa kaotust sõjas Ukraina vastu rohkem kui Venemaa võitu. Samas tegelikult peaks me mõtlema ja tegutsema risti vastupidiselt. Sest kui Venemaa võidab, saavad asjad ainult hullemaks minna, Venemaa kaotuse korral on aga vähemalt mõneks ajaks lootust olukorra leevenemiseks.

Olukord meenutab väga NSVL lagunemise eelset aega, kui Läänt kammitses hirm Nõukogude ipeeriumi lagunemise eest ning piltlikult öeldes veel viis minutit ennem selle juhtumist käisid lääneriikide emissaarid lahkudasoovijaid rahustamas sõnadega: „ärge kõigutage paati!“

Eks mõneti on arusaadav, et soov leppida teadaoleva kurjaga on suurem kui valmidus seista silmitsi tundmatuse ja võimaliku uutmoodi kurjaga. Väga tinglikult võib seda isegi Stockholmi sündroomiks nimetada, kus pantvang hakkab enda vangistajat kaitsma, sest see on tema jaoks muutunud omamoodi stabiilsuse sümboliks.

Kolm hirmu

Ainult et praegu on Lääneliitlased pigem omaenda hirmude kui reaalselt Venemaa pantvangid. Hirm, mis seisneb tõrjutud küsimuses, et „aga mis juhtub siis, kui Venemaa kaotab“?

Jätame praegu hetkeks kõrvale selle, et mida defineerida võiduna ja kaotusena, vaid vaatame asja põhimõttelise mätta otsast. Et noh kui Venemaa põhimõtteliselt peaks kaotama, olgu siis seda kaotuseks tunnistades või mitte, kapitulatsiooniakti allakirjutades või lihtsalt „hea tahte žestina“ vallutatud aladelt lahkudes (nagu ta on muuseas juba ka teinud!).

Hirm number üks on muidugi tuumarelv. Et Venemaa võib kasutada mingil moel tuumarelva, vältimaks oma kaotust. Või äsades sellega kaotusetajus ja meeleheites kättemaksuks, viies endaga kaasa kõik teised, kes käeulatusse satuvad.

Tühi argument

Jah muidugi, see argument on vägagi laual, sisse kirjutatud Venemaa vastavatesse strateegilistesse dokumentidesse ja enam-vähem igapäevastesse kõnedesse. Ainult et see on säherdune ärhvardus, mille sisse me lihtsalt ei tohi uskuda. Mitte sellepärast, et Vladimir Putini psühholoogiline portree ei võimalda selle sisse uskumist, vaid sellepärast et alludes tuumaähvardusele võiksime me üleüldse kõik ennast kohe vene tsaari alamaks kuulutada. Nii ehk naa, kasutab hull tsaar seda relva või mitte, kõik on p****s niikuinii.

Hirm number kaks on kaos Venemaal. Suure tõenäosusega ei ela Vladimir Putini nimeline nähtus seda kaotust üle ja kaoks vähemalt võimult, kui mitte elust. Venemaa lagunemine vähemalt mõningaste ääremaade (eelkõige Kaukaasias) kildumise võrra võib käivitada sündmuste ahela, mis minimaalselt toob endaga kaasa põgenike laine.

Ainult et – kas agressioonisõja tõttu jätkuv põgenikevoog Ukrainast on meile parem variant? Sellesama sõja tõttu (ehkki teistsugustel motiividel) juba tekkinud põgenikevoog Venemaalt, mille suuruseks on vähemalt miljon inimest, on kuidagi parem?

Revanšimivõimalus

Hirm number kolm on uue ja veel hullema tsaari saamine Venemaa etteotsa. Umbes sama, mis toimus I Maalimasõja järel Saksamaaga, kus revanšismilainel võimustusid süngeimad jõud ja meeleolud.

Jah, ka see on võimalik. Lõppeks on praegune Putin justnimelt NSVL lagunemise järgse revanšistliku tagasilöögi kehastus.

Neid hirme võib ilmselt veel üles lugeda kümneid, kuid nendele vastukaaluks toon taaskord loo alguses mainitud NSVL lagunemise. Kõik need hirmud olid Läänes olemas ka toona, kuid tegelikkuses realiseerus paarikümneaastane enam-vähem meeldiv paus, mille käigus said eluvaimu sisse paljud ennem allasurutud rahvad ja riigid ning vähemalt mõneks ajaks saabus suhteline stabiilsus.

Ja lõpetuseks üks ning ainus argument, miks me tegelikult peame iga hinna eest vältima Venemaa võitu Ukraina üle. Sest et siis jätkub sõjaka kaose külvamine nii võiduuhkuses kosuva Venemaa ja sellest innustunud Hiina poolt, muudest kurjakülvajatest rääkimata.

Lõpetuseks aga kasutan lennukat tsitaati: „Meil pole midagi karta peale hirmu enda” Sest kui me laseme hirmul võita, oleme kaotanud juba ette ja kõik, sealhugas ka iseenda ja järeltulijate lugupidamise.
---
lugu ilmus siinsiin

Wednesday, June 5, 2024

Mõjutusoperatsioon nr 111

Kõneapsakas või tajujuhtimine?

Mõned päevad tagasi pidas ennast Venemaa presidendiks nimetav Vladimir Putin vajalikuks rääkida Ukraina põhiseadusest. Ajendiks asjaolu, et Putini meelest olla nüüd hoopiski Volodõmõr Zelenskõi see, kes on illegaalselt võimul, kuna korralisi presidendivalimis Ukrainas ei toimunud.

Tõsi, Ukrainas ei saagi sõjaolukorras valimisi korraldada, see on vastuolus Ukraina enda valimistega – seda tunnistas ka Putin ise, mängides enda kui legalisti renomeele. Kuid Putini sõnul polevat Ukraina seadustes ka kirjas seda, et president saab ametis jätkata peale lõppenud ameti-tähtaega.

Seejärel tegi Putin aga huvitava topelt-vea, mis muutis kogu selle kõneakti kõneväärseks.

Kaks viga

Esiteks viitas ta, et seadusliku võimu kandjaks on jätkuvalt Ukraina parlament. Teiseks seda, et Ukraina põhiseaduse paragrahvis 111 olla kirjas mehhanism, kuidas parlamendi spiiker saab võimu üle võtta, kui president ei saa oma kohustusi täita.

Esimene viga on siin puhtalt loogikavastasus – kui Ukraina president muutub Putini meelest ebalegitiimseks valimiste puudumise tõttu, siis kuidas saab olla legitiimne sama riigi parlament, mille korralised valimised pidanuks toimuma 2023.a, kuid jäid samamoodi Venemaa kallaletungi tõttu ära?

Teine viga on aga veelgi huvitavam. See on see paragrahv 111, mille numbrit Putin niiväga rõhutas, teades, et paljud hakkavad nüüd huvi tundma, et mis seal siis ikkagi kirjas on.

Infooperatsioon

Paragrahv 111 Ukraina põhiseaduses räägib hoopiski sellest, kuidas parlament saab Presidenti maha võtta, süüdistades teda nt riigireetmises. Sellest, kuidas parlament (kes pole küll kohtu- ega uurimisorgan), saab selleks kokku kutsuda vastava komisjoni ja algatada protsessi jne.

Väga vähe usutav, et juristi/legalisti staatusega Vladimir Putin lihtsalt eksis paragrahvi numbriga. Pigem on tegu puhtakujulise mõjutusoperatsiooniga. Eesmärgiks istutada nende inimeste pähe, kellele on Zelenskõi jätkamine ametis pinnuks silmas, mõttekäik sellest, kuidas saaks nö seestpoolt teda kangutama asuda.

Vana kagebiigi poolt juhitav ning eriteenistuste poolt valitsev riik teeb seda mida oskab – tegeleb tajujuhtimisega ja infooperatsioonidega. Eriti juhul kui muud vahendid – antud juhul otsene agressioonisõda – ei kipu tulemusi andma.
---
lugu ilmus siinsiin