Aga mis oleks kui nimetaks Venemaal toimivat riigikorda mitte tema ametliku nimega „Venemaa Föderatsioon“. Ja ka mitte üldkokkuleppeliselt „presidentaalne vabariik“. Nimetaks seda rohkem sisuliselt kirjeldava mõistega „feodaalne monarhia“.
Mõnikord on kasulik sõnadega mängida, et saavutada suuremat selgust. Akadeemilises maailmas peavad terminid olema täpsed ja asjade vihuti valestinimetamine on kurjast. Kuid siinses vabamas vormis võib määratlustega veidi mängida, säilitades arusaadavuse huvides siiski ühe kriteeriumi – mõistete kasutamist tuleb põhjendada.
Venemaa praegune võimustruktuur on üles ehitatud ühe mehe võimule. Piiranguteta ja tõketeta võimule. Pole olemas asja, mida ta oma riigi sees ei saaks teha. Tema soovile vastavalt kirjutatakse ümber ka põhiseadus, algatatakse sõdu ja tapetakse inimesi. Kreeka keelest monos = ainus + archē = valitsus, võim. Kokku ainuvõim ehk monarhia. Isegi siis, kui võimukandja pole ametlikult kroonitud.
Miks feodaalne monarhia? Aga sellepärast et valitseja kõrval pole kedagi, kelle käest ei võiks ära võtta varandust või isegi elu. Ei ole olemas „oligarhe“ või „bojaare“ selle sõna võistleva võimu mõttes. Monarh võtab ja annab vastavalt oma äranägemisele.
Hiljuti Domodedovo lennujaama ümber ehitatud eduka ärivõrgustiku äravõtmine tõi selle eredamail moel esile. Väited, nagu oleks ühel omanikul olnud ka Iisraeli kodakondsus ja et kasumit olla viidud välismaale, on juriidiline nonsens, sest ka vene õigusraamistiku kohaselt pole ei üks ega teine keelatud.
Miks ma aga kasutasin pealkirjas sõna „suhteline“? Sest kõik on selles süsteemis ujuv ja ebakindel.
Monarhiks saab Putinit mõistagi nimetada, kuigi ega siis iga diktaatorit või autokraati siiski tavaliselt monarhiks ei tituleerita. Kasvõi seetõttu, et tavaliselt on monarhivõim päritav, aga Putin pole seda pärinud ning pole veel ka pärandanud.
Feodaalsüsteem omandiõiguse mõttes on ka suhteline, sest Venemaal eraomand siiski on olemas. Või noh, suhteliselt on, seni kuni see pole hakanud huvi pakkuma kellelegi mõjuvõimsamale. Edasi on juba saatuse, ülemuste tujude ja soosingu küsimus.
Õigussüsteem, mis peaks kõiki neid suhteid kaitsma ja reguleerima, toimib ka suhteliselt. Isegi suhteliselt hästi, nagu väidavad need õigusteadlased, kes asja akadeemiliselt uurivad. Toimib seni, kuni ... Seni kuni pole tegu mõne olulise isikuga. Või poliitiliselt olulise protsessiga. Või muudel juhtudel, kus ta enam ei toimi. Või siis toimib valikuliselt.
Või siis võtame kasvõi selle määratluse: „föderatsioon“. See peaks tähendama riiklikku moodustist, mille subjektidel on suhteliselt laialdane iseotsustamise õigus ning keskvõimu valduses on ainult nt rahandus ja riigikaitse vms. Venemaa küll koosneb üsna eri-ilmelistest osadest, mille tasalülitamisega on tegeletud pikalt ja põhjalikult. Aga siis on jälle need suhteliselt teistsugused osad. Noh näiteks Tšetšeenia, eksole.
Võib ju vaielda, et mis monarhia see on, kui riigis toimuvad valimised. Aga esiteks on olemas konstitutsionaalseid monarhiaid, kus valimised on vägagi sisulised. Ja teiseks ka Venemaal on valimised niivõrd sisulised, mis puudutab alumiste korruste / omavalitsuste tasandil konkreetsete inimeste võitlust toiduahela juurde pääsemise nimel.
Nii et kokkuvõttes võib tõdeda, et Venemaal praegu kehtiv riigikorraldus on pigem feodaalne monarhia kui miski muu. Suhteliselt stiilipuhtalt pigem see kui miski muu.
---
lugu ilmus
siin
