"Austria parlamendivalimistel võitis ultraparempoolne Vabaduspartei" - selles väites on nii tõde kui ka vale, nii subjektiivset kui objektiivset.
Subjektiivsed hinnangud "äärmus", "radikaalne" või "ultra" on alati eksitavad ning näitavad pigem küsija/väitja ideoloogilisi eelistusi. Kui mingi "poolsus" ei meeldi, siis kipuvad need hüperboolid liigagi lihtsalt tekkima. Lepiks siiski kokku, et kui kõnealune seltskond ei kasuta otseselt vägivalda ja terrorit, siis ei ole tegu äärmuslusega.
Tõde on selles väites niipalju, et tõepoolest Vabaduspartei sai kõige rohkem hääli (28,9%) ja kõige rohkem suurendas ka oma kohtade arvu parlamendis (oli 31, nüüd 57). Tehniliselt võttes saab seda nimetada võiduks, tõsi.
Aga probleem on selles, et nende häälte kogumiseks kasutatud poliit-tehnoloogiline võttestik ja retoorika on olnud selline, et sisuliselt kaotas valimised võitnud poliitiline jõud võimaluse moodustada valitsus. Lihtsalt omaenda suuvärgi ja retoorika tõttu on nad ennast muutnud koostöö-kõlbmatuks ülejäänud erakondadele. Tuttav lugu, kas pole?
Lähemalt saab kuulata intervjuus, mille võttis Adrian Tšeremin, kuulata saab siit.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment