Monday, July 1, 2024

Põhja-Aasia

Valged laigud meie mõttelistel kaartidel võivad olla sama kõnekad kui sinna kirjutatud nimed. Mõnikord juhivad nad tähelepanu sellele, et meie kollektiivsed koordinaat-teljestikud on kuidagi vildakad, olgu siis kellegi tahte või meie enda mõttelaiskuse tõttu väändunud.

Kõige levinum teljestik, mille läbi me ümbritsevat geograafilist ruumi enda ja üksteise jaoks arusaadavaks muudame, on ilmakaarte alusel. Levinuim ja ühtlasi neutraalseim, st teaduslikum, mõõdetavaim ja objektiivsem.

Sellele geograafilisele põhjale lisanduvad veel mitmed erinevad kihistused, antud hetkel oluliseimatena poliit-geograafilised ja geopoliitilised. Esimene neist märgistab mingeid territooriume riikliku kuuluvuse, teine aga soovmõtlemise kaudu.

Erinevad kihistused kaardil

Poliit-geograafiline maailmakirjeldus lõhnab samamoodi teaduslikkuse järele, sest näivalt peab see vaid kuiva raamatupidajana arvet, et „see kuulub sulle, see mulle“. Tegelikkuses on siin aga juba paras annust subjektiivsust, sest tihtilugu on see kuuluvus vähemalt ühe osalise poolt vaidlustatav.

Antud artikli kontekstis on ehk sobilikuim markeerida erinevust neutraalsena kõlavate riiginimede Põhja- ja Lõuna-Korea ja nende omakeelsete, kaugelt vähem neutraalsete versioonide vahe, kuid selle lahtirääkimine viiks meid loo põhiteemast liiga kaugele.

Geopoliitiline kihistu lisab siia kõige vähemteadusliku, kuid emotsionaalselt laetuma kihistuse. Kõige sobivam näide siinkohal on nn Südamaa teooria, mille külge ju puht loomuldasa peaks kuuluma kõik, mis südant ümbritseb, kas pole nii?

Kõik ilmakaared pole võrdsed?

Aga nüüd tuleme tagasi meie loo nimeandja juurde. Olen kindel, et praeguseks hetkeks on enamik lugejaid nõutult oma mõttelist gloobust käes keerutanud ja mõelnud, et millest üldse juttu käib?

Lõuna- ja Põhja-Euroopa on ju vägagi olemas, kas pole? Ida- ja Lääne Euroopa samuti. Eks need piirid on veidi hämused, aga lõppeks saame me enam-vähem ühtemoodi aru, et misasi võiks olla ka Kesk- või minupoolest kasvõi Kirde-Euroopa. Igaüks tähistab mingit regiooni, kuhu kuulub mitu-setu riiki, kuid moodustavad vähemalt mingigi arusaadava mõisteruumi, mille abil me lootusetult kirjut maailma veidi lihtsamaks enda jaoks mõtleme.

Jättes kõrvale Antarktika erijuhtumi, siis saame me enam-vähem hakkama iga kontinendiga, aga Aasia puhul näikse meie tajuruumis olema midagi teisiti. Selles koordinaadistikus on küll ilmselt oma koht olemas Kagu- ja Kesk-Aasial, kas pole? Esimesse kuuluvad ligi tosin riiki Indo-Hiina poolsaare kandis, teise vanema põlvkonna jaoks koduselt kõlavad „stanid“

Ida- ja Lõuna-Aasiaga saame ehk ka kuidagi hakkama, läbi häda mõtleme välja ka läänepoolse otsa riigid.

Aga mis kurja on lahti siis selle „Põhja-Aasiaga“, mis näib meie jaoks millegi liigsena nagu 10 kilone sepavasar kullassepa töökojas?

Siber kui varimõiste

Vaata häda on selles, et mingite pikkade ajaloolis-pedagoogilis-kultuuriliste kanalite kaudu on selle mõiste meie peas asendanud Siber. Ja vaata siin tulebki see kõige huvitavam osa. Öeldes sõna Siber, siis asetub sinna taha võrdusmärk Venemaaga. Sest et Siber on ju ometigi Venemaa orgaaniline osa, kas pole nii, eksju-onju mõistagi. (Seda viimast tuleks öelda võimalikult veenva häälega, isegi väikese ähvardusega, peas vene imperaatori troon ja suunurgas Stalini piip).

Kui me nüüd aga suudaks sõna „Siber“ asendada enda peas mõistega „Põhja-Aasia“, siis muutuks meie ruumitajus nii mõndagi. Lükates kõrvale Siberi kattevarju, jõuaks meile kohale, et kunagi suutis Vene impeerium endale allutada Kesk-Aasia, kuid pidi hiljem nõrgenedes sellest loobuma. Suutis kunagi vallutada Põhja-Aasia, peab ehk kunagi loobuma sellestki. Mis selles siis nii erilist ja üleloomulikku oleks?

Lõpulõigus aga tunnistan üles, et kogu selle mõttekäigu lükkas minu peas lahti hea kolleeg Rein Taagepera, kes esitas mulle lihtsa küsimuse: „misasi on Põhja-Aasia?“ Olen talle selle eest siiralt tänulik, sest sain enda teadvuses pisut maha nühitud ühe järjekordse valge laigu, millest ma ennem teadlikki polnud.
---
lugu ilmus siin

No comments: