Eestis on aastaid räägitud, et meil on puudu järgmine suur siht, see „suur asi“, millega tegeleda. Et NATO ja EL liikmelisuse saavutamisega olla tekkinud justkui mingi tühimik, kuhu oma energiat suunata. Et lihtsalt oma majanduse, julgeoleku ja elukvaliteedi ülesehitamine olla liiga olupoliitiline ja väikesemahuline ülesanne.
Oletame et see on tõepoolest nii, et meil on auru, võimekust ja ambitsiooni haarata järgmine „suur asi“ oma talupojakämmalde vahele. Pakun välja ühe suure asja, millega meil tuleb tegeleda – see on Hiina. Istudes hetkel Pekingis ühel vastavat foorumil, võin kinnitada ühte: isegi kui meie Hiinaga ei tegele, siis tegeleb Hiina meiega ikka.
Meiega hakatakse tegelema
Muuhulgas lausus näiteks siinse ülehiinalise noorsooföderatsiooni esindaja (Xia Dong), et nad käivitavad programmi, mille käigus käivitatakse kõigist sihtriikidest – ja meie oleme üks neist – noorte juhtide, noorte teadlaste jne küllakutsumise programm. Noored viiakse kaheks nädalaks kohale ja tehakse selgeks, et väärtuspõhine koostöö on võimalik.
Jah, te lugesite õigesti. Kommunistliku Hiina esindaja räägib väärtuspõhisest koostööst. Lihtsalt noortel siin ja seal on olemas need ühetaolised väärtused, mille pinnal ühist keelt leida: olgu nendeks kasvõi elektroonikalembus või keskkonnateadlikkus.
Kõrvalepõikena olgu öeldud, et noorsugu on alati ja igal pool andekas ka kõikvõimaliku piirnagute ületamisel. Hiinlaste massimõtlemise ja reeglitruuduse müüdi murdmiseks mainin lihtsalt ära, et enamik kasutab täiesti vabalt kõikvõimalikke keelatud või piiratud suhtluskanaleid.
Lähenemine kui möödapääsmatus
Hiina rahvusvaheliste suhete instituudi esindaja (Zhongping Feng) lausus koguni, et Euroopat varitseb populismi hädaoht, aeg on kriitiline ning sestap on Euroopa ja Hiina teineteisel lähenemine kõige loomulikum asi üleüldse. Donald Trumpi valimine USA presidendiks aga avas võimaluste akna, mille raames see lähenemine paistab mitte lihtsalt loomulik, vaid ja vajalik.
Militaarse mõttekoja ehk Kaitsekolledži juht Hui Xu märkis rahuloluga, et just äsja lõppes esmakordne kõrgemate sõjaväelaste kokkutulek 16+1 formaadi raames. Hiina on avanemas ja tõusmas. Tõsi, mõttekodade (inglise keeles think-tank) esindajate kokkutuleku puhul peeti vajalikuks teha ka nali: „meil on küll rohkem tanke kui mõtlejaid“ (we have more tanks than thinkers).
Seega sõnastaks ehk alguses öeldud teesi ümber. Me teame, mis on järgmine suur asi, mis meiega tegelema hakkab. Nüüd on lihtsalt küsimus, mis me selle teadmisega peale hakkame.
Hiina kui Kuu või Päike
Ja lõpetuseks üks väike kunstiline vinjett. Eesti elanike nägemust Hiinast võib jagada tinglikult kolmeks.
Enamiku jaoks on Hiina midagi Kuu sarnast – jah selle olemasolekust ollakse teadlikud, mõnikord seda ka nähakse, ollakse isegi teadlik tema mõjust … kuid igapäevaselt Hiinale ei mõelda, sest ta ei puutu meie igapäevaellu.
Seejärel on väike entusiastide punt, kelle jaoks Hiina on pigem Päikese rollis – kõik tiirleb selle taevakeha ümber, kõik toimub tema tõttu. Ning lõpuks veelgi väiksem käputäis eksperte-ametnikke-poliitikuid, kes teavad nii Kuu kui Päikese olemasolust kuid peavad vajalikuks mõlemast mõistlikku distantsi hoida.
Seni on Eesti olnud Hiina algatustes osalemise osas väga passiivne – vastava uuringu kohaselt on Eesti sõna otseses mõttes viimasel kohal 16 Kesk- ja Ida-Euroopa riigi hulgas. Võttes arvesse hiinlaste põhjalikkust, võib eeldada, et sellist mahajäämust hakatakse parendama.
—
lugu ilmus siin
—
pildil loo autor koos Hiina 16+1 riikide mõttekodade võrgustiku direktoriga LIU Zuokui
No comments:
Post a Comment