Venemaal on ainult kaks liitlast – need on tema armee ja laevastik. Nii tavatseti Moskvas kõnelda suurte sõdade aegu. Väidetavalt olevat see lause omane ka Kremli praegusele peremehele – president Putinile. Kuid olgu Putiniga kuidas on, mida aga arvab Venemaa rahvas?
Mai lõpus avalikustas Venemaa üks usaldusväärsemaid avaliku arvamuse uuringu firmasid Levada Keskus järjekordsed küsitlusandmed. Et milliseid riike siis küsitletud inimesed nimetasid Venemaa suhtes sõbralikeks ja milliseid vaenulikult meelestatuiks.
Esivaenlane Eesti
Juba esmane pilk tulemustele (vt tabelit) on huvitav. Eriti tähelepanuväärne meie jaoks on kindlasti Eesti enda asend. Oleme taas ühes edetabelis esikohal. Seekord selle poolest, kui vaenulikuks venemaalased meid hindavad – tervelt 60%. Kas selle üle tuleks rõõmustada?
Lisaks esikohale võime enda arvele kirjutada veel ühe rekordi – antud uurimuse ajaloos pole seni veel keegi ületanud 50% piiri. Ehk siis, varem pole kellegi vaenulikkuses oldud nii üksmeelsed.
Sõprade poolel on pilt laialivalguvam. Veendumus senise suurima liitlase Valgevene sõbralikkuses on veidi kahvatunud, uueks suurimaks sõbraks tõuseb Kazahstan. Mõlemad Kremli liitlased geopoliitilistes mängudes, mille eesmärgiks Moskva võimu taastamine SRÜ ruumi üle.
Kinnistunud pilt
Nendest arvudest huvitavamgi on aga vaadelda sõpruse-vaenluse suhet. Ehk siis – kui kindlad on head venemaalased oma arvamuses. Kui näiteks üht ja sama riiki peetakse nii sõbraks kui vaenlaseks, siis on rahvas segaduses. Või teisisõnu – rahvale pole tema arvamust piisavalt hästi seletatud. Näiteks sobib Moldaavia, keda 4% peab sõbraks, 3% aga vaenlaseks. Teisest küljest, kui kõik see mees on kindel, et riik N on sõber või vaenlane, siis pole mingit segadust ega kõhklust – järelikult nii ka on. Seisukoht on kinnistunud.
Kui nüüd vaadata seda kinnistumust, siis muutub pilt veelgi põnevamaks. Sõprade edetabeli tipus suuri muudatusi ei toimu, aga nt sõber nr.7 Ukraina muutub korraga vaenlaseks. Seda, et Ukraina on sõber, arvas 11%, aga vaenulikuks pidas teda tervelt 23% vastanutest. Seega jääb tulemuseks -12.
Teisest küljest USA on vaenlane number 4, kogudes 35% vastuhääli, samas kui 6% pidas teda siiski liitlaseks. Ülejäänud vaenulike riikide edetabeli tipud (Gruusia, Leedu ja Läti) on samuti vähemalt mõne protsendi jaoks tajutavad sõbralikuna. Eesti on aga ka siin väljaspool konkurentsi. 60% vastuhääli ja ei ühtegi protsenti toetust. Ilmselt oleme puhta kurjuse kehastus.
Sõpru rohkem, aga ...
Kui nüüd vaadata seda kinnistumuskõverat tervikuna, siis jääb üle vaid tõdeda, et sõpru on Venemaal küll rohkem kui vaenlasi, ent viimaste osas on venemaalased palju kindlamad. Kui keskmine „sõbralikkuse määr” jääb vaid 8% juurde, siis keskmine vaenulikkus on ligi 23%.
Ehk kõige iseloomulikum rida küsitlustulemustest on see, kus kogunesid nende inimeste arvamus, kes leidsid, et Venemaal ei ole kas sõpru või vaenlasi. Sõprade-liitlaste puudumises olid kindlad 10% venemaalastest, vaenlaste puudumist pidas võimalikuks aga vaid 2%. Kõnekas vahe, kas pole?
Karmo Tüür
2.06.2007
Mai lõpus avalikustas Venemaa üks usaldusväärsemaid avaliku arvamuse uuringu firmasid Levada Keskus järjekordsed küsitlusandmed. Et milliseid riike siis küsitletud inimesed nimetasid Venemaa suhtes sõbralikeks ja milliseid vaenulikult meelestatuiks.
Esivaenlane Eesti
Juba esmane pilk tulemustele (vt tabelit) on huvitav. Eriti tähelepanuväärne meie jaoks on kindlasti Eesti enda asend. Oleme taas ühes edetabelis esikohal. Seekord selle poolest, kui vaenulikuks venemaalased meid hindavad – tervelt 60%. Kas selle üle tuleks rõõmustada?
Lisaks esikohale võime enda arvele kirjutada veel ühe rekordi – antud uurimuse ajaloos pole seni veel keegi ületanud 50% piiri. Ehk siis, varem pole kellegi vaenulikkuses oldud nii üksmeelsed.
Sõprade poolel on pilt laialivalguvam. Veendumus senise suurima liitlase Valgevene sõbralikkuses on veidi kahvatunud, uueks suurimaks sõbraks tõuseb Kazahstan. Mõlemad Kremli liitlased geopoliitilistes mängudes, mille eesmärgiks Moskva võimu taastamine SRÜ ruumi üle.
Kinnistunud pilt
Nendest arvudest huvitavamgi on aga vaadelda sõpruse-vaenluse suhet. Ehk siis – kui kindlad on head venemaalased oma arvamuses. Kui näiteks üht ja sama riiki peetakse nii sõbraks kui vaenlaseks, siis on rahvas segaduses. Või teisisõnu – rahvale pole tema arvamust piisavalt hästi seletatud. Näiteks sobib Moldaavia, keda 4% peab sõbraks, 3% aga vaenlaseks. Teisest küljest, kui kõik see mees on kindel, et riik N on sõber või vaenlane, siis pole mingit segadust ega kõhklust – järelikult nii ka on. Seisukoht on kinnistunud.
Kui nüüd vaadata seda kinnistumust, siis muutub pilt veelgi põnevamaks. Sõprade edetabeli tipus suuri muudatusi ei toimu, aga nt sõber nr.7 Ukraina muutub korraga vaenlaseks. Seda, et Ukraina on sõber, arvas 11%, aga vaenulikuks pidas teda tervelt 23% vastanutest. Seega jääb tulemuseks -12.
Teisest küljest USA on vaenlane number 4, kogudes 35% vastuhääli, samas kui 6% pidas teda siiski liitlaseks. Ülejäänud vaenulike riikide edetabeli tipud (Gruusia, Leedu ja Läti) on samuti vähemalt mõne protsendi jaoks tajutavad sõbralikuna. Eesti on aga ka siin väljaspool konkurentsi. 60% vastuhääli ja ei ühtegi protsenti toetust. Ilmselt oleme puhta kurjuse kehastus.
Sõpru rohkem, aga ...
Kui nüüd vaadata seda kinnistumuskõverat tervikuna, siis jääb üle vaid tõdeda, et sõpru on Venemaal küll rohkem kui vaenlasi, ent viimaste osas on venemaalased palju kindlamad. Kui keskmine „sõbralikkuse määr” jääb vaid 8% juurde, siis keskmine vaenulikkus on ligi 23%.
Ehk kõige iseloomulikum rida küsitlustulemustest on see, kus kogunesid nende inimeste arvamus, kes leidsid, et Venemaal ei ole kas sõpru või vaenlasi. Sõprade-liitlaste puudumises olid kindlad 10% venemaalastest, vaenlaste puudumist pidas võimalikuks aga vaid 2%. Kõnekas vahe, kas pole?
Karmo Tüür
2.06.2007
--------------
PS - proovin siia juurde eksperimendina panna ka ühe tabeli ja graafi
2 comments:
"Sõprade poolel on pilt laialivalguvam. Veendumus senise suurima liitlase Valgevene sõbralikkuses on veidi kahvatunud, uueks suurimaks sõbraks tõuseb Kazahstan."
ehk pisut meelevaldne, aga isiklik kogemus venelastega Taivanist on täpselt uurimise teemasse.
Siberi venelased, kellega Taoyanis kokku puutun, suhtlevad eelkõige omavahel.
kui aga kamraadidega tüli majja tekib, otsitakse üles Eesti ja Kasastan (mina olen kui puhver, tegelikult, sest räägin vene keelt ja hindan nende kombeid).
Kasastani peetakse küll pigem läänlikuks ehk siis mitte-venepäraseks, aga suhteid hoitakse tänu ühisele keeleruumile sellegipoolest; olgugi, et sõpruseks pole see kunagi kasvanud.
ja nii ongi imeline vaadata, kuidas mikrotasandi suhted kajastavad makrotasandi hoiakuid..
aitäh väga põhjaliku üloevaate eest, hr Karmo.
aga kazahhid ise - kuidas nemad suhtuvad? ma tean, et üldiselt Kazahstanis Pekingi-Hiinat kardetakse ... kas see hirm laieneb ka Taivani suhtes?
Post a Comment