Wednesday, June 20, 2007

Venemaa vastuseis raketitõrjele

Hiljuti lõppenud maailma juhtivate riikide ehk G8 kokkusaamine on pakkunud tavatult palju kõneainet. Põhiliselt on selleks alust andnud Venemaa Föderatsioon – ehk siis riik, kes tegelikult ei sobitu demokraatlike industriaalriikide hulka ei ühes ega teises mõttes.

Üheks enimkõneldud tahuks on olnud Valdimir Putini vastuseis USA kavale paigutada Ida-Euroopasse raketitõrje seadmeid. USA väidab, et neid on vaja, tõrjumaks võimalikku raketirünnakut nt Iraanist.

Venemaa poliitilised kommentaatorid naeravad taolise seletuse välja, öeldes et isegi kui Iraanil oleks mingeid massihävitusrelvi ja rakette, millega neid kuhugi lennutada, siis tõrjeseadmete paigutamine Ida-Euroopasse oleks äärmiselt ebatõhus nende tõrjumiseks. Ja sama soojaga väidavad, et tegelikult on tegu Venemaa vastu suunatud sammuga.

Jätkem kõrvale see ebaloogilisus, et kui radar Tshehhis ja raketid Poolas on kehvakesed ohjeldamaks Iraani, siis kuidas saavad nad olla piisavad, vähendamaks Venemaa sõjalist võimsust ja vaadakem, mis kogu selle laulu taga on.

Esiteks häirib Kremli strateege igasugune raketitõrje süsteem kui selline. Külma sõja ajal tagas stabiilsuse kahe vaenupoole vahel nn Mutually Assured Destruction ehk MAD. Peale selle, et maakeeli tähendab see Vastastikku Kindlustatud Hävitamist, on lühend veelgi kõnekam – ingliskeelne sõna MAD tähendab hullu. Hullumeelne on see loogika tõepoolest, ent toona see toimis. Sisuliselt tähendas MAD seda, et mõlemad pooled võisid olla kindlad, et ühe poole tuumarünnak toob kaasa teise poole samavõrdse rünnaku, tulemuseks – mõlema poole häving. Taoline kohutav arusaam hoidis tagasi mõlema poole tulipäid.

Niisiis, mõlemal poolel oli olemas absoluutse kindlusega tappev tuumanui. Juhul kui aga üks pool oleks suutnud endale soetada kilbi, mis teda kaitseks, oleks tasakaal rikutud. See oleks loonud olukorra, kus üks pool võib rünnata, kartmata teise poole vastulööki. See omakorda aga tähendas, et teisel, kilbita poolel aga võis tekkida soov rünnata ennetavalt, suunates oma esimese löögi tõrjesüsteemi pihta. Nii et raketikilbi ehitamine põhimõtteliselt hoopis vähendaks julgeolekut ja suurendaks sõjaohtu. Sellise klassikalise julgeolekudilemma vaimus on üles kasvanud enamik Venemaa praegusest sõjaväe-juhtkonnast.

Teiseks ei meeldi Moskvale see, et USA raketikilbi osasid soovitakse paigutada Ida-Euroopasse, eriti veel Poolasse. Poola on olnud Venemaa jaoks eriline pind tagu..... silmas ikka. On ju Poola pidevalt rõhutanud oma USA-meelsust, olles omamoodi USA eestkõnelejaks kogu Ida-Euroopas. Eriliselt ebameeldivaks muutus Poola aga Ukraina nn Oranzhi revolutsiooni aegu, mil Varssavi asus avalikult toetama Viktor Jushenko läänemeelset kurssi.

Kolmandaks aga häirib Moskvat see, et taaskord toimetatakse midagi tema endises tagahoovis ja seda ilma Venemaa käest küsimata. Jugoslaavia kriisist saadik on Venemaa üritanud ennast maksma panna, kuid seni edutult. Haava rebis veelgi lahti Balti riikide vastuvõtmine EL ja NATO liikmeks, ehkki Moskva andis korduvalt mõista, et siit jookseb nö punane joon, millest üle ei tohi astuda. Ja nüüd, justkui haavale soola raputades, teatab USA, et kavatseb siiakanti paigutada oma radareid ja rakette.

Venemaa soovib üha jõulisemalt taastada oma kõva tegija mainet. No vähemalt regionaalsetes asjades kaasarääkijana soovib ta end ikka näha. Nii tegigi Putin elegantse käigu. Kõigepealt ründas ta USA plaane ja siis pakkus omapoolse lahedusena raketitõrjeradari jaoks välja oma baasi Azerbaidzaanis. Asjaolu, et võimalikule stardikohale niivõrd lähedal paiknev radar jääb ilmselt ebatõhusaks, ei ole oluline. Putin on ilmutanud pandlikkust ning teinud omapoolse pakkumise.

Nüüd muutub asi huvitavaks. Kui George Bush ei nõustu Vladimir Putini pakkumisega, siis satub ta nende löögi alla, kes kinnitavad, et Venemaad ei tohi ärritada. Kui USA aga nõustub pakkumisega, näitab see selgelt, et Ida-Euroopa asjade ajamisel tuleb arvestada mitte niivõrd Washingtoni, kuivõrd Moskvaga.

Karmo Tüür
13.06.2007

No comments: