Ideaalmaailmas peaks mõned eluvaldkonnad olema poliitikavabad. Näiteks tervishoid, sport ja kunst. Piirideta arstid, olümpia-ideaalid ja muu säärane, teate küll.
Päris-elus suudetakse politiseerida aga kõik, isegi Eurovisioon, kui see nüüd sobiks kunstimaailma üheks veidravõitu esindajaks. Dopingusskandaalidest ja muudest pandeemiatest ei tahaks lausa rääkidagi, aga paraku just sellest viimasest tulebki praegu jutt.
Maailma Tervishoiu-organisatsioon (WHO) koos muude ÜRO allasutustega toodavad tavaliselt haigutama ajavaid uudiseid, mida vaevuvad jälgima vaid kitsa eriala spetsialistid. Praegu aga on see hallivõitu kontor suure poliitika keskpunktis ning seda mitte tervishoiu, vaid ikka vanade heade riikidevaheliste suhete tõttu.
Taiwan kui sobimatu õpetaja
Hetkel on mõistagi peamiseks teemaks COVID-19 nimeline viirus ning ülevaade sellest, kes kuidas sellega on hakkama saanud. Otse loomulikult oleks mõistlik ära kuulata need, kes on kõige edukamad olnud, selleks et midagi õppida.
Edukaim on olnud Taiwan. Oma 24 mln elaniku juures on neil teadaolevalt vaid 400 nakatunut ning 7 surmajuhtumit. Ning erinevalt mõnest muust riigist (nt Põhja-Korea, Venemaa ja Hiina), pole ka erilist põhjust nendes arvudes kahelda.
Paraku pole aga Taiwani kutsumine WHO vastavale assambleele kuidagi mõeldav, kuna sellele seisab teravasti vastu puna-Hiina. Kahe Hiina loo lahtirääkimine viiks meid loo põhiteemast kaugele, seega olgu vaid öeldud, et Peking loeb Taiwanit oma allumatuks provintsiks.
Kas Taiwani meetod sobiks meile?
Jätame hetkeks kõrvale selle poliitilise vastasseisu ning vaatame, kuidas Taiwan selle muljetavaldava tulemuse siis saavutas.
Alustame sellest, et Taiwan ei pannud kõiki ja kõike lukku. Nö tavakodaniku jaoks jätkub elu laias laastus tavapärases rütmis, kui jätta kõrvale paar asja: pidev temperatuurimõõtmine ning totaalne jälgimine. Iga saare asukas peab endaga kaasas kandma mobiili, mille abil kaardistatakse tema liikumine ja konktaktid. Kui sul pole nutitelefoni, siis see sulle antakse. Ning hoidku taevas selle eest, kui sa peaks laskma sellel kas aku tühjaks saada või koju jääda.
Taiwan läks nö peenjuhtimise mudeli peale, kus rangelt isoleeritakse ainult haigestunud inimesed ja veidi leebemalt need, kes on haigestunuga kokku puutunud. Selleks ongi vaja seda totaalset liikumiskontrolli, et momentaalselt peale haigestumise ilmumist saada kätte ka need, kes on nakkusekandjaga kokku puutunud.
Totaalne kontroll ja totaalne läbipaistvus
Eriti imetabane on see, kuidas on ühildatud totaalne kontroll, läbipaistvus, tehnoloogiline võimekus ja inimressursid. Kogu infomassiiv on online kõigile jälgitav, välja arvatud jälgimisaluste täisnimed. Mitte lihtsalt kättesaadav, vaid ka kaartidel jälgitav, et oleks võimalik end ja lähedasi kaitsta.
Kokku ühildati nii mobiilside andmestik, krediitkaardi kasutamise raportid, politsei- ja tervishoiu-andmebaasid ning saavutati tulemus, kus igale väiksemagi ohusignaaliga inimesele helistatakse korduvalt päeva jooksul. Ning juhul kui süsteem arvab, et sa oled mobiili koju jätnud vms, siis on politseipatrull kohe ukse taga.
Kas see kogemus vääriks lähemalt tutvumist? Kindlasti! Taiwani osalemise küsimus lükati nüüd poole aasta võrra edasi. Siis seisab jälle ees moment, kui ka Eestil oleks vähemalt võimalus valida, keda toetada, kas Taiwanit või Hiinat.
Lihtsalt taustaks olgu öeldud, et Taiwan saatis Eestile meditsiinilisi maske, mis meil suunati häbelikult Punase Risti kaudu Saaremaa hädakoldesse. Hiinast ostetud ja vähese kasuteguriga maske käis aga valitsus pidulikult vastu võtmas.
Nii et, kumma toetamise siis valib Eesti?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment