Разбор полётов: USA, ÜRO, Iisrael, Saksamaa

- küsimustele, mida USA uus president teeb, tuleks kõigepealt vastata, et seni pole veel selles riigis ametis uus president, vaid ikka Joe Biden. Huvitav on vaadata, kas nüüd, kui tema pea kohal enam ei ripu oht rikkuda ära valimiskampaaniat, suudab ta midagi muuta oma senises otsustamatuse-kuvandis. Donalt Trump aga pole tehniliselt võttes veel valitudki, seda teeb alles valijameeste kogu, kuid loomulikult Trump paneb juba kokku oma tulevast meeskonda ning meediatähelepanu koondub peamiselt sellele

- Iga-aastane ÜRO kliimakonverents on kummaline nähtus, mis tegeleb justkui järjest olulisema teemaga, fossiilkütuste kasutamise tagajärjega ilmastikule ... ainult et samal ajal fossiilkütuste kasutamine aiva suureneb

- Amsterdamis toimunud pisike märul (jalgpallimatši järel toimunud kaklus) on ühest küljest lihtlabane kuritegu (mitte "huligaansus"), teisalt aga eksponeeritakse peamiselt selle ühte poolt, Iisraeli-vastast olemust

- Saksamaal liigub asi erakorraliste valimiste suunas, mille tulemusena aga ilmselt jääb kantslerikoht ikka sama erakonna kätte, kuid ka siin võib tulemuseks olla uue ja otsuse-julgema mehe saamine ametisse

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: USA, Gruusia, Moldova, Iraan

- USA presidendivalimised andsid politoloogilises mõttes tõhusa tulemuse: demokraatia toimib, poliitilised jõud võimu juures vahelduvad ning peavad oma vigadest õppima (sõltumata sellest, kas valimiste tulemus on "meeldiv" või mitte)

- Gruusias on risti vastupidine olukord, võimupartei on hetkel klammerdunud võimu külge ja üritab teerulliga üle sõita protseduuri-reeglitest, aga need reeglid on esindusdemokraatia alustala

- Moldova ülihaavatav võim muutis ennast kahjuks nende valimiste kaudu protseduurilises mõttes veelgi haavatavamaks/rünnatavamaks, ehkki ametlik tulemus on "meeldiv", kui sellist terminit on kohane kasutada

- väited Iraani võimalikust maavägede löögist Iisraeli vastu kõlavad millegi jaburana, aga väidetavalt olla just see plaanis

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Эпицентр: USA presidendivalimistest

Lähenevatest presidendivalimistest USA's peab mõnikord rääkima ka russoloog. Oma mätta otsast teadsin lisada, et VF kodanike hulgas läbi viidud uuring näitas 8% toetust Harrisele ja 37% Trumpile. Venemaa sotsioloogia peegeldab üldiselt seda, mida näitab telekas.

VF riigimeedia üldine narratiiv on, et "mõlemad on halvad, kusjuures USA enda jaoks, sest mõlemad lõhestavad ühiskonda", kuid pigem toetatakse Trumpi. See on ka mõistetav, sest kui tuleb valida kahe halva vahel, siis pigem toetatakse teadaolevat halba, kui tundmatut halba.

Eri kandidaatidele vastasmärgiliste omaduste omistamine on loomulik, saavutamaks intriigi. Nii on vene meedias Harrisele omistatud globalisti ja Trumpile antiglobalisti tiitel. Minu hinnangul on aga see vale rõhuastetus. Õigem oleks öelda, et Harris on institutsionalist (usub kehtivate rahvusvaheliste organistatsioonide ja lepete toimimisse) ja Trump anti-institutsionalist (ei usu vanade lepete süsteemi, sooib need asendada millegi muuga, tõsi küll mitte kuigi täpselt seletades, et millega).

Lõpuks aga seletasin, et kujutelm, nagu nende valimiste järel avaneks "vale valiku" korral põrgu väravad ja maailm saaks hukka, on pehmelt öeldes liialdatud.

---

saatesse sissehelistanud inimeste eelistus oli 71% Trumpi ja 29% Harrise poolt
---
Saade järelvaadatav siit

Разбор полётов: Gruusia, Leedu, Bulgaaria, Usbekistan, Moldova, BRICS

- Gruusia parlamendivalimised tõid kaasa omamoodi patiseisu, mille tagajärjeks võib saada nii uue parlamendi koosseisu töö algus, erakorralised valimised kui ka uut reeglite aluselt toimuvad presidendivalimised. Kas ja kuidas Gruusia võimupartei olukorrast välja tuleb, me veel ei tea

- põgusalt valimistest Leedus, Bulgaarias, Usbekistanis ja Moldovas

- BRICS kohtumine Kaasanis: vaieldamatu diplomaatiline võit Puutinile selle ürituse toimumise näol; lisaks sellele poolpehme võidukesena kokkulepe kunagi luua alternatiivne teraviljabörs ... ja peale seda palju tühju unistusi. VF peamine lootus kokkuleppest minna üle mingile uuele alternatiivsele maksesüsteemile jooksis liiva, sest ükski teine osapool pole sellest kas huvitatud või on suisa vastu.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulata siit.

Kuku raadios Gruusiast, Ukrainast, Ungarist, Koreast ja Venemaast

Gruusia valimistulemused on paljud lääneriigid rääkimata sealsest opositsioonist seadnud kahtluse alla ja ilmselt õigustatult. President on öelnud, et ta ei ole valimistulemustega nõus. Kas Gruusia riigipeal on üldse võimalik kuidagi otseselt seda protsessi mõjutada?

Teoreetiliselt võimaldab Gruusia kehtiv põhiseadus tal siiski midagi ette võtta lisaks sellele, et rahvast tänavatele meelt avaldama kutsuda.

Üks asi on presidendi enda võimalused põhiseaduse raames midagi ära teha – neid võimalusi on vähe, Gruusia on muutnud oma põhiseadust sel moel, et isegi nt enamik presidendi otsuseid peab saama peaministri kaas-allkirja, et hakata kehtima.

Kuid nt praegu valimiste järel peaks tööd alustama parlament, mille esimese istungi peab välja kuulutama president – vähemalt teoreetiliselt on tal võimalus seda mitte teha. Teiseks uue valitsusjuhi määramine – selle kandidaadi peab esitama peaministri büroo, seejärel kooskõlastama parlament ja lõpuks kinnitama president – jällegi vähemalt teoreetiliselt on tal võimalus seda mitte teha, vähemalt mitte kohe.

Gruusia põhiseaduses on aga hoopis teine säte, mille kohaselt parlament saab tööd alustada, kui selle otsuse on heaks kiitnud 2/3 parlamendi enda koosseisust – praegusel võimuparteil on aga vaid alla 60% kohtadest. Nii et kui opositsiooniparteid on järjekindlad, siis nad võivad blokeerida parlamendi töölehakkamist sel määral, et presidendil on võimalik parlament laiali saata ja välja kuulutada erakorralised valimised.

Mis mängu mängib õigupoolest Ungari peaminister Viktor Orban? Milleks oli tal vaja sõita valimiste järel pealinna Thbilisisse, et kiita grusiine „rahu poolt hääletamise puhul“?

Mida Orban sellega õigupoolest poliitiliselt saavutada soovib või püüab?

Orban ajab sellega eelkõige oma asja, kasutab võimalust näidata ennast kui tugevat, sõnakat ja juhitamatut liidrit, sellist omamoodi Euroopa Trumpi. Mh kasutab ta ära seda, et tema praegune roll Euroopa Liidu eesistuja riigi riigipeana annab tema sõitudele ja sõnadele tavapärasest veelgi rohkem tähelepanu. Kasutab ära seda, et rääkides vastu Euroopa liidu enamuse arvamusele, saab ta veel rohkem tähelepanu.

Ühest küljest kordab ta Kremli keskset sõnumit – iga katse eemalduda Moskvast suurendab tõenäosust, et kordub nö Ukraina stsenaarium, et tuleb leppida Moskva survega või muidu tuleb sõda. Kuid ma tahaks siis arvata, et ta ei tee seda niivõrd Moskva juhtnööride järgi, vaid et ta päriselt arvab, et nii on Ungarile parem.

Ukrainas jätkub sõda, aga see sõda on juba ammu kandunud ka Venemaale. Teisipäevane uudis kuulub justkui ulmevaldkonda, kuid ei ole seda. Droonirünnak süütas Tšetšeenimaal Vladimir Putini nimelise Vene erivägede akadeemia. Sellised teated võiksid ju ühel hetkel Venemaa elanike mõttemalli mõjutama hakata?

Viimane Levada keskuse uuring, mille tulemused avaldati 10 päeva tagasi, näitab meie jaoks siiski masendavaid tulemusi. President Putini usaldab 80 protsenti, armeed 69 protsenti ning julgeolekut 63 protsenti küsitletutest.

Ei need ei hakka kunagi mõjutama kriitiliselt suurt massi venemaalaste mõttemalli, sest esiteks see kõik toimub ikkagi kuskil kaugel, mitte aga nende kodudes. Pealegi oluline on see, kuidas asja peegeldab venemaa riigimeedia. Selles ei kajastata Ukraina vasturünnakuid kui midagi olulist, vaid räägitakse sellest, kuidas Venemaa “vabastab” ühe asula teise järel ning kuidas on vaja koonduda, mobiliseeruda, olla patrioot ning et kõik kulgeb plaani kohaselt.

Ukraina presidendi administratsioon omakorda teatas, et rahuläbirääkimiste alustamise eelduseks Venemaaga on agressori tagasitõmbumine joonele, millelt nad 2022. aasta 24. veebruaril sissetungi alustasid. Venemaa sellele ettepanekule ilmselt isegi ei vasta?

See tõlgendus ei tähenda varasemaid territoriaalseid loovutamisi Venemaale? Ega Ukraina Krimmi jätmist tõsiselt ei kaalu?

Ma arvan, et siin tasub vaadata tõsiselt otsa sellele sõnumile, mida on hakatud viimasel ajal üha enam levitama – Saksamaa näide. Et Saksamaa pidi ajutiselt loovutama ida-poolsed alad, saavutades seeläbi nii NATO liikmelisuse kui ka euroopaliku arenguvektori ning pidi seejärel ootama piinavalt kaua, kuni saavutas taasliitumise. See on kole ja paljuski kohmakas võrdlus, sest olud on radikaalselt teised, aga ikkagi, see on üks võimalus toimuvat tõlgendada.

Pealegi võib siin taga olla ka lihtsam, kuid küünilisem tõlgendus – Zelenskõi meeskond üritab praegu iga hinna eest hoida initsiatiivi enda käes, et maailm arutaks Ukraina rahuplaani, mitte vene, hiina või misiganes muu plaani üle.

Venemaa omakorda edeneb Ida-Ukrainas vaikselt edasi. Ma ei tea, kui palju aitavad sellele kaasa teated Ukraina piirile koondatud enam kui kümnest tuhandest Põhja-Korea sõdurist, aga Venemaa ja Põhja-Korea suhted on võtnud uue mõõtme. Venemaa peab selle eest midagi päris palju vastu andma. Raha? Naftat?

Teisipäeval saabus Moskvasse ametlikule visiidile ka selle stalinistliku riigi välisminister. Põhja-Korea sõjaväelaste saatmine võõra riigi vastu agressioonile võiks anda Lõuna-Koreale justkui hingetõmbeaega?

Venemaa peab praegu igasuguse välis-suhtluse eest andma palju ja odavalt. Eelkõige ma arvan aga, et Põhja-Korea režiimi huvitab eelkõige tehnoloogia, nii raketi- kui tuumavaldkonnas ning selles osas on Venemaa vaatamata kõigele arvestatav tegija.

Mingis mõttes aga ma arvan, et seda kõike saab tõlgendada ka kui Venemaa mängu Hiina suunal. Et kui siiani oli kuri-Korea jaoks Peking ainuke nö vanem vend, siis nüüd saab vähemalt osalt selle rolli endale Moskva ja Hiina kontroll selle kurja aktiivi üle väheneb. Sel moel loob kagebiitlik Moskva klassikalise kahetaktilise oukorra: alguses luuakse “probleem” ja siis ollakse nõus seda arutama. Võimalik, et sel moel loodab Moskva saada endale paremaid kauplemispositsioone suhetes Pekingiga

Mis aga puudutab Lõuna-Korea aspekti, siis on tulemus “hingetõmbeajale” vastupidine. Lõuna-Korea jaoks tähendab see vajadust kui mitte vastustada, siis vähemalt väga täpselt jälgida, et missuguseid sõjalisi võimekusi võib nende põhjanaaber selle sõja käigus omandada, kasvõi nt droonivõimekuse ja droonitõrjevõimekus osas.

---

saatejuhid Ainar Ruussaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Koread, Moldova, BRICS, Navalnaja

- kas kaks Koread võivad hakata Ukrainas omavahel mõõtu võtma?

- Moldova napp eurorefendum ja presidendivalimiste esimene voor

- BRICS või õigemini seekord RICS kogunemine

- Aleksei Naval'nõi lesk justkui nagu väga tinglikult, et võib kandideerida Venemaa presidendiks

Saatejuht Pael Ivanov, rääkimas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

See sõda pole läbi

Nii kurb kui see ka pole, ei saa tegelikult ükki sõda kunagi päris otsa. Eelmise sõja väljund saab uue sõja sisendiks. Ühe võidu „õiglus“ muutub teise „ebaõigluseks“, mida minnakse jälle lahendama, relv käes. Heal juhul on see inforelv ja poliitiline allutamine, halvemal juhul kineetiline ja surmakülvav vallutamine.

Poliitilise allutamise näited ei pruugi seejuures olla vähem-surmavamad, kuid see toimub väikese ajalise viitega. Eesti Wabariigi allaneelamine II MS käigus Moskva poolt toimus esmapilgul ju veretult (võimaldades Moskval rääkida „vabatahtlikkusest), kuid sellele järgenud repressioonid võtsid ja purustasid ehk rohkemgi elusid kui seda teinuks sõda.

Täägihaavadest mõneti sügavamadki on aga mentaalsed. Vägivalla ohvrite teadvuses toimuvad mõnikord hämmastavad muutused, mille käigus asendatakse enda mõttemaailm vägivalduri omaga, võetakse see omaks ja korratakse veel aastakümneid ja põlvkondigi hiljem kui tõde.

Slovakkia mälupoliitilised otsused

Slovakkia on selle moondumise näitelava praegusel hetkel. Mõni päev tagasi toimus seal ühe lahingoperatsiooni mälestusüritus (Karpaatia-Dukla operatsioon). Tõsi, tegu oli tõepoolest olulise ja dramaatilise pisoodiga suurest sõjast, kuid sõja-ajaloolised aspektid pole selle loo kontekstis olulised.

Oluline on see hinnangute pilv, mis nüüdsel mälupoliitilisel üritusel õhku paisati. Ning veelgi enam, nende hinnangute reaalsed tulemused tänapäevastes poliitilistes otsustes. Ning kõige olulisem – need on julgeolekupoliitilised otsused, millel on kaugelt laiem mõju kui ainult kitsalt Slovakkia riigipiiride sisse jäävad.

Jätan teadlikult mainimata nende mõtete ütlejate nimed (sest see viiks fookuse isikutele, mitte ideedele). Soovi korral võib hõlpsa vaevaga lugeda guugeltõlke abil läbi sündmust kajastanud loo ning leida vajalikud tsitaadid ja nimed.

„Vabadus tuli idast“

„Vabadus tuli idast ja mitte miski ei saa seda fakti muuta“ – see on see peamine lause ja kokkuvõte, mis tasub esile tuua.

Miks see on nii oluline? Aga sellepärast, et see seletab tänaseid poliitilisi otsuseid. Ning peamine – ühte otsust, lubadust blokeerida Ukraina liitumine NATO’ga.

Selle lihtsa, et mitte öelda primitiivse ideologeemi kohaselt päästis hea NSVL Slovakkia kurja Saksamaa käest. Ning et nüüd ei tohi Slovakkia tänutäheks lubada praeguse Venemaa huvide kahjustamist NATO laienemise ja Ukraina pääsemise läbi Vene Impeeriumi alt.

Kogu mõtteväärastumus seisneb selle kahetises määratluses „hea“ ja „halb“. See on puhtalt NSVL libatõe omaksvõtmine. Tolles sõjas polnud „head“ ja „halba“ poolt. Oli kaks kuritegelikku režiimi, kes soovisid omavahel Euroopat jagada ning läksid selle käigus tülli ja omavahelisse sõtta.

Mälupoliitika kui relv

Lääneriikide roll selle kahepoolse hiigelsõja mahasurumisel andis võimaluse NSVL’il hakata rääkima endast kui „heast“, kes surus maha „halva“ Saksamaa. Sildistades vennas-sotsialistliku Saksamaa värdterminiga „fašistlik“, suutis Moskva luua oma loo.

Ja näete see lugu leiab siiani järgijaid. Slovakkia juhtkonnas on mehed, kes vaatamata sellele, et nad sündisid põlvkond peale II MS lõppu, jätkavad selle loo rääkimist. Ja mis peamine, langetavad selle loo baasil tänaseid otsuseid.

Väikese teemarikkujana viskan siia teksti lõppu aga väikese vimka. Mõistagi ei saa välistada, et Slovakkia juhid proovivad „Türgit teha“ – blokeeris ju viimane Rootsi ja Soome liitumise NATO’ga, kuid hiljem selgus, et tegu oli kauplemiskäitumisega. Või nagu Ungari blokeeris Ukrainale abiandmise paketi, pressides välja järeleandmisi endale.

Tulles aga tagasi loo põhiteema juurde – II Maailmasõja pärand mõjutab praeguse Vene agressioonisõja kulgu. Moskva teab seda ja kasutab ära. Seega – see sõda pole veel läbi.

---

lugu ilmus siin