Tehingute diplomaatias pole mitte midagi uut. Tegelikult isegi vastupidi, see on püüdlikult ära unustatud vana. Või vähemalt meie siin kultuuri-ruumis, mida märgistatakse kui „kollektiivne Lääs“, oleme üritanud seda ära unustada kui midagi iganenut ja isegi kahjulikku.
Peale Maailmasõdade veriseid kogemusi sündis arusaam, et koostööline diplomaatia (
cooperative diplomacy) on midagi turvalisemat, et mitte öelda tsiviliseeritumat kui varasem tehingute diplomaatia (
transactional diplomacy). Et kollektiivsete reeglite, omamoodi idealistlike põhimõtete järgimine on turvalisem kui otseste kahe- või mitmepoolsete kauplemiste/survestamiste kombinatsioon.
Tehingupõhine läbikäimine naabritega on iidne ja arusaadav suhtlusvorm alates ammustest aegadest, mida rahvusvahelisi suhteid uurivate akadeemiliste munapeade kõnepruugis nimetatakse premodernseks, riikide-eelseks. Olgu selleks siis lihtsalt kauplemismudel „meie poolt on odaotsad, teie poolt karusnahad“. Või pisut keerukam ühistegevus, mis vaatas kaugemale ühekordsest transaktsioonist, midagi esmaste liitudeni välja (teene teene vastu, sina liitud minuga sellel sõjakäigul, mina toetan sind teisel.)
Muudatused pole enamasti kõigile vastuvõetavad Rahvusriikide ajastul alates XVII saj – nn modernsel etapil – kujunes juba välja kaasaegsem diplomaatia. Saadikute lähetamine, pikad ja keerulised läbirääkimised kuni nn kontsert-diplomaatiani XIX saj täitsid tegelikult ikka sedasama rolli. Oli vaja kokku leppida, missuguse hinnaga oli võimalik mingi kokkulepe saavutada. Või siis teada anda, et „kui auväärne partner pole meie tingimustega nõus, siis juhtub see!“ Noh näiteks juhtub sõda.
Riikidevahelisi liite on sõlmitud ja reedetud läbi aegade rohkem kui mahuks priskema raamatugi sisse, lühikesest leheloost rääkimata. Kuid peamine on vast aruaadav – kuigi mõnikord lepiti kokku tegutseda isegi mitte lihtsalt teene-teene vastu olukorras, jäid lõppeks peale ikkagi ühepoolsed ja muutuvad huvid ja/või suisa emotsioonid.
Sellel ajastul, mida siinsamas Läänes on tõlgendatud kui „postmodernset“ ehk riikideüleste ja reeglitepõhiste kokkulepete etappi, jõuti mitmes mõttes unistuste aega. Seda, mida nimetati universalismiks, ehk et iga inimesel ja riigil on ühesugused õigused ning neid ei peaks enam saama sundima leppima ebaõiglaste diilide raamistikku.
Loomulikud tagasilöögid Kui nüüd kõik see eelnev võib luua mulje, et tegemist on ühtse ja üldise evolutsioonilise arenguga, millest kõik peaksid samamoodi aru saama, siis nii see pole mitte. Aastatuhandete pikkune tehingute põhise suhtluse traditsioon pole kuhugi kadunud. Pigem vastupidi, selle mudeli õigeks pidajad peavad enda vastuseisu reeglitepõhisele maailmale mitte mingiks „kontrrevolutsiooniks“, vaid õiglaseks ja suisa üllaks naasemiseks juurte ja õigluse juurde.
Veelgi enam, suur osa maailmast, mida praegu üks seltskond nimetab lausa „maailma enamuseks“ pole Lääne klubidele omast koostöödiplomaatiat kunagi omaks võtnudki. Olgu selleks näiteks Hiina oma „üks tee, üks vöö“ variprojektiga, mis tegelikult näeb ette riik riigi järel endale majanduslikku allutamist. Või India oma mitte-ühinemis / multivektori poliitikaga ja selle näitena kasvõi vene naftale kodusadama teenuse pakkumisega.
Ja no mõistagi on nn kollektiivse Lääne enda sees tinglikke „kontrrevolutsionääre“, kes konservatiivsuse sildi all kasutavad ära lihtsat ning inimlikku soovi naasta kõige harjumuspärase juurde. Need mõttevoolud, keda liberaalsema silma- ja ilmavaatega inimesed pahaselt puristades tagurlikeks peavad, mõistmata et universalism ja koostööline diplomaatia on paljude jaoks sama arusaamatu kui jutustus ÜRO’st pärisinimesele.
Mis on siis kogu selle targutuse kokkuvõte? Aga see, et reeglitepõhine maailm on umbes samasuguse ajaprooviga nagu heaoluriik või universaalne pensionisüsteem. Et vara on veel hinnata selle uuendusliku mudeli jätkusuutlikkust. Mitte uus maailmakord pole sündimas, vaid vana ja harjumuspärane tõstab taas pead.
