Kuna see toimus juba ammu, siis lühike meeldetuletus ilma liigsetesse detailidesse laskumata. Tehingust hakati murelikult rääkima peale Venemaa sissetungi Gruusiasse 2008.a augustis. Üks kõrge vene sõjaväelane mainis, et kui need kaks kopterikandjat olnuks neil juba käes, siis oleks kogu operatsioon aega võtnud 45 minutit ning Moskva oleks oma tahtmise saavutanud.
Vaatamata sellele ajas toonane Prantsusmaa juhtkond asja edasi ning 2011.a allkirjastati diil laevade müügiks, Moskva maksis tehingu kinni ning asus ette valmistama nii meeskondi kui kaisid uute laevade jaoks.
Vahepeal aga läks asi Ukrainas kuumaks ning Moska võttis 2014.a lauasahtlist välja ammu ettevalmistatud plaani Krimmi kaaperdamiseks. Ühe soojaga asuti rääkima ka Novorossija loomisest ida-Ukraina territooriumile, lootes rajada maismaasilda poolsaareni ning võimalusel kaugemalegi, kuni Transnistriani, lõigates nii Ukraina ära Mustast merest.
Võib vaid oletada, kui suurt rolli pidanuks see uus loodetav sõjaline võimekus Mistralide näol mängima Krimmi/Novorossija projekti jõustamises ning kas selle järel oleks enam olnud põhjust Ukraina iseseisvusest üleüldse rääkida.
Õnneks aga kasvas rahvusvaheline surve Prantsusmaale piisavalt suureks ning esimene teadaolev kaasaegse sõjatehnika müük NATO riigilt Moskva agressorile tühistati 2015.a. Prantsusmaa hüvitas nii ettemakse kui muud kaudsed kulud ja müüs alused hoopis Egiptusele.
Olemata sõjandus-ekspert, võin vaid oletada, kas see vangerdus viis omakorda järgmise diilini, kus Türgi soetas Venemaa käest õhutõrjekompleksid S-400 2017.a. Tegu oli jällegi esmakordse teadaoleva taolise sõjatehnika diiliga NATO riigi ja Venemaa vahel, ainult et nüüd oli ostjaks NATO riik. Kuid see kopterikandjate järellainetuse uurimine viiks meid kursilt kõrvale ja seega pole hetkel oluline.
Oluline on aga see, et Prantsusmaa avalik survestamine diilitamise eest Venemaaga oli täiesti avalik ja loomulik protsess. Isegi vaoshoitud eesti publik pidas õigeks korraldada 2014.a meeleavalduse Prantsusmaa saatkonna ees tehingu vastu.
Nüüd, aastaid hiljem ja Venemaa jätkuva sõja raames Ukraina vastu kõlavad aga Eestis hääled, et USA praeguse administratsiooni diilitegemist Moskvaga tuleks mõista ja isegi toetada. Et selle vastu hääletegemine on kurjast ning et meie peamise liitlase ärritamine pole mõistlik.
Ma ei oska tõepoolest läbi näha, kas see diilitamine võib olla üks uskumatult peenike lõks, millesse tahetakse Venemaad tõmmata. Kuid mulle tundub kohane esitada küsimus – kas meil on siis väärtuste põhine välispoliitika või mitte? Kui me ühte diili panime avalikult pahaks ja nüüd teise puhul tõmbame saba jalge vahele, kas me siis ei muutu mitte tuulelipu sarnaseks Mistrali mastis?
---
lugu ilmus siin