Ökosurm ja kuriusklikkus

Kuriusklikkusest olete kuulnud? Noh sellest, kui inimene on oma „hea ja õige“ sõnumi levitamisel äärmuslikult nõudlik enda ja teiste vastu, nõudes karmilt reeglitest kinnipidamist ja karistades kurjalt ning innukalt iga eksimuse eest nii ennast kui teisi. Eriti tigedalt ollakse meelestatud nende vastu, kes justkui oleks usukaaslased, aga viljelevad seda kuidagi „valesti“, mida iganes see ka ei tähendaks. Muuseas, enamik kõige verisemaid ususõdu peetakse ühe religiooni piires, surudes maha igasuguseid sektante ja valestimõtlejaid.

Kurjaks ja lolliks saab minna iga idee ja ideoloogia järgimises, olgu selleks loomaõiguslus või rahvuslus, veganlus või globalismus, sallivus või üleüldine rohe-öko-looduspärasus. Eriti kentsakaks muudab asja see, et kõiki neid erinevaid usundeid mingi teema olulisusest viljeletakse moevooluna, kampaaniakorras, muutes algselt ehk isegi mõistliku mõtte naeruväärseks.

Kampaaniakorras mõtlemispidur

Mõned inimpõlved tagasi viljeleti ka siinsel jahedal paemaastikul maisikasvatust, sest et ... noh oli selline kampaania! Abstraktsevõitu nõukogude võim olla otsustanud põllumajandust turgutada maisikasvatuse kaudu, mis pidanuks andma nii sööki kui sööta rohkem kui varem. Täiesti reaalsed ja justkui mõistuslikud, kuid see-eest innukad kohalikud seltsimehed üritasid tabada konjunktuuri ja tormasid kündma ja külvama, käigupealt valetades kõiki arvandmeid suuremaks. Enamik sai aru toimuva naeruväärsust, kuid iseseisvalt mõtlemise võime oli pidurdatud kollektiivse innukuse poolt.

Mingi aeg hiljem vaimustuti sünteetikast, keemiast, plastikust ja kõigest sellest, mis pidi muutma inimese vabaks looduse ebatäiuslikkusest. Tööstuslikus koguses toodeti nailonit ja krimpleeni, millest õmmeldud kleidid ja ülikonnad elavad ilmselt üle ka maailmalõpu, ilma et nad kortsuks või laguneks. Nüüd ollakse jõutud selle vastandmärgilisuseni, tagasi linaste hamede juurde ja plastikupõlgamiseni.

Tormakalt tervitati avanevat maailma, piiriüleseid toimimisi ... selleks et veidi hiljem viskuda müüride ehitamise õhinasse. Kõige selle juures ilmutades sellist kuriusklikkust, fanaatilisusesse kalduvat agarust, et ükski ohver ei näi olevat liiast, saavutamaks püha eesmärki.

Ühe masina lugu

Kogu selle teoreetilise ilukõne lõpuks räägin lihtsa olmelise loo, mis ajendas kogu seda mõttekäiku tekstiks kujundama.

Ka minu majapidamises on olemas nõudepesumasin. Sest et mugav ja olla loodussäästlikum kah. Et noh vett kulub vähem ja isegi sellesama vee soojendamiseks läheb vähem energiat. Nii et igati win-win olukord, onju.

Palja veega aga hakkama ei saa, vaja on ka nõudepesuvahendit, nt tablettide kujul. Mõistlik mõte näib nagu olevat võtta neid ökoloogilisemaid, eksole? Noh et ega me ju ei tea, milles see ökoloogilisus seisneb, aga enda südametunnistus nagu rahulikum.

Aga näedsa, igal valikul on oma tagajärjed. Need va ökoloogilised tabletid jätavad nõud hallimaks ning mis peamine – filtrid ummistuvad ja andurid ei anna õigeid signaale, sest et need ökotabletid ei lahusta nii efektiivselt rasva.

Isemõtleva masina koostöövõime sinuga väheneb, sest ta ei allu mitte ainult sinu tahtele ja nupulevajutusele, vaid omaenda andurite poolt kogutud infole. Ja nüüd on minu kui tarbija ees kaks valikut – kas pesta masin läbi mingi karmi keemiaga – mis tasalülitab kogu keskkonnasäästlikuse – või tunnistada, et minu masin suri ökosurma. Ning osta uus masin. Hirmus ökoloogiline jällegi, kas pole?

Tsiviliseeritus vs ohjeldamatus

Tsiviliseeritust iseloomustab minu jaoks vaoshoitus, tasakaalukus, hillitsetus. Mh ka moevooludest, eriti nende radikaalsematest, ideologiseeritumatest hoidumine. Tsiviliseerituse vastand on sellel teljestikul ohjeldamatus, äärmuslikkus, räuskamine ja vägivaldsus. Praeguses rohevaimustuses jõutakse aga selleni, et looduse eest ja reostuse vastu võideldakse seal, kus asjad niigi laias laastus korras.

Ahjukütte vastu võitlemine põhjamaises kliimas ja hõredates väikelinnades on ajulage, samas kui metsad hävinevad hoopis mujal, kus rahvast palju rohkem ja primitiivsemal moel majandamas. Kuue prügikasti ja reguleeritud komposteerimise nõudmine näib otsuse- ja sihikindla tegutsemisena, samas kui absoluutne enamik jäätmeid tekib ja läheb otse ookeanisse sootuks mujal.

Kõik see meenutab halenaljakat olukorda, kus kadunud võtmeid otsitakse laternaposti all, sest siin on valge, aga mitte seal, kus need võtmed ära kaotati. Tulemusena võib ökosurma surra mitte vaid üks õnnetu nõudepesumasin, vaid terved ettevõtted või majandusharud. Ning needsamad rohesõdurid tarbivad (rasvastes jutumärkides) „rohetooteid“ alates elektrist kuni autodeni, mille looduslik jalajälg paikneb lihtsalt seal kuskil mujal, väljaspool mugavat ja turvalist laternaposti alust ala.

---

lugu ilmus siin

Sõltuvussõnad

Me sõltume sõnadest. Nendest omamoodi maamärkidest, mis rahustavad ja annavad turvatunnet, et viibime tuttaval maastikul. Umbes nii nagu bussipingil tukastusest ärgates viskame äreva kiirpilgu aknasse, veendumaks et kus viibime. Nähes tuttavaid kohti, lõdestume, sest teame kus viibime ja et kontrollime olukorda.

Hea kamraad jagas tögamisi Supilinna päevade tutvustusest sõnumit „koerte kogukonna“ kohta, kellele päevade käigus teatud tegevused suunatud. Muigasin mis ma muigasin, aga pähe tuli miskipärast võrdlus Lenini tsitaatidega. Kentsakas mõte, kas pole? Aga kohe seletan.

Igal ajastul laiemalt ja kambal kitsamalt on oma sõltuvussõnad. Nende kasutamine annab kuuluvustunde, omamoodi õlalepatsutuse. Me markeerime sellega, et „oleme omad“, sest kasutame õigeid ja vajalikke sõnu. Neid omamoodi transpondereid, mis sisselülitatutena märgistavad lennukite kuuluvust ja kulgemist.

Linnaruumisõnad

Praegusel urbaniseerunud hipsterkonnal on üheks taoliseks märksõnaks „kogukond“. Ja „linnaruum“, autovabadus, kastirattad ja „hästikäituvad koerad“. Iga sõna omaette arusaadav ja isegi nunnu, kuid nende ülemäärane kasutus ühe hingetõmbe või teksti jooksul paneb muigama, ehkki sõltuvuse üle polevat paslik naerda.

Moodsal ministeeriumi-ametnikul on selgelt välja kujunenud oma linnukeel. Jätkusuutlikkus ja tagasiside, kestev areng ja planeerimine.

Kitsad püksid ning sarvraamidega prillid pole küll sõnad kuid märgid on needki. Nagu ka mingitel aegadel kohustuslikud lenks-vuntsid ja bakenbardid meestel ning mikrofonsoengud naistel. Või siis teistel aegadel rõhutatud uniseks-riietus, ikka markeerimaks enda kuuluvust „õigele“ maastikule ning vastandumist „nende teistega“.

Nii nagu näiteks sõnake „kõrvitsalatte“ – ausõna ma ei tea mida see tegelikult tähendab, aga ma tean et selle tarvitamine nii joogina kui sõnana on osade inimeste jaoks oluline kuulumismärk.

Rahvusvahelised sõnad

Kuid tagasi sõnade juurde. Ning minu puhul mõistagi rahvusvaheliste märgisüsteemide juurde, millega globaalsemal mõtteväljal enda kuuluvust mareeritakse.

Meist ida poole jääval mõtteväljal on praegu puhumas kurjad tuuled ning enda lojaalsena märgistamiseks tuleb kasutada vägevamaid sõnu, kuid mis on koordinaat-teljestiku loojana seda reljeefsemad.

Putini võimustumise alguses kasutusele võetud riigivõimu keskne ja konkreetsena mõjunud „võimuvertikaal“ on asendunud hämusemate ja usupõhisemate mõistetega nagu „hingeklambrid“ (kohmakas katse eestindada üsna tõlkimatut mõistet скрепы) ja hingestatus (духовность).

Venesõnad

Venemaad konstrueeritakse ühtsemaks, manades kõiki venelasteks, sõltumata sellest kas ollakse tegelikult tatarlane, baškiir või udmurt. Õigeusk on sisuliselt muudetud riigi-religiooniks, olles riigisuuruse sõnapitsatina kohal kõigis olulistes kõnedes ja telepiltides – nii kasvõi parasjagu käimasoleva üleujutuste-teemalises infovoos.

Narruseni korratavad sõnarelvad „anglosaksid“ ja „hegemoon“, LGBT ja „kollektiivne Soros“ markeerivad seda maailma poolt, mis Kremlist vaadatuna tume ja vaenulik näib. „Maailma enamus“ ja multipolaarsus märgistab heledamat poolt ja suundumust.

Muuseas selles osas on imeline jälgida, kuida sotsiaalse inseneeringu harrastajad langevad ikka ja jälle ülelihtsustamise lõksu. Igasugune propaganda/sõnumiloome, mis üritab kõnetada võimalikult laiu masse, peab muutuma primitiivsuseni lihtsaks ja jääma samas piisavalt hämuseks, et paljud suudaks tunda end samastununa.

Primisõnad

Korduvalt ja korduvalt on kirjeldatud, kuidas millegi vastu kogunenud inimgrupid võidu järel pihustuvad, sest selgub, et neil puudub ühiosa. Kõigi konspiroloogida lemmiksõna „nemad“ (noh NEED, kellele SEE kõik kasulik on) osutub näilise lihtsuse tõttu üheaegu paljudele sobivaks, kuna selle all saab mõista nii kurja naabrit, võimulolevat valitsus kui roosasid tulnuk-sisalikke.

Ahjaa, mis puutuvad siia alguses mainitud Lenini tsitaadid? Lihtsalt oli üks ajastu, kui need olid need turvamärgid, mis tuli õmmelda iga teksti külge, rääkides kas kevadkülvist või kommunaalprobleemidest. Sõnad, millest sõltus kirjutatu ilmumine ja kriitikavabadus. Sõnad, millest olid sõltuvuses nende kasutajad.

Mis on siis kogu selle loo moraal? Aga lihtsalt see, et tasub tähele panna, kas ja kuidas ka me ise märgistame enda ümbrust teatud sõltuvussõnadega. Nende omamoodi maamärkidega, mille abil me loome endale illusiooni protsesside juhtimisest ja enda adekvaatsusest. Nagu näiteks „kliimaministeerium“. Ja kõige mõistlikum on kõige selle üle veidi muiata.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iisrael, USA, Gruusia, Serbia

- Aegade algusest podisenud Lähis-Ida konfliktis juhtus seekord midagi uut: esiteks pole varem toimunud nii massiivset drooni/raketirünnakut Iraanist Iisraeli pihta ja teiseks pole Iisraeli poolel neid tõrjunud nii palju liitlasi. Kas ja kes oleks Iraani poolel sama tõhusate liitlastena üles astumas?

- USA poolne venitamine sõjalise abi andmisega Ukrainale (eriti võrdluses Iisraeliga) on muutumas juba naeruväärseks

- Gruusia nn välisagentide seaduse juures on suurimaks tajuhäireks asjaolu, et kõige taga olev Ivanišili peaks selle seaduse kohaselt olema välisagent nr.1

- Serbia relvatehing Prantsusmaaga näitab mh Venemaa rolli nõrgenemist maailma relvaturul

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Slovakkia, USA, Hiina, Iisrael

- Slovakkia orbaniseerub - napilt, aga siiski võitis nüüd ka presidenditooli mees, kes rakendas selleks Ukrainale-abi-andmise vastaseid loosungeid (mille taga võib näha Venemaa kõrvu)

- USA Ukraina-abipakett takerdub sisepoliitilise nägeluse taha, mida taaskord võimestab Venemaa susimine nö uue laine sotsiaalmeedia trollide abil

- Venemaa üritab kõigest hingest jätta muljet, et nad on Hiinaga ühes paadis, tasakaalustamaks Ukraina ponnistusi saada enda taha ülejäänud maailma

- Iisrael pole siiani saavutanud oma kahte eesmärki - pantvangide vabastamine ja HAMAS'i purustamine - seetõttu ta jätkab Gaza sektori maa pealt pühkimist

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Türgi, Venemaa, Poola

- Türgis toimunud valimiste kohta võib väikese ettevaatlikkusega öelda: väikesed valimised, aga suur võit! Et ühest küljest olid need ju kõigest kohalikud, mitte parlamendi või presidendivalimised. Teisest küljest vähemalt hetkeks annab see lootust, et Türgi võib väljuda autokraatlike riikide hulka vajumise tendentsist, seega on see suur võit nö demokraatikule laagrile

- Venemaa ja Krookus-halli terrorirünnaku järelmid muutuvad üha hargsemaks ja kentsakamaks, väljendudes mh ka kummalises info-pingpongis Valgevenega

- Poola teade selle kohta, et Euroopa pole valmis sõjaks, on ühest küljest täiesti tõene - sõjaks on valmis ainult agressor, mitte ennast kaitsev pool. Aga õnneks on lisaks EL'ile olemas ka NATO ja eraldivõetud liikmesriigid, mille kaitsevõime on tunduvalt paremal järjel.

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Vene õigeusk ja sõda Ukrainas

- Kas patriarhi sõnum toetusest sõjale on leidnud omaksvõttu? Ega ei ole küll, isegi VÕK vaimulikkonna ja koguni Sinodi liikmete seas pole selles osas üksmeelt

- Kas patriarhi võiks nimetada kasulikuks idioodiks Kremli käsitluses? Tegemist on pigem äärmusliku ja küünilise pragmatismiga mõlemalt poolt. Kiriku jaoks on kasulik, et riik kõrvaldab konkurente (Jehoova tunnistajate sekt on kuulutatud keelatuks, katoliku kiriku tegevus sisuliselt tasalülitatud jne). Riigi jaoks on kasulik aeg-ajalt tugineda kiriklikele&religioossetel argumentidele (nt rõhutades Ukraina nö loomupärast kuulumist Venemaale)

- Venemaa elanikest kuulutab ennast õigeusklikeks 72%, kuid regulaarselt külastab kirikut vaid 7%. Ka Vladimir Putini enda tegelikus usklikkuses võib kahelda, pigem saab teda pidada omamoodi müstikuks, kelle peas toimuvas pudruses nägemuses enda missiooni kohta on oma roll ka õigeusul

Sellest ja muustki sai räägitud Kuku raadio saates Sihik, saatelõik järelkuulatav siit. Saatejuhid Ainar Ruussaar ja Timo Tarve, kõnelemas Karmo Tüür

De-legitimiseeritud Putin

Vladimir Putinit on korduvalt kirjeldatud kui legalisti, st inimest, kes jätab mulje kui rangelt seadusetähe järgijat. Veelgi enam aga kui legitimisti, kes tunneb muret selle üle et kuidas tema võimu loomupärasust tajutakse. Selle kuvandi murenemine toimub aga praegu raginal, nii otseste kui kaudsete tunnuste alusel.

Alustuseks pean muidugi vabandust paluma võõrsõnalise ja keeruka pealkirja eest, kuid mõistel „legitiimsus“ saab selles tekstis olema korduv ja sisuline roll.

Igasugune võim tugineb mingisugusele õigusele. Kas jõu õigusele või õiguse jõule. Nii ehk naa nimetatakse seda ühiskondlikuks kokkuleppeks, mille alusel on võimukandjal võimalik väita, et tema valitsemine selle maa ja rahva üle on õigustatud.

Kordan lühidalt üle need neli erinevat ühiskondliku leppe staadiumit, mille Vladimir Putin on oma ametis läbinud – vabandan jällegi, kui need on tähelepanelikumale lugejale juba varasemast meelde jäänud.

Legitiimsuse neli mudelit

Need mudelid on siis (järjest vingemas järjekorras): demokraatlik, majanduslik, sõjaline ja jumalik. Ja see on universaalne, mitte ainult Venemaa-keskne astmestik. Asjade mõtestamiseks on alati kasulik silmas pidada universaalset, nö suurt pilti ning siis vaadata, kuidas kohalik spetsiifika sellesse sobitub.

Alustas Putin Venemaa presidendi ametis suhteliselt demokraatlikul moel – niipalju kui see Venemaa reaaliates üldse võimalik. Lihtsalt Boris Jeltsini aegadel oli nii kombeks, et valimised päriselt toimusid ning mõnikord olid ka tulemused mitte ettemääratud. Tolle mudeli ühiskondlik leping on lihtne ja kergekaaluline – rahas valib endale piltlikult öeldes majavalitseja, kelle kogu legitiimsus põhinebki töölepingul, mille ametisseastuja alla kirjutab. Kui hakkama ei saa, võetakse järgmine.

Järgmine on kraad kangem meetod, mille ühiskondlik lepe tugineb majanduslikul heaolul, mida võimustuja peab rahvale pakkuma. See on selline aidamehe roll, kelle käes on võtmed ja kes jagab heaolu vastavalt oma äranägemisele. Rahva roll leppes on tagasihoidlikum – nemad annavad võimuohjad aidamehele lootuses saada toidetud. Kasvava naftamajanduse baasil sai Putin selle ülesande täitmisega üsna hästi hakkama. Tema kamraadid varastasid niipalju kui jaksasid, kuid rahvas elas ka üha paremini.

Kolmas on sõjapealiku legitiimsus, kus kogu legitiimsus taandub jõukasutusele. Ühiskondlik lepe on lihtne nagu nael – rahvas püsib vagusi, sest pealik tagab julgeoleku. Küsimusi ei küsita, vastu ei hakata, sest et sõda. Putin on vägivalla skaalat järjest kõrgemale nihutanud, rakendades jõudu nii riigis sees kui väljas.

Neljas ehk jumalik legitiimsus on kõige vingem, kus rahva käest ei küsi enam keegi midagi, ses võim on jumalast antud. Putini muutumine üha ikoonisarnasemaks on ilmselt kõigile nähtav, lisandub kiriku järjest olulisem roll paarisrakendis.

Teooria ja praktika

Nüüd, kui see loetelu on tehtud, vaadakem sellele hierarhiale otsa muutunud olude ja Venemaa praktikate prisma kaudu.

Demokraatlik legitiimsus on lennanud räbalateks, hiljutiste „Puutini-valimiste“ legitiimsust ei pea tõsiselt võetavaks enam sisuliselt keegi. Siseriiklikult suhtutakse sellesse rituaalsesse vormitäitmisse sügava irooniaga, saades aru, et vaja on niikuinii imperaatorit. Läänemaailma otsus mitte tunnustada Putinit enam legitiimsena on selle kõrval vaid täpe.

Majanduslik legitiimsus on saanud tõsise hoobi – lootus üha paremale elule on mõranenud. Kui mitte millegi muu osas, siis siiani kehtinud elukvaliteedi püramiid, mille tipus oli kinnisvara, puhkus ja ravi Euroopas, on purunenud.

Leppe purunemine

Sõjapealiku legitiimsus sai äsja rängeima hoobi. Vladimir Putin ei kujuta endast ju mingi abstraktse riigivõimu, vaid julgeoleku kuiva kehastust. Krookus-halli verine plärakas ei ole lihtsalt plekk kuuerevääril, vaid nõrguva jõetuse tunnus. Senine alfa-isane ei suuda tagada oma karja julgeolekut.

Jumalik ehk haavamatu legitiimsus on aga illusioon, mis eksisteerib vaid andunud uskuda tahtjate peades. Seeon ressurss, mille peal saab ratsutada vaid juhul kui uskujad on fanaatilised, eirates päriselulisi raskusi. Seda mudelit on võimatu politoloogilisel tasandil analüüsida, sestap tõstan siinkohal käed ja tõden, et seda ressussi võib jätkuda kauaks.

Mis on siis kogu selle legitiimsus-loo kokkuvõte? Aga see, et enamik Vladimir Putini kui Kõrgeima Võimu kandja legitiimsusest on murenenud. Hiljutine terroriakt võib avada Pandora laeka, kus kõik, kellel on Venemaa vastu kauna kanda, hakkavad riigi sisulist nõrkust ära kasutama. „Valimiste“, sõja ja terrori kokkulangemine võiks aga olla surmahoop senisele ühiskondlikule leppele Venemaa rahva ja Vladimir Putini vahel.

Aga võibolla oligi see kogu Krookus-halli operatsiooni eesmärk?

---

lugu ilmus siin