Milleks meile venekeelne meedia?

Meditsiin, pedagoogika ja ajakirjandus on kolm valdkonda, mida tunnevad kõik. Vähemalt kui vaadata-kuulata-lugeda, siis oskab iga mats, poliitikust rääkimata, nende kolme osas midagi kaasa rääkida. Selline omamoodi polkovniku lese fenomen. Arstid ei tea midagi, õpetajad ei oska lapsi kasvatada, ajakirjandus on rumal ja küündimatu.

Ja rahvas – see olevat ka loll. Aga arvaja ise on tark ja mõistlik ning valdab tõde kogu täiuses. Ning selle mätta otsast vaadates lajatatakse tavaliselt ühe, kuid see-eest pika ja raske kaikaga vastu oponentide turja. Samal ajal imestades, kuidas küll kõik ülejäänud nii juhmid on, et ei saa aru, et venekeelset meediat (pole vaja / on vaja) – hää lugeja kriipsutagu alla õige variant.

Prooviks seekord vaadata mõlemat poolt. Ilmselt pole alltoodud pool- ja vastuargumentide loetelu täielik, kuid las ta olla nii nagu on.

Kriitika
Esmalt võtame ette selle magusama, vastuseisu. Mis on tüüpilised vastuväited?

Mõttetu ja raiskav, kuna ei suuda võistelda. Venemaa ise toodab nii palju ja köitvat telepilti, et me ei suuda sellega kunagi võistelda. Suur osa venekeelsest publikust vaatab kas nostalgia-filme või meelelahutust, meil pole midagi sellist pakkuda. Meil pole ei tegijaid ega ressursse heade tegijate palkamiseks.

Kahjulik integratsiooni seisukohalt. Kui Eesti Vabariik hakkab ise pakkuma venekeelset telepilti, siis muutub veel raskemaks motiveerida muukeelseid inimesi õppima riigikeelt. Isegi keeleõppesooviga, integreeruda soovivail kodanikel on raske seda omandada, kuna puudub praktiseerimise võimalus, nüüd võtame neilt viimasegi.

Läheme kaasa Venemaa sooviga, põlistades vene keele staatust teise riigikeelena. Riiklik finantseerimine avalik-õiguslikule venekeelsele teleprogrammile ei ole ju midagi muud kui hiiliv venemeelsus. Me ei tohi teha ühtegi sammu, mis on tõlgendatav järeleaandmisena, sest vainlane tõlgendab seda nõrkusena.

Vastuväited
Nii nagu iga vikat leiab kivi, nii ka iga taoline vastuväide põrkab vastulausele.

Ei peagi võistlema, vaid olema pildil. Jah, me ei saa võistelda, kuid see polegi eesmärk. Venemaal toodetud venekeelne telepilt riiklikel kanalitel (ja muid suurt polegi) ei ole ainult puhas meelelahutus, vaid ka ajupesu. Entertainment vs infotainment. Tootes venekeelset, ent eestimeelset telepilti, pakume me vähemalt võimaluse vaadata ka midagi muud. Kasutegur? Jah, raskestimõõdetav, kuid kindlasti suurem kui null.

Integratsioon on kahesuunaline tänav. Mitte ainult eestivenelased ei pea õppima eesti keelt. Ka meie peame neile pakkuma midagi, mitte ainult „lubama” neil saada eestlasteks. Ei saa oodata, et kõik võtaksid hõisates vastu meie poolt pakutavat „eestimaalase” identiteeti, loobudes oma senisest minapildist, eriti kui me ise midagi omalt poolt asemele ei paku.

Vene keel ei saa seeläbi riigikeeleks. See on ja jääb siiski vaid suhtluskeeleks. Avalik-õiguslikus ETV’s on juba niigi olemas venekeelne osa, nii et põhimõtteliselt oleks tegu vaid juba toimiva formaadi laiendamisega. Raadio4 tubli töö näitab, et suudame ju pakkuda tarbitavat venekeelset infot küll. Pealegi, miks me jätame kõik siinsed mitte-eestikeelsed inimesed Venemaa inforuumi? Ukraina-, tatari-, bashkiiriakeelset meediat me ju niikuinii toota ei suuda, pakkugem siis seda vähestki.

Oluline on ehk hoopis muu
Kui jätta eelnev vehklemine kõrvale, siis on oluline hoopis üks teine tahk, mis tavapärasest diskussioonist välja jääb. See on info andmine neile, kes sellest huvituvad. Meid paraku ja/või paratamatult nähakse laias maailmas kui Venemaa naabrit või mis veel hullem, endist nõukariigi osakest (ma tean, et selle peale lähevad igal kirelisel rahvuslasel kuklakarvad turri, aga mis parata).

Pronksöö sündmused näitasid selgelt, et suur osa maailma ajakirjandusest haaras oma uudiseid/tõlgendusi Venemaa infokanaleist. Miks? Peale inimliku mugavuse vaadata harjunud kanaleid on siin veel üks aspekt.

Uskuge või mitte, aga eesti keelt oskavad maailmas neetult vähesed inimesed. Need üksikud, kes ameti või huvi ajel Eesti sündmusi jälgivad, teevad seda ikkagi läbi muude keelte. Mis te arvate, mis on enamiku siinse piirkonna jälgijate jaoks lingua franca nii Lääne- kui Põhja-Euroopas, lombitagustest vaatlejatest rääkimata? Üllatus-üllatus – see on vene keel! (muuseas, see on vaid paremikul, enamiku jaoks jäävad ainuallikaks ikkagi kas ingliskeelsed uudisteagentuurid või kodukeelsed referaadid).

Seega, küsimus ei ole mitte venekeelses, vaid võõrkeelses meedias. Me peame ise enda kohta pakkuma adekvaatset võõrkeelset meediapilti. Mitte ainult uudisnupukesi, vaid ka kommentaare, analüütikat ja miks mitte ka poliitilist vaielust.

Nüüd jääb üle küsimus, mida me suudame? Hea oleks, kui saaksime pakkuda ühtemoodi nii inglise- soome, vene- kui ka minupoolest suahiilikeelset toodangut. Kuna see käib ilmselt üle jõu, siis tuleb teha valik. Venekeelne meedia on ilmselt optimaalne, teenides kahte eesmärki korraga – olla jälgitav nii sise- kui välismaise publiku jaoks. Kumb on esmase tähtsusega, see on juba maitseasi.

Karmo Tüür
17.06.2007