Samal ajal kui Eestis pingutatakse, tegemaks selgeks Venemaalt lähtuva gaasitrassi Nord Stream ohtlikkust, lõid meie hõimlased Ungaris käed Gazpromiga ja aitavad kaasa South Stream rajamisele.Meeldetuletuseks – esimene trass on mõeldud Euroopa ja Venemaa energeetiliseks sidumiseks põhja poolt, teine lõunat. Olud ja taustad projektidel on küll äärmiselt erinevad, kuid midagi on siin siiski võrreldavat, nii et mängu tasub jälgida.
10.märtsil kirjutasid Venemaa poolt Gazprom ja teiselt poolt Ungari arengupank alla ühisettevõtte loomisele. Ettevõtte eesmärk – rajada Ungari jupike South Streamist, gaasitrassist, mis algab Venemaalt ja lõpeb Itaalias ning Austrias. Lepingu olulisust näitab asjaolu, et kohal viibisid Venemaa peaminister Vladimir Putin ja tema Ungari kolleeg Ferenc Gyurcsány. Torujuhe peaks idee kohaselt valmima aastaks 2015.
Samal ajal sõlmiti lepe ka Gazpromi ja Ungari suurim energiakompanii MOL vahel maa-aluse gaasihoidla rajamiseks. Selle mahuks peaks saama 1-1,3 miljardit kuupmeetrit ning peaks valmima mõni aasta varem.
Vene või Euroopa toru?
Asja muudab põnevaks see, et MOL on seni paistnud silma kui Euroopa Liidu alternatiivse gaasitrassi Nabucco pooldaja. Nabucco on aga kujunemas millekski enamaks kui lihtsalt gaasitrassiks. Seda võib pidada Euroopa energiapoliitika proovikiviks. Kui Euroopal õnnestub oma torujuhe rajada, võib öelda, et EL liikmesriigid suudavad omavahel milleski tõsises kokku leppida või mitte.
Praegu on siis käimas kaks võistlevat projekti – Venemaa ja Euroopa oma. Esimene väldib Ukrainat, teine Venemaad. Loomulikult on mõlema taga võimsad lobigrupid, kes ujutavad inforuumi üle enda projekti kasuks rääkivate materjalidega
Venemaa väidab, et nad on kokku ostnud kogu Kesk-Aasia gaasivarud ning et Nabuccot ei saa millegagi täita – vähemalt mitte ilma Iraani kaasamata, seda aga Euroopa ei tahtvat. Nabucco pooldajad väidavad vastu, et Venemaa ei kontrolli tegelikult Kesk-Aasiat ning hoopis South Stream toru pole millegagi piisavas mahus täita.
Nabucco ehitus saab väidetavalt olema 40-50% odavam kui sügavalt Musta Mere põhjas kulgev South Stream. Samas räägib Venemaa projekti kasuks nö kindlus ja järeleproovitus. Siiani on Venemaa kuulutanud, et tema kui tarnijaga pole kunagi olnud probleeme – ka kõige kehvematel aegadel pole Gazprom kordagi katkestanud tarneid riikidele, kes korralikult maksavad. Vastalised tuletavad meelde nn gaasisõda Ukrainaga.
Kaugeleulatuvad huvid
Et mängu veel keerulisemaks ajada, tuleb siia lisada veel vähemalt kaks osapoolt – Türgi ja USA. Türgi puutub asjasse seeläbi, et mõlemad projektid jooksevad läbi tema territooriumi. USA aga seevõrra, et tema jaoks on oluline hoida oma liitlasi energeetilisse sõltuvuse lõksu astumast.
USA on avaldanud soovi, et regiooni energeetilist julgeoleku parandamiseks tuleks Ukraina ja Ungari energiasüsteemid ühendada. USA huvide suhtes kriitilised hääled aga väidavad, et jänkid ajavad lihtsalt oma ärihuve taga. Geopoliitilise mõtlemise pooldajad tõestavad, et ameeriklased püüavad iga hinna eest vältida Ukraina nõrgendamist ning seejärel Venemaa sülle tagasilibisemist.
Venemaa pingutustest võib muidugi aru saada. Nemad võtavad seda hetkel nagu metsiku lääne vallutamist, et kes esimesena jõuab, see võib ala enda omaks kuulutada. Kui Moskva toru valmib enne, pöörduvad investorid Nabuccost ära. Finantskriis võib vene projektile ainult kaasa aidata – ühest küljest on lääne investorid ettevaatlikumad ning ka ehituskulud muutuvad odavamaks.
Ungari mängib seega justkui topeltmängu, võttes ühe käega vastu vene investeeringuid, kirjutades teise käega alla Euroopa energiajulgeoleku põhimõtetele. Muidugi võib siin esitada hoopis vastupidise seletuse. Et mitte Ungari ei mängi, vaid Ungariga mängitakse. Meie jaoks muutub aga huvitavaks küsimus – kas me tunneme ära, kui meiega mängima hakatakse?
Karmo Tüür
12.03.2009
No comments:
Post a Comment