Jutustus paralleel-reaalsustest on saanud osaks meie igapäevast. Minu jaoks ankurdus see kõnepruuki 2014.a, kui Angela Merkel avaldas kahtlust, kas Vladimir Putinil on ikka kokkupuudet reaalsusega.
Reaalsus on aga see, et reaalsusi on palju, vabandage (tahtliku) sõnakorduse eest. Igal poliitikul, ametnikul, riigi- ja bussijuhil. Lihunikust ja lihtinimesest rääkimata.
Igas selles reaalsuses on oma „normaalsus“. Seda, mida peetakse heaks ja õigeks, nimetatakse normaalseks. Ja kõike muud ebanormaalseks. Paralleelreaalsusest pärinevaks.
Iga perekond juurutab oma normaalsust, ehitab üles oma reaalsust, kasvatab oma liikmeid nende väärtuste ja õpetuste järgi mis oma maailmanägemusega haakuvad.
Sama teeb ka iga erakond. Ja kui see erakond/poliitik on saanud võimu juurde, siis on normaalne (loe: hea, õige ja kohati koguni õiglane) see, mida nemad teevad. Ning loomulikult opositsioonis olijate jaoks toimetab võimulolija mingis oma reaalsuses, askeldades ekslike eelduste ning väärate järelduste maailmas.
Passiivse „lihtinimese“ jaoks on aga kõik see üks punt puha. Opositsioon või koalitsioon, mis vahet, ühed kaabakad kõik. Võim on kaotanud kokkupuute reaalsusega – ütlevad nad.
Kuid õnneks on üks mehhanism, mis takistab võimulolijail sinna klammerduda ja oma reaalsusesse lukustuda, isiklikul/grupisisesel normaalsusel krooniliseks muutuda. Selle mehhanismi nimi on demokraatia. Demokraatlikud tagasiside hoovad, olgu siis valimiste või sõnavabaduse näol ei lase kellelgi jääda liiga kauaks oma reaalsuse mulli, murendades usku enese eksimatusse.
Eba- ja libademokraatlikes riikides see pidur puudub. Vladimir Putin arvab ilmselt siiralt, et ta tegutseb oma riigi ja rahva hüvanguks, ajab õiget asja ja on üldse üks normaalne tegelane. Kim Jong-un reaalsuses on tema isade ehitatud normaalsusel aga suisa jumalik mekk man. Muuseas, mõlemad riigid on formaalselt demokraatlikud, valimised toimuvad nime järgi mõlemas, ainult et tagasiside mehhanism ei toimi.
Nii et jah, demokraatia on pidur. Vähemalt toimiv demokraatia. Ta ei võimalda langetada kiireid ja „õigeid“ otsuseid. Ta ei anna ühelegi valitsejale kindlustunnet. Või kui annab, siis see pole demokraatia.
Aga kas ma tahaks elada ilma selle pidurita ühiskonnas ja riigis? Vähemalt mina mitte. Vaatamata sellele, et demokraatia peidab endas paradokse, konkse ja ohte ning on üüratult ebaefektiivne.
No comments:
Post a Comment