Igal aastal 9.mai eel, ajal ja järel on olnud põhjust rääkida ja kirjutada sellest pool-religioossest rituaalist, mille läbi praegune Venemaa Föderatsioon ennast tõestab ja kinnistab. Juhtusin läbi vaatama omaenda tekste sel teemal ning panin imestusega tähele, kuivõrd minu enda suhtumine sellesse küsimusse on muutunud.
Täpsemalt on juttu isegi mitte niivõrd kogu rituaalist, kuivõrd selle visuaalsest vormistusest. Keskse sümboli rolli tõstetud värvilisest riideribast. Niinimetatud Georgi lindikesest.
Veel vahetult enne pronksiööd kirjutasin ma stiilis „laskem neil tähistada omi pühasid ja kummardada omi puuslikke. Meil jagub endagi omi, mis – uskuge mind – näivad eemalt vaadates sama veidrad ja vastuolulised.“
Peale toonaseid sündmusi, peale Gruusiat ja Ukrainat on minu suhtumine aga muutunud. Kaks aastat tagasi panin kirja: „See, missuguseid tähtpäevi me otsustame tähistada, määratleb meie olemist. Juhul kui me peame oluliseks tähistada 9.maid, oleme tolle, postsovjetliku reaalsuse osa.“
Aasta tagasi: „Venemaal algab jälle sõda. Nagu igal aastal 9.mai paiku. Verevalamise lõpetamise puhul sobilikust mõtlikust mälestamisest on tehtud aktiiv-agressiivne šõu. Võidu märgiks valitud nn Georgi lindist sai (tagasi-)vallutuste sümbol, millesse pakitud Krimm peaks kogu endise impeeriumi heldima panema ning ülejäänud maailmale tõestama emamaa vägevust.“
Ka sel aastal puutusin teemaga kokku, kuid hoidsin end kirjutamast. Mõtlesin, et lasen nädalakese mööda, ehk läheb üle. Ei lähe! See triibuline ribakene on muutunud minu jaoks ärritajaks. Ja see pole hea. Sest ärritus pimestab ning võimaldab minuga manipuleerida.
Kuid üks detail annab lootust, et ka see möödub. Noorema eesti mehega tuli teema jutuks ning vastuseks kuulsin küsimust: „mis lint see on?“
------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment