Ragisevad ja raksuvad muutused on Gruusiale ja grusiinidele omased. Olles täna kärarikkalt ühte meelt, toetatakse homme sama särtsuvalt kedagi teist. Pooltoone ja tõdemusi stiilis „jah, aga“ selles keskkonnas väga ei harrastata.
Saakašvili ajajärk Gruusias kestis ligikaudu 10 aastat, Ivanišvili oma on nüüdseks kestnud umbes 8 ja tundub et aeg on küps järgmiseks nihkeks.
Need ülemised kaks lõiku kirjutasin ma valmis enam kui kuu aega tagasi, plaanides kirjutada pingete kogunemisest Gruusias. Siis tulid aga muud teemad vahele ja asi jäi soiku. Eile, 20.märtsil toimunud meeleavaldused sundisid aga poolelijäänud artikli juurde tagasi pöörduma. Ainuke, mille ma ära muutsin, oli see, et võtsin maha küsimärgi pealkirja lõpust. Valmisolek on nüüd ilmselge.
Põhjus või päästik
Loomulikult rääkisid eile kõik meediakanalid protestidest, mille alguspunktiks oli justkui Venemaa Duumasaadiku, kommunist Sergei Gavrilov esinemine. Asi justkui imelihtne – Venemaa esindaja istus Gruusia parlamendi spiikri tooli ja rääkis sealt vene keeles.
Ehkki tõenäoliselt oli tegu protokollilise apsakaga ürituse korraldajate ehk Gruusia enda ametnik, pole see enam oluline. Sümboolselt nägi asi välja tõepoolest halb. Kuna Gruusia loeb Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat okupeeritud aladeks, siis istus spiikri toolis okupandi esindaja. Ning mitte lihtsalt esindaja, vaid mees, kes on seda okupatsiooni ise heaks kiitnud.
Veelgi enam, Tbilisi tänavatel leviva versiooni kohaselt olla Gavrilov suisa ise osalenud sõjategevuses Abhaasia poolel Gruusia vastu. Gavrilov ise seda mõistagi eitab, väites et pole iial relva käes hoidnud ning et ta on osalenud vaid humanitaarsetes abiaktsioonides, kuid teeb seda ausalt öeldes närviliselt ja rabedalt.
Kuhupoole liigub pendel?
Kuhu on siis valmis nihkuma Gruusia ja mis nihetest me üldse räägime? Jah, loomulikult omamoodi suurim nihe oli iseseisvumine Nõukogude Liidu lagunemise aegu. Paraku aga toimus Gruusias sama, mis kodeeris sisse pikaajalised probleemid paljudes post-sovetlikes riikides: võimu juurde ja lähedale jäid suuresti samad inimesed.
Esimene post-sovetlik president Gruusias oli Mihhail Saakašvili, kes murdis riiklik-ühiskondliku arengu pendli lahti tollest korruptiivsuse, totaalse riigivarguse ja ebaefektiivsuse nurgast, kuhu riik oli takerdunud. Tõsi küll, ta tegi seda selliste meetoditega, mis sünnitas loomulikult ka paksu verd ning lõppes samamoodi tänavarahutustega.
Omamoodi iseloomulik oli see, et Saakašvili poolt tagantpiitsutatud läänesuundumust saabusid vaigistama kõigepealt vene relvad 2008.a sõja käigus ja siis piiramatute finantsvahenditega Bidzina Ivanishvili. Ma ei süüdista Ivanishvilit Moskva agendiks olemises, kuid riik naases segaste skeemide praktikate juurde, mille üheks väljapaistvaks näiteks on Anaklia sadama ümber toimuv (üliperspektiivikas rajatav süvasadam, mis on risti vastu Moskva huvidele).
Gruusia poliitiline maastik on segane ja killustatud ning uut suunamurdjat pole veel nimeliselt võimalik välja tuua, kuid eilsed sündmused näitavad, et ühiskond on muutuseks valmis.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment