Tuesday, August 6, 2019

20 aastat liitriiki


Venemaa-Valgevene liitriik on kui suurendusklaas, mis võimaldab vaadata Moskva mõttemaailma. Vaadakem siis, mida on sel klaasil meile näidata.

Õige peatselt täitub 20 aastat selle liitriigi asutamisest. Detsembris 1999 allkirjastati vastav lepe ja jaanuaris 2000 kiideti heaks mõlema poole parlamentide poolt. Allkirjastajateks hallinev Boriss Jeltsin ja tihkelt üle pealae kammitud tumedate juustega Aleksandr Lukašenko. Viimasel on küll nüüd kammimist vähem, kuid vähemalt on ta elus ja täpselt samas ametis nagu toona.

Lepe sai toona ambitsioonikas, seades eesmärgiks ühise valuuta, ühise parlamendi ja mille veel iganes ühtse ja ühise loomine ning seda kõike ikka võrdsetele alustele rõhudes. Tegelikkuses oli juba toona selge, et tegemist on Moskva nö teraapilise projektiga, vähendamaks NSVL lagunemise vaeguseid.

Vaade Venemaalt
Moskva mätta otsast vaadatuna on tegemist selge, lihtsa ja ühemõttelise geopoliitilise projektiga, millel on tugevad geostrateegilised sugemed. Ainukesed mõttekojad, mille laudadel vastavad skeemid ja kaardid loomulikud ja suisa hädavajalikud välja näevad, on kindralstaabid.

Juhul kui vaadata Euraasia kaarti sõja-ajaloolise pilguga, siis Venemaa ja Euroopa vaheline suur kontakt-pind kulgeb just üle Valgevene. Teise Ilmasõja terminites – siitkaudu liikusid peamised tankikolonnid. Seetõttu pole imestada, et sõjalised sidemed on vastavates kõnedes-tekstides aukohal, räägitakse ühisest raketi- ja tuumakilbist ning vastuseisust ühistele ohtudele.

Projekti ebaedust räägib aga Valgevene vastuseis sellesama geopoliitilise mängu nö loomulikule elluviimisele ehk Venemaa territoriaalsele laienemisele. Minsk pole siiani tunnustanud ühtegi Moskva vallutust, olgu siis vormiliselt iseseisvaks jäetud Osseetia ja Abhaasia või avameelselt kaaperdatud Krimmi kujul.

Teine läbikukkumise sümbol on vene kaasaegses mälupoliitikas pühaks räägitud nn Georgi lint. Selle –sisuliselt agresiooni märgiks kujunenud riba – on Minsk nii karmisti ära keelanud, et nt ühisel mäluüritusel Sõpruse Kurgaani juures (Venemaa, Valgevene ja Läti piirikolmnurgas) kannavad mõlema poole esindajad rinnas mitte ühist pruunikirjut, vaid eraldi riigilipu värvi lindikesi.

Vaade Valgevenest
Valgevenest vaadatuna on aga tegu eelkõige majandusliku projektiga. Valgevene välismajandusest on hetkel üsna täpselt pool seotud Venemaaga. Ligi pool Valgevene valuutatuludest on siiani tulnud Venemaa nafta jms edasimüügist Euroopale.

Sõjalises mõttes ollakse mõistagi noorem partner, kuid ka siit väänatakse välja oma majanduslik kasu: Valgevene käes oli siiani monopol, tootmaks üliraskeid veeremeid Venemaa rakettide veoks. Tõsi küll, nüüd on Venemaa hakanud rääkima „impordiasendamisest“ ka selles valdkonnas.

Otsest kahju Venemaaga lõdvas liitriigis olemisest Valgevene jaoks otse polegi, kui jätta kõrvale pidev ja nüüd tugevnev hirm omariikluse kaotamise ees. Tõsi küll, ka liitumise osas positiivselt meelestatud uurijad tõdevad, et Venemaaga ühteheitmine muutub põlvkonniti üha vähem populaarseks.

Vaade väljaspoolt
Mujalt vaadatuna on üsna ilmne, et tegemist on Venemaa eneserahuldusliku projektiga, mis peaks looma illusiooni Venemaa jätkuvast atraktiivsusest, teiste riikide ja rahvaste soovist järgida Venemaa arengumudelit.

Tegelikkuses toimib neljast võimalikust ligitõmbejõust – majanduslik, ühiskondlik/poliitiline, sõjaline ja kultuuriline – vaid viimane ning seegi pigem vanade mälestuste, mitte kaasaegse kultuuri kontekstis. Ühist majandusruumi kahe riigi vahel kiilutakse üha enam lahku, sisuliselt on liitriigi sisepiiril taastatud üsna tihe piirirežiim, vältimaks nii salakaubavaedu kui ka Valgevene enda väga paljude toodete sissevedu (ikka nn toiduohutuse sildi all).

Mida me siis sellest liitriigi-kujulisest suurendusklaasist näeme? Venemaa poolt pakutav taandub sisuliselt ühele: hallile ja korruptsiooni-loovale majandusmudelile, kus konkreetsed isikud võivad saada korralikku tulu, seni kuni seda peetakse Moskva poolt endale kasulikuks. Tõstku käsi see, kes tahab taolise mängu osaline olla?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

No comments: