Veelgi olulisem on aga küsimus, et miks üleüldse peaks inimesed seal protestima? Kui selle eelduseks on oletus, et nad võiks ju tajuda, et nende riik peab ebaõiglast vallutussõda ja see on ju ometigi põhjus protestideks, siis pean teid kurvastama.
Alustuseks see asjaolu, et nö keskmine inimene, kes „poliitikaga ei tegele“ (populaarne kaitselause, mille abil ennast toimuvast välja lülitatakse) on tegelikult asjade käiguga pigem rahul kui mitte rahul. Nende jaoks põhiküsimus – kas tööd ja leiba jagub – saab praegu vägagi positiivse vastuse. Sõja hakklihamasinasse veetute asemel saab praegu tööd igaüks, kes vähegi soovib.
Tõsi küll, mõningane rahulolematus seoses sõjaga on vene ühisonnas siiski olemas, kuid enamasti on selle rahulolematuse olemus sootuks teine kui me seda väljaspoolt vaadates ette kujutame.
Sõjaväelased
Esimene rühm on üsna selgelt määratletav – need on kõikõimalikd mundrikandjad, nii päris sõjaväelased kui ka mobiliseeritud ja sundvärvatud seltskond. Tõsi küll, nad ei ole rahulolematud sõja kui sellise ja/või selle pidamise ajenditega. Pigem ollakse nördinud selle üle, et seda sõda peetakse andetult ja halvasti varustatult.
See on üldine, mitte ainult Venemaa fenomen, et üldiselt kipuvad kaevikutes istuvad mehed arvama, et staapides istuvad kui mitte just päris lurjused, siis vähemalt käpardid. Ning et tagalas tegelevad logistika ja varustusega varganäod. Vähemalt see viimane on Venemaa puhul ka päriselt õigustatud mõte.
Nii et see esimene ja kõige võimekam rühm on rahulolematu küll, aga mitte selle sõja ebaõiglase olemuse pärast, vaid pidamise meetodite pärast – see muuseas annab põhjust meenutada aasta tagust nn Prigožini mässu. Ja seetõttu ka ette kujutada, mida praegused organid teevad, et midagigi sellist edaspidi vältida.
Sõduriemad
Teine rahuolematute grupp on sama selgelt määratletav ja motivatsioonilt mõistetav – need on rindele saadetute emad ja naised.
Ei, ka nemad reeglina ei muretse selle pärast, et nende riik peab ebaõiglast röövsõda. Kuid neid nörritab, et miks sõtta peab minema justnimelt nende poeg/mees ja miks ei toimu piisavalt kiiret rotatsiooni. Et miks nende lähikondne ei saa piisavalt sageli puhkusele. Või siis juba fataalsema variandi puhul – et miks pole adekvaatset teavet ja õigel ajal ning mahus tehtud väljamakseid.
Ka see nö ohvitseride naiste / sõduriemade protest pole Venemaale ainuomane. Kuid siinne spetsiifika on see, et tihtipeale on kuskilt perifeeriast värvatud kahuriliha tema perekonna ainus lootus tuua koju korralikku sissetulekut, olgu siis elusa või surnuna.
Ettevõtjad
Kolmas grupp on veidi ebamäärasem oma sotsiaalsete parameetrite alusel, kuid mõistetav ajendite alusel – need on ettevõtlikumad inimesed, kelle majanduslik tegevus on rohkem või vähem seotud välismaaga.
Ja ka nende jaoks on laias laastus savi see, et mis motiividel riik sõda peab. Neid häirib aga see, et sõja tulemusena kehtestatud santsioonid piiravad tegutsemisvabadust.
Oh üllatust, sellest ettevõtlikumast seltskonnast enamik on oma vahendid ja varad viinud mingil hetkel ära Läände. Nüüd on juurdepääs nendele ressurssidele tõsiselt raskendatud ja see põhjustab ju mõistagi pahameelt.
Poolik ja nõrk hääleke
Viimane, see poolik grupike on väga ebamäärane ja laialivalguv. Need on kõrgendatud õiglustunnetusega kodanikud, kes tõepoolest saavad aru, et nende riik paneb toime kuritegelikku vallutussõda ja tapab õigustamatult inimesi, pole vahet kummal poolel rindejoont.
Kuid neid inimesi on vähe, nad on marginaliseeritud ja stigmatiseeritud. Neile ei anta sõna ja/või märgistatakse“välisagentidena“, surutakse riigist välja või pannakse türmi.
Nii et üldistatuna võib tõdeda, et jah, sõja tõttu rahulolematust vene ühiskonnas kindlasti leidub. Kuid ei, need grupid ei ole kuigi tõenäoliselt omavahel koostööd tegemas ning seetõttu nö rohujuure tasandilt puhkevaid proteste pole Venemaal ette näha. Vähemalt mitte seni, kuni riik niipalju ei nõrgene, et muutub tajutavalt rabedaks nii rindejoonel kui siseriiklikult.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment