Euroopale antud võimalus

Iga kriis on ühtlasi võimalus. Võimalus midagi muuta, hakata midagi tegema teisiti kui seni. Seda midagi, millest võidi küll aru saada, et tuleb teha teisiti, kuid ei suudetud end mobiliseerida muudatusteks. Lisaks veel esindusdemokraatia eripärana toimib valimistsükliline piirang, mis ei lase teha ebapopulaarseid muudatusi, sest et vaata varsti on valimised ja ... küll me hiljem asume asja kallale.

Nüüd on meile antud võimalus muuta tõsiselt tasakaalust väljas pilti meie julgeolekute käsitluses.

Jaa-jaa, lugesite õigesti, julgeolekute – mitmuses. Ma jätan kõrvale kõik muud julgeoleku alavariandid nagu informatsiooniline ja toidualane, demograafiline ja mis iganes veel lahterdused ning võtan lauale kaks liiki: sõjaline ja sotsiaalne julgeolek.

Sotsiaalne julgeolek

Sotsiaalne julgeolek ei ole just tavapärane sõnapaar, sestap seletan, mida selle all silmas pean. Väga laias laastus on see heaoluriigi mudel, mis oma hüperboolis jõuab nn nanny-state või lapsehoidja-riigi tasemele. See on riigi sügav sekkumine iga indiviidi ellu, võttes enda peale suure osa kohustustest ja ühtlasi muidugi ka õigustest.

Ehkki tean, et meil siin Euroopa kirdenurgas võib see paljudele olla arusaamatu või lausa mõnitavana kõlada, aga heaoluriigi kui sellise sünniala on Euroopa ja meie oleme sinnapoole teel. Kui mitte midagi muud, siis tasuta haridus ja esmatasandi tervishoid ning pensionisüsteem on tuttavad hüved kõigile. Et meil siin võib kõik see olla kaugel soovitust, pole antud hetkel oluline. Oluline on põhimõte, suundumus.

Kui rääkisin riigi poolt endale võetud õigustest, siis selle all pean silmas riigi õigust turumoonutusteks igasuguste otseste või kaudsete koormiste (maksude ja aktsiiside näol) kuni keeldude ja käskudeni välja. Riik teab inimesest paremini, mida too vajab ning mille puhul on rumalavõitu kodanikku vaja ise enda eest kaitsta.

Tasakaalu küsimus

Sõjalise julgeoleku kui tavapärasema ja käimasoleva sõja taustal arusaadavama nähtuse lahtiseletamist ei pea ilmselt tegema, kasvõi teksti lühiduse huvides. Praeguse teksti peateesi edasiandmise mõttes ehitan aga mõttelised kaalud, mille ühele kausile panen sotsiaalse ja teisele sõjalise julgeoleku.

Me kõik tegutseme piiratud resursside tingimustes nii indiviidide kui riikidena. Kõige jaoks raha ei jätku mitte ühelgi riigil maailmas, eriti veel pikas perspektiivis. Viimaste aastakümnete jooksul on Euroopa riikidele antud võimalus kärpida oma kulutusi sõjalisele julgeolekule ning suunata see ümber sotsiaalsele julgeolekule, ehitada üles sotsiaalset turvavõrku, mh kasvõi ülikalliste ühendusteede näol, mis omakorda loovad uusi võimalusi, töökohti, genereerivad (maksu-)tulu jne.

Kõik on valikute küsimus. Ja igal valikul on tagajärjed. Sotsiaalsete toetusmehhanismide ülesehitamine jõukamas kesk- ja põhja-Euroopas on muuhulgas loonud olukorra, kus need riigid on muutunud ka üli-atraktiivseteks migratsiooni sihtpiirkondadeks. Sellel on nii häid kui halbu tagajärgi, nagu ilmselt võivad tõdeda ka mitte-eksperdid. Valikute küsimus koos oma tagajärgedega, nagu öeldud.

Sõda kui võimalus

See alapealkiri kõlab kohutavalt ma tean. Aga sõda = eriti karm kriis ja kriis on võimalus. See on mitmeti pealesunnitud võimalus teha selliseid otsuseid, mis muidu valimistsüklite kärbsepaberile kleepunud inimeste (nii valijate kui valitavate) jaoks vastikud on.

Selle vastumeelsuse illustratsioonina on kõlamas jutud, et me ikkagi ei tohiks suurendada kaitsevaldkonnale tehtavaid kulutusi, sest selle asemel tuleks raha suunata ... noh te oskate isegi öelda, kuhu, onju. Nö prioriteetide nimekiri on pikk.

Asetan need jutud tingliku keskaegse linna konteksti, mille ühe müüri ääres käib lahing vallutajatega. Müürilolevatele kaitsjatele on vaja relvi ja moona, aga linnarahvas arutab solvunult omavahel, et kas ikka on vaja raisata kive ja tõrva vaenlastele kaela kallamiseks, samal ajal kui oleks vaja teid ehitada ja majakatuseid tõrvata. Ja et linnakaitsjad peaks tänulikud olema, kui neile kaikaid ja kiivreidki antakse lisaks toidule.

Kokkuvõtteks – nüüd on meile antud võimalus viia tasakaalu tehtavad kulutused sotsiaalse ja sõjalise julgeoleku vahel. Ning olles seda öelnud, tõden, et igasugune julgeolek on illusioon, 100% saavutamatu eesmärk, mille alla võib matta kõik olemasolevad vahendid ning ikka jääb väheks. Seda kohasemaks muutub sõna „tasakaal“ ning sõnapaar „valikute küsimus“. Igal valikul on tagajärjed.

---

lugu ilmus siin