Tuesday, September 18, 2007

Peaministri-vahetus Venemaal

Möödunud nädalal said enda usule kinnitust need, kes korrutavad, et Venemaa on ettervamatu. Asja eest, teist tagant ehk nagu öeldakse, „lambist”, võttis Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin maha senise peaministri Mihhail Fradkovi ja pani asemele Viktor Zubkovi.

No olgu, olgu, tehniliselt võttes astus Fradkov kõigepealt ise tagasi ja alles siis, peale kiireid ent põhjalikke otsinguid, tegi president ettepaneku uuele mehele. Kuid susi mind söögu, kui ma usun seda telekaamerate ees tehtud kurbmängu. Sisuliselt vahetas kõikvõimas riigipea ühe tehnilise peaministri teise, veelgi tehnilisema vastu välja.

Kui asusin lugu kirjutama, plaanisin hetkeks pealkirjas kasutada mitte mõistet „peaminister”, vaid „valitsusjuht”. Loobusin aga sellest mõttest kohe – niivõrd suur oleks olnud ebakõla tiitli ja sisu vahel. Praegusel Venemaal nn valitsusjuht ei valitse ega juhi midagi. Tegemist on – andestage mulle kordus – puhtalt tehnilise figuuriga, kes peab läbi viima teatud rituaale. Seega pigem omamoodi tseremooniameister, mitte niivõrd peaminister.

Nagu Putini poolt tehtud vangerdus taaskordselt tõestab, on kogu partei-poliitiline mäng Venemaal butafoorne. Ehk niisama tõeline kui puuviljad provintsiteatri laval. Eemalt näib kõik tõene, kogenematu pilgu võib ka lähedalt ära petta, kuid tegelikult polegi sellel viguril muud eesmärki kui tekitada illusioon.

Peaminister ei vahetunud mitte valimiste tulemusel ega isegi mitte mingi valitsuskriisi või muidu skandaali tagajärjel. Muuseas, isegi Venemaa põhiseadusse on sisse kirjutatud ainult üks valitsuse ja seega peaministri automaatse tagasiastumise mehhanism – see on peale presidendivalimisi. Ka kõik muud ametissemääramised ja tagasiastumised toimuvad presidendi käe läbi, mõnikord küll parlamendi osalusel, kuid see osalus on kinnitav, mitte otsustav. Peaks parlament seejuures liiga palju jonnima, jääb presidendile õigus see laiali saata.

Olgu öeldud, et ega asjad ei käi ainult Venemaal nii, vaid ka mujal presidentaalsetes riikides, sh ka USA’s. Ainsa erinevusega, et USA parlament ei ole pelgalt pitsat, millega kinnitada juba vastuvõetud otsuseid, vaid omab ka ulatuslikku tegelikku võimu.

Kuid tagasi Venemaa ja viimase peaministrivahetuse juurde. Nagu öeldud, võib kogu lugu tõlgendada täieliku ootamatusena. Samas kiirustavad paljud poliitikavaatlejad kinnitama, et kõik oli ammu ette teada ja ka uus kandidaat number 1 presidendikohale (aga just selleks nimetatakse praktiliselt igatühte, keda Putin tõstab rambivalgusse) pidigi olema just kodanik Zubkov ja ei keegi teine. Et ikkagi piiterlane ja Putini lähikondne ja maksuinimene ja kaudselt nagu isegi luuraja ... kuid kõik see ei mõju veenvalt.

Kipun ise jääma nende kahe laagri vahele. Ühest küljest võib tõesti väita, et peaministri vahetus sobitub asjade üldise loogikaga. Tegi ju Putin sama enne eelmisi valimisi – tõsi küll, presidendivalimisi – vahetades toona Kasjanovi Fradkovi vastu. Kogu Putini valitsemisstiil on pideva erioperatsiooni moodi, kus on vaja hoida protsessid kuumad ja vaenlane segaduses. Kuna enamik poliitikute ja politoloogide tsunftist tegi panuseid asepeaministritele Ivanovile ja Medvedjevile, oli paslik mäng segi lüüa.

Kuid teisest küljest tunnistan ausalt, et ei osanud vähemalt mina – ega ilmselt tegelikkuses ka absoluutne enamik – seda käiku ei ette näha ega oska isegi tagantjärele mõistlikult põhjendada. Miks just nüüd? Miks just see mees? Miks just nii? Küsimusi on igal juhul rohkem kui mõistlikke seletusi. Võimalik, et sellise olukorra tekitamine oligi eemärk omaette.

Ma tean, et nii ei sobi artikleid lõpetada, ent ütlen seda siiski. Elame-näeme.

Karmo Tüür
16.09.2007

No comments: