Nii nagu enamust Eesti ja Lääne ajakirjandusest, nii on ka mind korduvalt süüdistatud eelrvamuslikus kommenteerimises. Et miks ometi ei kirjuta ma millestki positiivsest ja miks ometi pean ma kogu aeg suurt naabrit ärritama.
Ausalt öeldes olen küll oma meelest üritanud olla neutraalne vaatleja ja koormata oma kirjutisi küsimustega stiilis „kui me oleks nende nahas, kas me käituks teisiti?”, kuid võtan kriitika omaks.
Et end parandada, püüan arutleda, et millest positiivsest võiks siis Venemaa Föderatsiooni puhul kirjutada? Jätan kõrvale kõik mitte-riikliku ehk siis looduse, kultuuri ja inimloomuse. Rääkides riigist kui poliitilisest nähtusest, võib ilmselt võtta vaatluse alla kolm aspekti: sise-, välis- ja majanduspoliitika. Proovingi vaadelda neid kolme poliitikatahku läbi roosade ja mustade prillide ehk siis nii, nagu teeks seda nn patriootlik venemaalane ja kriitiline läänlane.
Sisepoliitikas võib ilmselt suurima plussina välja tuua nn võimuvertikaali. Ehk siis selle, et riik on välja tulnud pool-anarhilisest seisundist, lagunemisprotsess peatati, kohalike parunite ehk kuberneride tiibu kärbiti, bürokraatiat nuheldakse, räpane valimisvõitlus viidi mõistlikkuse piiridesse, vähendati inimesi masendusse viiva negatiivse ajakirjandusliku info osakaalu, ilmunud on kindel ja arusaadav võimukeskus.
Kõik või vähemalt enamik sellest paistab väljast vaadatuna negatiivis. Venemaa on nihkumas taas autokraatiasse, kuberneride valimised ehk kohalik demokraatia likvideeriti, bürokraatiaga käib varjupoks, poliitilise konkurentsi asemel tekkis nn juhitav demokraatia, ajakirjandusvabadus väheneb, taastub Moskva diktaat kõigi ja kõige üle.
Välispoliitikas on positiivseks märksõnaks enese taaskehtestamine. ÜRO’s antakse julgelt teada enda seisukohtadest, võeti sisse väärikas koht G8’s, EL ja USA moodustavad koos Venemaaga võrdjõulise kolmnurga, lähivälismaa võetakse taas oma kontrolli alla, vaenulikele naabritele antakse nina pihta, taastatakse oma sõjalist kohalolekut maailmas.
Jällegi on välisvaatleja jaoks pilt äraspidine. Venemaa blokeerib ÜRO’s oluliste probleemide lahendusi, kuulumine G8 hulka on naeruväärne, soov olla võrdne EL ja USA’ga kuulub soovmõtlemise kilda, lähivälismaa suhtes kasutatakse käteväänamise poliitikat, kaitsetute naabrite suveräänsuse üle irvitatakse, tegelik sõjaline võimsus ei vasta Kremli unistustele.
Majanduspoliitikas võib suurimaks plussiks ilmselt pidada riigi kontrolli taastamist väliskaubanduse üle, mille tõttu järjest suurenevad Venemaa jooksvad sissetulekud ja valuutareservid. Olulisim roll selles on oligarhide omavoli lõpetamisel, mis siseriiklikult vähendab ebaõiglast vahet elanikkonna sissetulekutes, andes riigile võimaluse suunata vabanenud vahendeid sotsiaalsfääri.
Aga oh häda, välismaised kriitikud pööravad jälle kõik pea peale. Kreml viib läbi halvastivarjatud varade ümberjagamist, majanduslikult edukad ja olulised firmad võetakse üle alatute poliitiliste võtetega. Tegelikult ei võidelda oligarhia kui sellisega, vaid ebasoovitavate isikutega. Suurenenud raha sissevool riigikassasse ei ole mitte riikliku poliitika tulemus, vaid lihtsalt ülisoodus rahvusvaheline konjunktuur, mis suudab isegi ületada masendavalt saamatut majandamist.
Kokkuvõtteks. Kõik kolm poliitikasfääri annavad märksõnaks „tugevnemine”. Kas ehk see polegi põhjus, miks Lääs Venemaad kritiseerib? Tugev Venemaa on ohtlik, ohtlikku kardetakse, kardetut kritiseeritakse? See on tavaline põhjendus, mis kõlab Venemaal.
Eks osaliselt ole selles väites ka tõde. Samasugust tõde nagu tolles lihtsas teadmises, miks „meie meest vaenlase tagalas” nimetatakse luurajaks, „nende oma” aga spiooniks. See on klassikaline meie-nemad vastandamine. Venemaa ei ole Läänest vaadates „meie”, vaid ikka veel „võõras”. Võõrast aga kardetakse ja vaadatakse sellevõrra ettevaatlikuma-kriitilisema pilguga.
Kuid siin peitub ka teist tõde. Venemaa tugevnemine ei ole naabritele tavaliselt head tähendanud. Tugev impeerium on ohtlik, ta üritab loomusunniliselt oma mõjuvälja laiendada. Venemaa all olla pole aga meeldiv – nii lihtne see ongi.
Ja lõpuks – aga miks peakski Venemaast ainult hästi kirjutama? Kas tegu on juba kadunukesega?
Karmo Tüür
4.09.2007
--------------------------------------------------------------------------------------------
see pilt pärineb ajalehest Den' za Dnjom :
http://www.dzd.ee/?SID=93e7a4c6476938713a231d2c9c75953a&n=17&a=1323
Kes meist poleks näinud seda kaadrit - Narva ja Ivangorodi kindluste vastasseisu ... lausa huntingtonlik vaatepilt, kas pole:)
Vaatamata sellele, et olen seda pilti näinud nii õpikust,postkaardilt, rahatähelt kui nö elavast peast, lõi järgnev pilt mulle suisa kahe silma vahele:
Kui tahta, võiks ka siit sihandsed üldistused teha, et "tule taevas appi" ja siis mind süüdistada Venemaa halvustamises:)
No comments:
Post a Comment