Aastanumbri vahetumisega kalendris ei muutunud reaalses maailmas mitte midagi. Ei hakanud teistpidi tööle ei füüsika- ega loodusseadused ning ei kadunud ka kuhugi tülid ja pahandused.
Aastavahetuse paiku tõmbasid enim tähelepanu kaks konflikti – Venemaa ja Ukraina ning Iisraeli ja Palestiina vahel. Ehkki esmapilgul on tegu äärmiselt erinevate lugudega, võib hea fantaasia korral leida ka mingeid ühisjooni.
Kumbki konflikt pole enam kaugeltki uus. Arusaamatused Venemaa ja Ukraina vahel käivad juba aastaid, näivaks tüliõunaks gaas, selle väidetav varastamine ning keeruline tasustamine. Tüli Iisraeli ja Palestiina vahel kestab veel kauem, ajalehe-uudistes on ühe poole terrorirünnakud ja teise poole vastulöögid.
Tegu tundub olevat nagu kahe absoluutselt erineva konfliktiga, kas pole? Üks oleks kui pelk majandus-vaielus, teine aga verine ja veniv sõda. Kuid siiski väidan, et sarnasus on olemas, ning seda mõttelaadides.
Lahingtegevus Gaza sektoris on ju ainult jäämäe pinnapealne osa. Isegi konkreetselt Palestiina (kellele Gaza sektor formaalselt allub) ja Iisraeli konflikt on vaid osake suuremast pildist. Asja olemus taandub sellele, et üks pool lihtsalt ei talu mõtet teise olemasolust, iseseisvast tegutsemisest rääkimata. Jutt käib Iisraeli riigi kui sellise olemasolust.
Majandustüli kahe (või kolme või nelja) firma vahel gaasiarvete ja transiiditingimuste üle on samuti vaid pinnavirvendus. Venemaa ja Ukraina vahelise gaasiäri segadustesse uppuvad miljonid dollarid on samuti peenraha. Asi selles, et üks poole lihtsalt ei talu teise poole iseseisvat tegutsemist. Ning ehk isegi olemasolu. Jutt on seekord Ukraina iseseisvast välispoliitikast.
Tean, et taoline võrdlus kõlab julge ajakirjandusliku liialdusena. Kuid mida rohkem seda mõtet peas veeretan, seda tõesem see näib.
Venemaa teemal tihti sõna võttev riigikogulane Marko Mihkelson pealkirjastas oma hiljutise arvamuse „Asi pole Gazpromis, vaid Kremlis“. Mina täpsustaks – asi pole gaasis, vaid poliitikas. Kui Ukraina ei sooviks läheneda Läänega (ja vastupidi), siis Venemaa ei mängiks gaasikraaniga. Muidugi, siia liitub veel soov muuta olukorda maailma energiakandjate turul, kuid see on juba teine lugu.
Kiievi iseseisev välispoliitika on kui kont Kremli kurgus. Gruusia-kampaania järel muutub üha tõenäosemaks, et järgmiseks sihtmärgiks valitakse Ukraina. Kas eesmärgiks on naaberriigi (mille olemasolu õigustatuses paljud Venemaal kahtlevad) kiire tasalülitamine või veniv ja tululik konflikt, võib vaid oletada.
Ma annan endale väga hästi aru, et Gazpromi ja Hamasi võrdlemine võib mõjuda pehmelt öeldes kummaliselt, kuid see võrdlus tikub paratamatult keelele. Mõlemad näikse olevat vaid tööriistad, mille abil viiakse ellu suuremaid eesmärke.
Karmo Tüür
7.01.2009
Aastavahetuse paiku tõmbasid enim tähelepanu kaks konflikti – Venemaa ja Ukraina ning Iisraeli ja Palestiina vahel. Ehkki esmapilgul on tegu äärmiselt erinevate lugudega, võib hea fantaasia korral leida ka mingeid ühisjooni.
Kumbki konflikt pole enam kaugeltki uus. Arusaamatused Venemaa ja Ukraina vahel käivad juba aastaid, näivaks tüliõunaks gaas, selle väidetav varastamine ning keeruline tasustamine. Tüli Iisraeli ja Palestiina vahel kestab veel kauem, ajalehe-uudistes on ühe poole terrorirünnakud ja teise poole vastulöögid.
Tegu tundub olevat nagu kahe absoluutselt erineva konfliktiga, kas pole? Üks oleks kui pelk majandus-vaielus, teine aga verine ja veniv sõda. Kuid siiski väidan, et sarnasus on olemas, ning seda mõttelaadides.
Lahingtegevus Gaza sektoris on ju ainult jäämäe pinnapealne osa. Isegi konkreetselt Palestiina (kellele Gaza sektor formaalselt allub) ja Iisraeli konflikt on vaid osake suuremast pildist. Asja olemus taandub sellele, et üks pool lihtsalt ei talu mõtet teise olemasolust, iseseisvast tegutsemisest rääkimata. Jutt käib Iisraeli riigi kui sellise olemasolust.
Majandustüli kahe (või kolme või nelja) firma vahel gaasiarvete ja transiiditingimuste üle on samuti vaid pinnavirvendus. Venemaa ja Ukraina vahelise gaasiäri segadustesse uppuvad miljonid dollarid on samuti peenraha. Asi selles, et üks poole lihtsalt ei talu teise poole iseseisvat tegutsemist. Ning ehk isegi olemasolu. Jutt on seekord Ukraina iseseisvast välispoliitikast.
Tean, et taoline võrdlus kõlab julge ajakirjandusliku liialdusena. Kuid mida rohkem seda mõtet peas veeretan, seda tõesem see näib.
Venemaa teemal tihti sõna võttev riigikogulane Marko Mihkelson pealkirjastas oma hiljutise arvamuse „Asi pole Gazpromis, vaid Kremlis“. Mina täpsustaks – asi pole gaasis, vaid poliitikas. Kui Ukraina ei sooviks läheneda Läänega (ja vastupidi), siis Venemaa ei mängiks gaasikraaniga. Muidugi, siia liitub veel soov muuta olukorda maailma energiakandjate turul, kuid see on juba teine lugu.
Kiievi iseseisev välispoliitika on kui kont Kremli kurgus. Gruusia-kampaania järel muutub üha tõenäosemaks, et järgmiseks sihtmärgiks valitakse Ukraina. Kas eesmärgiks on naaberriigi (mille olemasolu õigustatuses paljud Venemaal kahtlevad) kiire tasalülitamine või veniv ja tululik konflikt, võib vaid oletada.
Ma annan endale väga hästi aru, et Gazpromi ja Hamasi võrdlemine võib mõjuda pehmelt öeldes kummaliselt, kuid see võrdlus tikub paratamatult keelele. Mõlemad näikse olevat vaid tööriistad, mille abil viiakse ellu suuremaid eesmärke.
Karmo Tüür
7.01.2009
No comments:
Post a Comment