Balti mäss?

Järjestikused mäsud Lätis ja Leedus kütavad kirgi ka Eestis. Tihtipeale kiputakse neid panema ühte patta Eesti aprillirahutusega ning tegema sellest järeldusi. Loomulikult võib ja peabki kõike võrdlema, kuid minu järeldus on, et mingist eripärasest Balti kriisist rääkida ei saa. Tegemist on selleks liiga erinevate sündmustega.

Õhus on rahulolematust, see on siililegi selge. Majanduslikult keerukad ajad ning valitsuse kohati saamatud sammud lisavad ainult hagu lõkkesse. Kuid see on normaalne. Riiki, kus kogu rahvas valitsusega nagu üks mees rahul on, pole vist olemaski. Lambalikult vagurad olla olnud ainult nõuka-inimesed, kuid seegi oli ilmselt petlik ettekujutus.

Rahvas ja võim polegi kunagi üks. Ehkki võimukandjad pärinevad enamasti rahva enda hulgast, kipub seesama rahvas peale valimisi tundma, et teda on tüssatud. Rahva ja võimu vahel on seega pidevalt teatud … eee … vahekord või peenemalt öeldes dialoog.

Erinevad vormid
Sellel dialoogil on aga väga erinevaid vorme. Poliitiline aktiivsus valgub mõnikord tänavale ning see on ainult tervitatav. Meeleavaldused, loosungid ja kihutuskõned – kõik see kuulub poliitilise kultuuri juurde. Mõnes riigis on sama loomulikuks nähtuseks streigidki – tuletage meelde kasvõi skandaalset kunstiteost Brüsselis, kus Prantsusmaa sümboliks ongi vaid see üks sõna „Streik!“.

Kuid seejärel tulevad juba hoopis äärmuslikumad tegevused, mis kultuuri – ei poliitilise ega tavalise – alla kuidagi ei mahu. Inimest, kes sõnadega seletamise asemel üritab oponendi nina lapikuks vajutada või tema aknaid segi peksta, võib vist küll iseloomustada kui ebaadekvaatset.

Aga noh, eks selliseid vennikesi ole alati olnud. Ainult et – neid on alati üsna piiratud arv. Tavapäraselt peetakse selleks nö vea piiriks viite protsenti. Ja nüüd jõuamegi selle põhilise erinevuseni nö Balti mässus.

Põhiline erinevus
Lätis oli tänavail umbes 10 tuhat meeleavaldajat ning hinnanguliselt läks kiva loopima umbes 500, arreteeriti 106. Leedus tuli meeleavaldusele ligi 7 tuhat kodanikku ning – jällegi hinnanguliselt – äkiliseks läks neist kätte umbe 200, arreteeriti 151. Eesti aprillirahutustes osales ligi 1500 inimest, arreteeriti vist 1200, aga rahumeelset meeleavaldust polnud sisuliselt ollagi.

Pealegi, rääkida nö Balti ahelreaktsioonist, nagu seda venekeelses inforuumis tehakse, pole korrektne kasvõi ajalise nihke tõttu. Praktiliselt kaheaastane vahe Eesti ja Läti-Leedu sündmuste vahel ei lase küll erilist seost näha.

Pigem võib öelda, et Läti ja Leedu meeleavaldused koos mäsudega on osake praegu laiemat tuuri koguvast lainest, mille viimased ilmingud nähti Rootsis, Bulgaarias ja Islandil. Majandus-surutis kütab üles poliitilised erimeelsused ning rahvas tulebki tänavaile. Paraku lähevad sellega kaasa ka need „rahutud“ kodanikud, kelle jaoks on iga ettekääne hea, elamaks välja oma tunge. Muuseas, Leedus algas kivide pildumine väidetavalt neljast munaloopijast. Hiljem läheb nõdram osa massist juba ise käima.

Eks võib otsida ka nö puuduvat lüli Balti rahutuste vahel nn karvases käes, mis piiri tagant kõike korraldab. Seekord ma selle sisse ei usu. Loomulikult kasutatakse taolisi olukordi mõnuga ära. Kuid öelda seda, et kogu sündmustik on orkestreeritud nt Moskvast, oleks sealsete poiste ilmne ülehindamine.

Muuseas, Leedus sahistatakse hoopiski, et mäsu oli küll organiseeritud, aga hoopiski eelmise valitsuse poolt, kes praegust heameelega kukkumas näeks.

Oma vigade eest tuleb ikka igaühel ise maksta. Pean siinkohal silmas nii valitsusi kui valitsusvastaseid.

Lõpetuseks aga olgu öeldud, et Eestis planeeritakse üht hoopis teistsugust aktsiooni. Nimelt olla noortel plaanis korraldada omamoodi sõpruse marss, milles kivide ja kaigaste asemel võetakse kasutusele hoopis kallistused.

Karmo Tüür
22.01.2009