Türgi presidendi kohtumine Venemaa kolleegiga pani esitama murelikke küsimusi – kas see võib olla signaal Türgi ümberorienteerumisest, loobumisest senisest Lääne-orientatsioonist?
Selle kohtumise taga on kaks jõudu: tõmbe- ja tõukejõud.
Tõmbejõuna toimib asjaolu, et Türgi jaoks on Venemaa vaatamata kõigele oluline partner, eelkõige majanduslikus mõttes, alates turistidest ja lõpetades energeetikaga, muudest tomatitest rääkimata.Tõsi küll, mitte kõige olulisem partner, kuid siiski.
Tõukejõuna mõjub aga president Erdogani isiklik ja siiras solvumine Lääneriikide peale. Erdogan teeb ju oma meelest kõike õigesti, tal õnnestus maha suruda mässukatse ning nüüd tuleb ju ometigi süüdlasi karistada. Ja siis tulevad Lääneliitlased ja hakkavad tegema mingeid etteheiteid ... eks tuleb siis näidata, et Türgil on ka muid partnereid!
Venemaa kasutab mõistagi seda olukorda mõnuga ära. Mängu reeglite kohaselt tuleb esmalt pakkuda solvunule präänikut, patsutada õlale ja öelda, et too ajab õiget asja. Sellesama mängu reeglite kohaselt hakkab solvunul hiljem valus, kui tuleb piitsa aeg. Aga see on hiljem. Esmalt tuleb ära kasutada igat võimalust, näitamaks et Lääne liitlassuhted on illusoored.
Mida peaks tegema Lääs? Alustame sellest, et mitte mingil juhul ei tohi loobuda oma põhimõtetest, mitte minna kiire ja odava diilitamise peale. Kui Türgi (või kes iganes, olgu kasvõi Inglismaa või USA) teeb midagi valesti, tuleb ülejäänud klubiliikmetel hääl puhtaks köhatada ja eksinut meeleparandusele kutsuda. Olgu või liitlassuhete (ajutise) jahenemise hinnaga.
Lõpetuseks aga – olen üsna kindel, et praegune romanss Venemaaga ei muuda ära Türgi pikaajalist strateegilist orientatsiooni liitlassuhetele Läänega.
------------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment