Surmavalt vaba mõte

Kas sõna võib tappa? Ehk otseselt mitte, kuid vabamõtlemise eest tapmine on paraku muutunud Venemaal üsna tavapäraseks.

Moskva opositsioonimaigulise raadiojaama üks juhtivaid hääli Tatjana Felgengauer sai liiga vaba sõna eest noa kõrri. Sünge sümboolsus, kas pole?

Teda rünnanud mees võib olla küll vaimuhaige, kuid tema tegevuses polnud midagi juhuslikku. Praegu teada olevate andmete kohaselt teadis ta ilmeksimatult tulla ruumi, kus Felgengauerit hetkel olema ei pidanuks, taskus nuga ja käsitsi joonistatud ruumide skeem.

Murettekitav muster

Samamoodi pole midagi juhuslikku laiemas mustris, mille alusel rünnatakse Venemaal praegu valitsevalt seltskonnale ebamugavaid tegelasi. Panen selles mõttes ühte ritta nii Anna Politkovskaja kui Boris Nemtsovi, Oleg Kašini kui Lev Šlošbergi, kui nimetada vaid mõningaid.

Erinevatel andmetel on Venemaal tapetud u 400 ajakirjanikku. Kui palju on sellele lisaks hukkunud muidu aktiivseid kodanikke, ei oska keegi öelda. Lihtsalt läbipeksmised või lihtlabased hirmutamised ei kajastu selles statistikas üleüldse, kuigi vägivald on vägivald, olgu siis kasvõi vaimne.

Ei, ma ei väida, et iga rünnaku taga on Kremli käsud või Tema Enda näpunäited. Ei, selle taga süsteemiloov õhustik, kus kõik kriitiline on automaatselt vaenulik ja selle ründamine õigustatav.

Salastamise ja hirmutamise õhustik

Paranoilise õhustiku loomise näitena saab tuua kasvõi kurikuulsa määruse, millega keelatakse avalikustada sõjaväelaste hukkumise asjaolusid – vältimaks „pahatahtlikku“ kära ida-Ukrainas hukkunute ümber. Oh miks küll meenub siinjuures 1930’te suure terrori aegne korraldus mitte teada anda mahalaskmiste kohta jm detaile?

Suisa skisofreenilise näitena võib aga tuua praegu ekraanidele jõudva filmi „Matilda“ lugu. Ilma filmi nägemata on selle vastu tekkinud terve rahvaliikumine, mis kohati on võtnud õigeuskliku džihaadi vorme. Märtriks kuulutatud tapetud tsaari au ja väärikuse kaitsele tõusevad õigeusklikud kommunistid. Riigis, kus sellesama tsaari tapjat näidatakse mumifitseerituna kõige paganlikumal kombel pealinna keskväljakul raha eest rahvale nagu habemega naist mõnes friigitsirkuses.

Riiklikust, sõjalis-patriootlikust peajoonest teisiti arvajate (verbaalse) peksimise igaõhtused näidisetendused toimivad populaarsemates telešõudes. Kahtlustavamad kommentaatorid näevad muuseas ka selles, et võimukriitlise Felgengaueri ründamisest tehti peamine teleuudis, samasugust näidis-sõnumit: „nii juhtub nendega, kes meie vastu on!“

Lapsik, kuid näitlik õigustus
Jah ma tean et nüüd tekivad kommentaarid stiilis: „aga mujal tapetakse ka ajakirjanikke!“ Palun mõelge korraks, kas juhul kui teie lähikondne saab pimedas kõrvaltänavas peksa, lepite seletusega: „seda juhtub teistega ka“? Selline infantiilne õigustus „aga teised teevad ka“ on muutunud kremli-meelse retoorika tunnuslauseks.

Moskva raadiojaamas toimunud kallaletung ON rünnak sõnavabadusele, olgu selle vahetuks teostajaks siis nõdrameelne või mitte. Vaba mõtte kandjaid sunnitakse kas vaikima või lahkuma, sisemisse või välisesse emigratsiooni. Ja sellest on meeletult kahju, sest suletud ja vihaselt vaikivas ühiskonnas peavad elama ka täiesti normaalsed avatud inimesed.

Õnneks pole aga keegi loodusseadusi ära muutnud ning pendliefekt on neist üks arusaadavamaid. Varem või hiljem muutub olukord ja me saame oma naabriga taas normaalselt suhelda. Seniks aga saame ilmselt nägema vaba mõtte kandjate jätkuvat pagemist riikliku paranoilise surve eest.

---

lugu ilmus Postimehes