Hiljutisi presidendivalimisi ei saa nimetada tõsiseltvõetavaks, poliitiline konkurents on vähemalt avalikust ruumist kõrvaldatud, meedia- ja kodanikuvabadused alla surutud, võimulolevat juhti peavad vajalikuks toetada kõik alates religioossetest liidritest kuni kõikvõimalike pagunikandjateni, halvas olukorras majandus sõltub välise raha sissevoolust. Arvate et jutt on taaskord Venemaast? Aga ei, kõik eelpooltoodud väited olid öeldud Egiptuse kohta.
Avatud Eesti Fond korraldas hiljuti vestlusringi, mille sisu oli laias laastus taandatav siinse autori poolse üldistuseni: Egiptuse ja Venemaa valimised – milleks? Sellest siis ka tõukuvad nüüdsed read.
Ehkki kaks riiki ja ühiskonda pole kunagi ühetaolised, on nad siiski võrreldavad. Võrdlus on seda aktuaalsem, et Egiptuses toimuvat jälgitakse Venemaal tähelepanelikult, õppides teise vigadest ja edusammudest. Tugev ja vähemalt näiliselt jagamatu võim, juhitav demokraatia-sarnane keskkond, välise legitiimsuse saavutamine sisemise totaalse kontrolli olukorrass – kõike seda soovitakse saavutada nii Kairos kui Moskvas.
Tänavarahutustest raskekäelise stabiilsuseni
Õppimissoov on seda arusaadavam, et Egiptus käis läbi sellest, mida Moskva üritab iga hinna eest vältida. 2011.a viis Araabia kevade nimeline protsess Egiptuses võimult „igikestva“ juhi Hosni Mubaraki ning avas tee sellele, mida vähemalt esilagu taheti näha demokraatia võidukäguna. Tõsi küll, 2014.a keerati see tinglik demokraatia edukalt kinni ning sõjavelise riigipöörde järel tuli võimule pragune president Abdel Fatah el-Sisi.
Iseloomulik on see, et ehkki kõik saavad aru, et võimule tulid sõjaväelased, pole mitte kõik nõus seda nimetama sõjaväeliseks riigipöördeks, viidates mh vahepeal toimunud eba-valimistele, mis justkui legitimeeriks toimuvat. Kohe võimustumise järel vastuvõetud seadusemuudatused sisuliselt keelasid meeleavaldused, igasugune teisitimõtlemine on julmade repressiivmeetoditega põranda alla surutud.
Pole vist imestamisvääriline, et üsna kohe peale 2014.a riigipööret kohtus VladimirPutin el-Sisiga ning on edaspidi seda teinud korduvalt ja jätkuvalt. Koostöö tuuma-energeetika valdkonnas, relvatarned, rahaeraldised kehva seisus partnerile – kõik see täiendab pilti. Eelmise kuu lõpus toimunud eba-valimiste järel, kus el-Sisi sai 97% toetust, tõi endaga kaasa loomulikult ka ühe absoluutset võimu nautiva liidri õnnitlused teisele.
Kehval järjel, kuid õpetlik
Jah mõstagi on Venemaa ja Egiptuse olukorras ka väga suuri erinevusi. Egiptus on siiani hädas oma territooriumil, täpsemalt Siinai poolsaarel tegutsevate mässuliste ohjamisega, samas kui Venemaa on vähemalt näiliselt suutnud separatistidega hakkama saada. Egiptus on suutnud end määratleda liitlasena nii Venemaa, USA kui ka Saudi Araabia jaoks, samas kui Venemaal pole liitlasi peale omaenda relvajõudude.
End suurriigina tajuva Egiptuse majandus on sedavõrd kehvas seisus, et abi palutakse ja saadakse mitte ainult teistel riikidelt, vaid ka Rahvusvaheliselt Valuutafondilt, samas kui Venemaa on suurema võlakoorma endalt raputanud. Venemaa saavutas eel-lepingu selle kohta, et tema lennuvägi võib hakata kasutama Egiptuse lennubaase.
Venemaa on selles veidravõitu partnerluses juhtivrollis ja mitte vastupidi. Samas on Kreml omamoodi õpipoisi rollis, püüdes aru saada, kuidas teha nii, et mundrikandjate roll tsiviilvõimu kontrollimisel näiks ka ülejäänud maailma silmisvälja legitiimne. Igatahes on mõlemad praegused juhid töötamas selle nimel, et poliitiliste loosungitega kodanikke enam tänaval näha poleks. Eks ole omamoodi õppimisväärne seegi Egiptuse ime, kuidas peale ühe diktaatori kukutamist tuua võimule uus, sõites mööda ja üle rahva soovist muuta režiimi olemust.
Kremli õnnitluses Egiptuse presidendi ebavalimiste järel sõnastati nägemus asjade olemusest nõnda: „Valimistulemused tõestasid ilmekalt Teie autoriteeti kaasmaalaste hulgas, kes laialdaselt toetavad Teie poolt valitud kurssi sotsiaalmajanduslike ülesannete lahendamisele ja stabiilsuse tugevdamisele riigis“
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment