Eesti kaitsepolitsei aastaraamatu ilmumine põhjustab alati väikese lainetuse meediatiigis. Huvipakkuvaim on küsimus – et keda ja mis kontekstis nimeliselt esile tuuakse. Laiem julgeolekupilt pälvib alati mõistagi vähem meediakajastust, kuna see ei tooda piisavalt klikke.
Võtaks aga seekord vastupidiselt kätte ja vaatakski veidi laiemalt. Parim suure pildi andja on võrdlus. Kuna seekordse aastaraamatu sissejuhatuses mainitakse ära 10 aastat möödumist Venemaa kallaletungist Gruusiale, siis võtamegi võrdluseks analoogse rapordi Gruusiast.
Erinev ülesanne
Kõige üldisemas plaanis jääb mulje, et need kaks trükist täidavad üsna erinevat eesmärki. Kui Gruusia raport on pigem kuiv, tehniline ja rabedalt informeeriv tegevusaruanne, siis Eesti oma on vormistatud mõjutusvahendina. See pole hinnang skaalal hea-halb, vaid pelk tõdemus.
Mõlemad ametiasutused on oma olemuselt suletud ning avalik aastaraamat on üks väheseid suhtlusvahendeid avalikkusega. Gruusia vastuluurajad annavad selle akti kaudu teada, mida eelmisel aastal tehtud, kui mitu kriminaal-asja algatatud ja kui mitu inimest ning mille eest on kinni pandud. Eesti kolleegid teevad sama asja, aga lisavad veidi ka liha samadele luudele.
Kui Gruusia dokument on ebaisikuline ja lühenditest kubisev tehniline dokument, siis KAPO aastaraamat algab ameti juhi nime ja näoga pöördumisest ning on juba puht visuaalselt atraktiivseks kujundatud trükis. Otse ja kaude antud soovitused: „ärge nii tehke“ mõjuvad lugejale kindlasti tõhusamalt kui pelk loetelu nt korruptsiooni eest süüdimõistetud kodanikest (Gruusias 61 in). Puhtalt selle põhjalt saab öelda, et Eesti kontor kasutab seda avalikkusele suunatud tööriista efektiivsemalt.
Venemaa roll
Loomuldasa on mõlema riigi eriteenistuse aruandes keskne roll Venemaal. Kui Eesti 50-lk trükises mainitakse naaberriiki u 130 korda, siis Gruusia paarikümnelehesel versioonil 25 korda. Meie dokumendi suurem Vene-kesksus tuleneb põhjalikkusest, millega seletatakse lahti nt Moskva mõjutustegevust nt noorte kaasmaalaste võrgustiku ülesehitamisel, samas kui grusiinidel jääb see teema täiesti puudutamata.
Teisalt on aga Gruusia olukord meie omast jõhkralt erinev, kuna osa riigi territooriumist on Moskva de facto kontrolli all. Abhaasia ja Tshinvali regioonid on ülejäänud Gruusiast eraldatud okastraadi ja vene piirivalve abil, neis peetakse vene vägede poolt kümnete kaupa õppuseid ja piirkondade rahastamine toimub otse Venemaa Föderaal-eelarvest – nt Lõuna-Osseetia puhul ulatub välisrahastus u 90% eelarvest (121 mln USD).
Iseloomulik on selle teema käsitlemisel termini „niiöelda“ kasutamise rohkus, rääkides nö „suveräänsusest“, „piiridest“, „kohalikest võimudest“ jne. Huvitava infokilluna tuuakse ära ka Lõuna-Osseetia venepärase nimekuju muutmiseks Põhja-Osseetiaga võimalikult sarnaseks: nii Venemaa Föderatsiooni subjekt kui okupeeritud osa Gruusiast kannavad nüüd nime Alaania.
Sarnasused ja erinevused
Strukturaalselt on sarnasusi rohkem kui erinevusi. Mõlemas aruandes räägitakse oma põhilistest tööülesannetest, sh korruptsiooni ja terrorismi vastasest võitlusest jne. Mõlemad annavad aru, et üks peamisi ohte ongi korruptsiooni kaudu riigi usaldusväärsuse, maine ja majanduse kahjustamine, riigisaladuste õngitsemisest rääkimata.
Samas peab Gruusia kontor vajalikuks ära tuua nii enda töötajate arvu (3339 in) kui ka eelarvenumbreid (nt sedagi, et ainuüksi e-asjaajamise tõttu õnnestus hangete/lepingute korraldamisel kokku hoida 1,2 mln larit ehk u 400 tuh EUR).
Mõlemad räägivad ISISega liitunud inimeste ja nendega seotud kaaskodanike kaardistamisest (30 Gruusia kodanikku on teadaolevalt võidelnud terroristlike ühenduste ridades). Samas nt paneb imestama, et erinevalt Eestist ei pea Gruusia vajalikuks rääkida avalikkusele relvakaubanduse tõkestamisest, mis peaks olema nende olukorda arvesse võttes kordades akuutsem kui siin.
Kuidas siis neid kahte dokumenti üldistatult kokku võtta? Eesti kontor on oma ülesandega selles mõttes paremini toime tulnud, et siinne aastaraamat on ülevaatlikum, analüütilisem ja mis peamine – lihtsalt loetavam. Kuna tegu on aga avalikkusele suunatud dokumendiga, siis pole hoomatavus üldse vähetähtis. Aga eks Gruusia kolleegide jaoks on tegu ka suhteliselt uudse formaadiga – kolmas kord üleüldse ning neist ainult kaks viimast on ka ingliskeelselt saadaval. Eesti KAPO on aastaraamatut avaldanud aastast 1998 ja algusest peale nii oma kui rahvusvahelisele publikule saadavana.
No comments:
Post a Comment