Venemaal ilmus üks üüratult põnev artikkel, mis oma ambitsioonikuselt ei jää kröömikestki alla Vladimir Putini nime all imunud artiklile, millega juhatati sisse sama mehe võimustumine.
Aastal 1999 ilmus ajalehes Nezavisimaja Gazeta artikkel „Venemaa aastatuhande künnisel“, milles räägit vajdusest Venemaa uuel moel üles ehitada, et vältida tema libisemist teise või kolmanda ešeloni riigiks.
Nüüd, aastal 2019 ilmus samas lehes artikkel „Putini kauakestev riik“. Autoriks on seekord märgitud Vladislav Surkov. Väga lühidalt kokku võttes räägitakse sellest, kuidas uue mudeli järgi üles ehitatud Venemaa on nüüd valmis.
Lääne peturiik
Lugu jaguneb laias laastus kaheks. Esiteks räägitakse sellest, kuidas Läänes on kõik halvasti. Teiseks sellest, et Venemaal on kui mitte kõik hästi, siis vähemalt teistmoodi ja pisut parem ka ikka.
Läänes on halvasti see, et inimestele on loodud valikuvabaduse illusioon. Pettekujutelm sellest, et inimesed saavad ise midagi valida. Et tegelikult on demokraatia üks fiktsioon ja tegelikult on kõige taga süvariik. See kuri ja kaval ning hingetu monstrum, mis paneb masinavärgi tööle eliidi heaks.
Ja halvasti on ka see, et Läänes valitseb arusaam, et kaupmehe maailm on realistlikum reaalsus kui väejuhi maailm. See nüüd pole mõistagi otsene tsitaat, vaid äraspidi ütlemine sellest, mida kõnealuses kirjatükis peetakse Venemaa tugevuseks. Viitega Angela Merkeli kuulsale ütlusele, mille kohaselt olla Putin kaotanud sideme reaalsusega. Muuseas erineva kaudsusastmega vihjeid ja tsitaate on on loos väga palju.
Venemaa mudel
Venemaa riikluse ajalugu võivat selle leheloo järgi jagada neljaks suureks etapiks, milledele annavad nime selle mudeli juurutajad: Ivan Kolmanda riik (Moskva vürstiriik, VI-XVII saj), Peeter Esimese riik (Vene Impeerium, XVIII-XIX saj), Lenini riik (Nõukogude Liit, XIX saj) ja Putini riik (Venemaa Föderatsioon, XXI saj).
Mis siis olla Putini riigi eripära? Aga see, et kogu mudel taandub usaldusele ülemjuhataja vastu. Sellisele usaldusele, kus iga inimene saab otse usaldada juhti ning bürokraatia ei saa seda usaldust lõhkuda. Et kui bürokraatia isegi üritab suhet moonutada, siis võetakse appi alternatiivsed suhtluskanalid (viide seekord siis Putini nn otseliinidele).
Omamoodi elegantne on siinkohal reveranss, mille teeb loo autor: Putin ise pole kindlasti putinist. Nii nagu ka Karl Marx polnud marksist ja oleks ilmselt vastu vaielnud, kui saanuks teada, mida see tähendab.
Suur Alternatiiv
Peamine olla aga koguni see, et taoline mudel pole ainult sisemaiselt tarbimiseks, vaid omab ka ekspordipotentsiaali. Et mujal maailmas olla süvariigi vastu protest ja rahulolematud vaatavad ringi, otsides alternatiivi. Ja siis näevad nad Venemaad. Autor tõdeb, et Venemaal pole küll kõik ideaalne, kuid alternatiivina olla ta siiski atraktiivne.
Venemaa olla peale hävitatavaid 90’ndaid toibunud, asunud ise mõtteid tootma ja asunud Lääne suhtes informatsioonilisele vastupealetungile. Lääs aga laguneb ise, maailmas tõstavad pead taas-iseseisvumise, deglobaliseerumise ja rahvusluse ideed.
Venemaal aga näe pole süvariiki, vaid on süvarahvas. Rahvas, kes ei lase endaga manipuleerida. Rahvas, kelle eest ei varja keegi riigi olemust – olla kaitse ja rünnaku riist! Tõsi küll, selles kohas peitud ka üks kirjatüki nõrkus. Nimelt vene rahva pidamine gigantse supermassi omajaks, millel on oma külgetõmme. Pakistanil ja Bangladeshis on seda massi rohkem, aga maailmale alternatiivi nad vist väga ei paku.
Lõpetuseks aga – kui auväärse lugeja peas tekkis paralleel Putini ja Surkovi vahel ning oletus, et viimane üritab „tõelise putinistina“ riigivalitsemise taaka enda peale võtta, siis mina pole seda öelnud. Igasugused seosed on juhuslikud ja autor ning Postimehe toimetus selle eest vastutust ei kanna! (Siin peaks olema postmoderne naerumärgike, kui leheformaat seda vaid võimaldaks).
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment